Hapusilk

Allikas: Vikipeedia
Surströmming

Surströmming [süürströmming] ehk hapendatud räim või hapusilk on Rootsi päritolu toit, mida toodetakse eelkõige Rootsi kõrgrannikul (rannik Botnia lahe lõunapoolses osas). Surströmming säilitatakse hapendatuna. Puhastatud kalad soolatakse, pannakse avatud anumasse ning lastakse räimel hapneda tänu nende endi ensüümidele, mis koos bakteritega moodustavad kala sahhariididest tugevalõhnalise happe, nagu äädikhape, võihape või propaanhape. Moodustuvad ka väävliühendid. Seejärel pannakse räimed konservipurkidesse edasi hapnema.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Charles Emil Haghdahli raamatus Kokakunst aastast 1896 on kirjutatud:

"Surströmming on vana toit, mille valmistamise eest hoolitseb loodus, mitte maailma oskused. Meie esivanemad tundsid selle sama lõhna juba paradiisi väravate ees ning see oli varakult tuntud nii hästi kõigis kõrrehüttides kui ka kreeklaste ja roomlaste juures, sest kõik teadsid, mida tähendab roiskunud kala; kuid seepärast ei olnud too veel nii välja kujunenud, kui nüüd, et veel ei teatud peeneid maitseid. Surströmmingit süüakse ainult asjasse pühendatute poolt, süüakse au naturel, ilma muu kastmeta kui onses suus, mis vett jookseb. Nad näevad seda kui delikatessi kõige peenemate killast; kuid peotoitu ei saa sellest kunagi, nii kaua kui iga peremees eelistab einestada üksinda või võib-olla valib endale külalised, kes on ilma ninadeta." - Charles Emil Hagdahl, 1896[1]

Toidu hapendamine on väga vana säilitamismeetod, mis avastati tuhandendatel aastatel. Usutakse, et surströmming on veel palju vanemate algetega roog, kuid selline säilitusmeetod sai Rootsis tavaliseks 16. sajandil, kui Gustav Vasa sõjapidamise tõttu valitses soolapuudus. Räimed soolati seega sisse vähema soolaga kui tavaliselt. Kas hapendatud kala avastamine sellest sõltus või oli efekti avastamine juhuslik, ei ole selgunud. Nii pikk säilivusaeg on piisavaks selgituseks, miks sai surströmming koos hernesupiga klassikaliseks toiduks sõjaväes. Rasvased kalad nagu lõhe, forell, särg, rai, karpkala ning hai on teised näited kaladest, keda maailma eri paigus konserveeritakse, või ka Rootsis kohalikult sellisel viisil töödeldakse. See, mida rootslased tänapäeval nimetavad gravlax (mõned päevad soola ja suhkru segus olnud lõhe) on tegelikult välja kasvanud surströmmingile sarnasest roast. Norras nimetatakse hapendatud kala rakfisk (vanapõhja k. rakr - märg, niiske) ning Norra allikates on see nimetus olemas juba aastast 1348.

Kuigi surströmmingil on tänapäeval kõrgem dioksiini- ja PCB-sisaldus kui on Euroopa Liidus lubatud piirmäär, on Rootsile tehtud nende reeglite suhtes erand.[2]

Tootmine ja müük[muuda | redigeeri lähteteksti]

Surströmmingit toodetakse peamiselt Rootsi kõrgrannikul, kuid vähemal määral ka piki tervet Norrlandi rannikut alates Utvalnäsist lõunas kuni Kalixini põhjas. Norrlandis on tihti tegu väikeste pereettevõtetega. Surströmmingit müüakse ja tarbitakse kogu Rootsis.

Traditsiooniliselt ei pakutud surströmmingit müügiks enne esitlust, mis toimus igal aastal augusti kolmandal neljapäeval. Kuni aastani 1998 oli "surströmmingiesitlus" riiklikult reguleeritud, et tarbjad võiksid olla kindlad, et müügiks pakutav kaup on tõepoolest valmis ning piisavalt kaua hapnenud. Tänapäeval hoiavad seda traditsiooni alal tootjad ise.

Tarbimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Surstroemmngsklaemma.png

Surströmming on väga tugeva lõhnaga ning on oma maitselt soolane. Tavaline on seda süüa võileiva või rullina, kus kahe viilu krõbeda lameleiva vahele pannakse hakitud (eelnevalt koorega keedetud) kartuleid ja surströmmingit ning süüakse võileivana. Sagedane on ka sama kooslus pehme lameleivaga tehtud rullina. Nagu on hilisemal ajal tavaliseks saanud, enamasti Rootsi lõunapoolsetel aladel, lisatakse veel toorest või praetud sibulat, sinepit, hapukoort, vahel tomatit ja tilli.

Tavaliselt juuakse surströmmingi juurde õlut või kangemat alkoholi, kuid ka puuviljamahla, kalja või piima.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Dr CH. EM. Hagdahl (1896) Kok-Konsten, 2:a upplagan, P.A Nordstet & Söners förlag, sid:287-288
  2. ”Surströmmingen är räddad”. Västerbottens-Kuriren. TT. 2011-04-08.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]