Halljänes

Allikas: Vikipeedia
Halljänes

Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Klass Imetajad Mammalia
Selts Jäneselised Lagomorpha
Sugukond Jäneslased Leporidae
Perekond Jänes Lepus
Liik Halljänes
Binaarne nimetus
Lepus europaeus
Pallas, 1778

Halljänes (Lepus europaeus; rahvapäraste nimetustega haavikuemand, haavikuisand, välejalg, pikk-kõrv, kikk-kõrv, letu, põllujänes[1]) on jäneslaste sugukonda kuuluv imetaja. Koos valgejänesega on halljänes üks kahest Eestis esinevast jäneseliigist.

Eestis elab ligikaudu 40 000 isendit[1].

Välimus[muuda | muuda lähteteksti]

Halljänese karvastik on suvel pruunikashall valge kõhualusega ja talvel helehall, saba pealmine osa on must. Halljänesel on valgejänesest pikemad kõrvad ja pikem saba. Täiskasvanud halljänesed on valgejänestest suuremad.

Toitumine[muuda | muuda lähteteksti]

Halljänes on taimtoiduline. Ta toitub peamiselt kõrrelistest ja liblikõielistest taimedest, talvel sööb ka puude ja põõsaste oksi ning koort. Nagu paljud teised jänesed, söövad ka halljänesed tavaliselt (90–95% juhtudest) ära oma korra soolestiku läbinud toidu – seda nähtust nimetatakse autokoprofaagiaks. See võimaldab halljänesel kätte saada enamiku toitainetesse talletunud energiast[viide?].

Sigimine[muuda | muuda lähteteksti]

On levinud arvamus, et halljänesed lähevad märtsis "hulluks" ning et isased ajavad sel ajal üksteist taga ja peavad poksikahevõitlusi. Anthony Holley ja Paul Greenwood (1984) on kindlaks teinud, et märts ei erine innahooaja teistest kuudest (jaanuarist augustini ja mõnikord kauem) ning poksimine on emase ja isase võitlus, kui emane tõrjub isast.

Halljänesed saavad suguküpseks aastaselt ja siis algab ka sigimine, mis toimub 2–3 korda aastas[viide?]. Eestis on keskmine pesakonna suurus 3 poega[viide?], tavaliselt on nende esimene pesakond väiksem kui järgnevad[viide?]. Tiinus kestab 40–44 päeva[viide?]. Halljänes on võimeline veel enne eelmise tiinuse lõppu uuesti tiinestuma (superfetatsioon)[2].

Halljänese pojad on sündides kaetud karvadega ja kohe pärast sündi on nad nägemisvõimelised. Poegade imetamine kestab umbes ühe kuu, pärast seda saavad pojad iseseisvateks[viide?]. Eluiga on keskmiselt 6 aastat, rekord võib olla ligi 13 aastat[viide?].

Muu[muuda | muuda lähteteksti]

Halljänes on tavaline jahiloom, kuid tal on ka looduses palju vaenlasi. Teda ohustavad enamik suurkiskjaid ja suuremad röövlinnud, poegadele on ohtlikud rongad ja varesed. Halljänes eelistab avamaastikku. Ta on aktiivne hämaras ja öösiti.

Halljänes ei ole Eestis kaitse all.

Halljäneseid introdutseeriti Eestisse korduvalt 20. sajandi alguses.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 https://web.archive.org/web/20101229074217/http://bio.edu.ee/loomad/Imetajad/LEPEUR2.htm Liigikirjeldus TÜ Loodusteadusliku hariduse keskuse interaktiivses õpikeskkonnas; bio.edu.ee
  2. http://www.natur-in-nrw.de/HTML/Tiere/Saeugetiere/TM-19.html

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]