Individualism

Allikas: Vikipeedia

Individualism on moraalne poliitiline ja sotsiaal-filosoofiline mõiste, mis tähistab üksikisiku ja tema vabaduste esmatähtsust. Individualism vastandab nii sotsiaalpsühholoogias kui sotsioloogias otseselt kollektivismiga.

Individualistid rõhutavad üksikisiku eesmärkide ja soovide tähtsust, sõltumatuse ja enesetunnetuse väärtust ning on seisukohal, et üksikisiku huvid peavad olema ülimuslikud riigi ja sotsiaalsete gruppide huvide suhtes ning vastustavad välist sekkumist ühiskonna või selle institutsioonide (näiteks valitsuse) poolt üksikisiku ellu.[1]

Individualismi keskne mõte on: „Igal inimesel on võõrandamatu õigus vabadusele ja eneseteostusele“.[2] Seda mõistet kasutades tahetakse rõhutada mõtet: „olemasolu kvaliteet ilmneb individuaalsuses“, kuid see seostub ka arusaamaga, et „individuaalsed omadused on veidrus“. Seetõttu seostub individualism sageli kunstnike ja boheemlastega kelle huvid ja elustiil on seotud eneseteostuse ja loominguliste katsetustega, mis aga satuvad sageli vastuollu traditsioonilise kultuuri tavadega või massikultuuri eesmärkidega, samuti humanistliku filosoofia arusaamade ning eetikaga.

Mõiste[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mõiste sisu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mõiste individualism  pärineb ladina keelest (lat. Individuum – jagamatu, inimene). Politoloogias märgitakse ideoloogiaks muutunud mõistet laiendiga –ism, antud juhul siis individualism.

Kahedimensioonilises ühiskonnakorralduse mudelis märgib mõiste individualismi või individualistlik eluviis (mesogrupp) ühte neljast sotsiaalsest korrast, milles inimeste organiseerumise aluseks on

  • üksikisiku pürgimus vabaneda kogukonna või riigi piirangutest ja
  • tahe ennast teostada ja seeläbi parandada oma materiaalset heaolu

Individualismi kui eluviisi keskmes on üksikisiku heaolu maksimeerimine, mistõttu see keskendub esmajoones materiaalsele elusfäärile ning väljendub spetsialiseerumises ühele tööle. Kuna igal üksikisikul on õigus teostada ennast valdkonnas ja viisil, mis talle kõige paremini sobib ning samas domineerib toimetulekust tulenev sund müüa midagi, et saada eluks vajalike kaupade ja teenuste ostmiseks, siis põhjustab see rahal põhineva turumajandusliku majanduskorralduse tekke, mille keskmes on käsitööliste tänavad ja kaupmeeste laod. Praktikas tähendab see linnaühiskonda.[3]  

Kuna individualistlikud huvid keskenduvad majandussfäärile, siis võib selles eristada järgmisi majanduspoliitilisi elukorraldusi:

  • kasiinokapitalism pakub kõige suuremat vabadust, kuid on ka kõige enam orienteeritud materialistliku rikkuse kontsentreerumisele,[4] kuid ahnusest ajandatud soov maksimeerida kasumit põhjustab kasvavaid vastuolusid turuosaliste vahel ning hakkab kahjustama ühiskonna jätkusuutlikkust.
  • vabaturumajandus, milles kesksel kohal on majanduslik spetsialiseerumine ning millest loomuliku arengu tulemina areneb lõpuks välja globaalne vabaturumajandus, milles iga riik ja kogukond peab leidma selle, milles ta on parim ning keskenduma selle tootmisele.
  • sotsiaalne turumajandus,[5] milles kasumi maksimeerimisele eelistatakse jätkusuutlikkus ehk ettevõtjad keskenduvad konkurenstivõitluses parima kvaliteedi-hinnasuhtega kaupade pakkumisele ning eesmärgiks on tarbijate sidumine võimalikult pikaks ajaks.   

Individualistlik eluviisi teostab ennast kasumile orienteeritud äriühingute vormis. Õiguse valdkonnas toimub eraomandit sätestava ja lepingulisi suhteid reguleerivate õigusvaldkondade eelisareng.  

Mõiste kasutuselevõtt ja areng[muuda | redigeeri lähteteksti]

Seda mõistet on kasutatud juba 15. sajandil või isegi varem Lääne-Euroopa metafüüsikat käsitlevates töödes, kuid enamasti märgiti selle sõnaga „inimest“.Alates 17. sajandist märgib mõiste individuaalset eraldatust.[6]

Inglise keeles kasutati sõna „individualism“ esmakordselt halvustavas kontekstis 1830’ndate lõpus Robert Oweni (1771-1858, kõmri sotsiaal-reformist, utoopilise sotsialismi ja ühistegelise liikumise rajaja) poolehoidjate suhtes. Seejuures puudub selgus,kas see oli kuidagi mõjutatud Saint-Simoni (1760-1825, Prantsuse poliitik,utopistlik sotsialist, sotsioloogiale alusepanija) poolehoidjatest või sündisnendest sõltumatult.[7]

Positiivsemas kontekstis hakati seda sõna kasutama Britannias tänu James Elishama Smith’i (1801-1857, briti religioosne ajakirjanik ja kirjanik, millenarist ja kristlik isrealiit) kirjutistele.

Adam Smith (1723-1790, inglise poliit-ökonomist) esitas väite, et ilma individualismita pole üksikisikul võimalust koguda rikkust ja seeläbi suurendada oma heaolu.

William MacCall, kes propageeris unitarismi oli Adam Smithi tutvusringkonnas ning mõjutatuna John Stuart Mill’ist, Thomas Carlyle’st ja saksa romantikutest, tuli samale järeldusele oma 1847. aastal avaldatud raamatus „Elements of Individualism“.[8]

Charles Dickens (1812-1870, inglise kirjanik) peetakse vaatamata tema loomingu satiirilise alatoonile näitena klassikaliseindividualistliku mõtteviisile alusepanijana.

Kahedimensioonilises ühiskonna-korralduse mudelis märgib mõiste individualistlik eluviis (mesogrupp) ühte neljast sotsiaalsest korrast, mis tekib inimeste vabatahtliku organiseerumise tulemina olukorras, kuid sellesdomineerib eneseteostuse vajadus (s.t kapitalistlik suundumus, mille eesmärgiks on materiaalse heaolu saavutamine) ning mis on püsiv läbi aja ja ruumi.

Individualismi ideoloogiat esindab kõige enam on liberalism, kuid ka eksistentsialism ja anarhism on näited poliitilistest ideoloogiatest,mis keskenduvad üksikisiku analüüsimisele.[9] Individualism vastandub[10] otseselt kollektivismi ja totalitarismiga, kuid tegelikkuses on väga lai valik erinevaid ühiskondlikke käitumismudeleid,mis varieeruvad äärmiselt individualistlikust käitumismudelist  kuni sellisteni, kus individualism on segunenud tugevalt kollektivismiga.

Individualismi mõttearendused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Individualism on seisukohal, et üksikisik osaleb ühiskonnas lähtudes oma isiklikest huvidest või vähemalt nõuab enesele õigust tegutseda isiklikest huvidest lähtudes, arvestamata seejuures ühiskondlikke huve (s.t individualist on egoist). Individualistid vastustavad kõiki filosoofiaid, mis lähtuvad eeldusest, et üksikisik peab ohverdama oma isiklikud huvid kõrgemate sotsiaalsete huvide ees.

Individualistlik filosoofia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Revolutsiooniliseks pöördeks filosoofilis-antropoloogilise mõtte arengus sai renesansiajastu ettekujutus inimesest. Tolleaegne sotsiaal-pühholoogiline atmosfäär vormis individualismi kui uut tüüpi kõlbelis-antropoloogilise maailmasuhtumise. See oli kriitiline ja ilmalik maailmasuhtumine. Tunnistati inimese universaalset ja jumalikku loomust, mis kajastub ilus, teadmises ja vooruses ning millele on omane püüdlemine harmoonia poole. Rõhutati inimväärikust, inimlike võimaluste maksimaalse aktualiseerimise vajalikkust. Konkreetne ja reaalne inimene oli renessansiajastu maailmavaate tähelepanu keskpunktis. Teda uuriti individuaalse olemise tasandil. Samaaegselt seostati inimese probleem ühiskonna kui terviku uurimisega.

Renessansi filosoofilise antropoloogia olemus avaldub oma seesmises vastuolulisuses kujukalt N.Macchiavelli (1469-1527) loomingus. Macchiavelli otsis ideaalset poliitikut, kes ühendaks endas õilsa lõppeesmärgi poole püüdlemise selleks vajalike paheliste omadustega. Riigi teenimises nägi ta inimliku õnne realiseerimise esmast vahendit, sest ainult riik on võimeline inimlikku egoismi vägivaldselt ohjeldama.

Erasmus Rotterdamist (1469-1536) propageerib vaba ja selget vaimu, mõõdukust, kainet mõistust, haritust ja lihtsust kui tõelisi kõlbelisi omadusi. Ta astub välja hilisele skolastikale omase liigse intellektuaalsuse, fanatismi, harimatuse, vägivalla ja silmakirjalikkuse vastu.

Erakordne osa kuulub inimese problemaatikale T. Hobbesi (1588-1679) loomingus. Inimeste elu sai tema sõnade järgi alguse üleüldisest anarhiast, eraldatusest, sellisest seisundist, millele oli omane kõikide sõda kõikide vastu. Sellise üleüldise sõja neutraliseerimiseks ongi loodud riik. Riik kindlustab rahu ja elanike julgeoleku. Inimtegevuse alusena tunnistab Hobbes enesesäilitamise tungi ja vajaduste rahuldamist. Voorus ja pahed asetatakse otsessõltuvusse mõistusest. Hüve tugineb kiindumusele, kurjus aga vastikustundele ja vihkamisele. Tunnistades inimese egoistlikku iseloomu, võtab Hobbes inimtegevuse hindamisel kasutusele kasu mõiste. Tekib idee inimesest kui mõistuse poolt juhitavast egoistlikust olendist. Põhiliseks inimesi ühendavaks tunnuseks kuulutatakse hirm, mis tugineb enesesäilitamistungile. Kõikide eelpoolnimetatud inimlike faktorite tõttu on vajalik täielik allumine riigivõimule. Niimoodi renessansi-aegsed ettekujutused inimlikkusest ja inimesearmastusest kasvavad aegamööda üle mõistusliku egoismi teooriaks.

J. J. Rousseau mõtiskleb (1712-1778) sotsiaalse ebavõrdsuse ületamise radikaalsete teede üle, esitades seejuures demokraatliku võrdsuse põhimõtted. Ta nõuab ebavõrdsuse ületamist kultuuris ja kommetes. Kommete languse ja kurjuse põhjust nähakse jõudeelus ja luksuses. Tsivilisatsiooni ebavõrdsusele vastandatakse ürgaja inimeste lihtsus ja süütus. Ebavõrdsuse põhjust näeb Rousseau omandis, millest tulenevad huvide kokkupõrked, konkurents ja rikastumine teiste arvel. Omand on süüdi ka selles, et riigis usurpeeritakse võim rikaste poolt. Enamusele inimestest jääb niimoodi vaid töö, orjus ja viletsus. Ebavõrdsust ja despootiat on võimalik ületada ainult jõu abil. On vaja sõlmida ühiskondlik leping, mis kaitseks ühiskonna iga liikme vabadust ja (väike)omandit. Sotsiaalse korra aluseks jääb isiklikul töö rajanev omand. L. Feuerbachi (1804-1872) antropoloogiline materialism vaatleb inimest kui looduse koostisosa ning arengu tippu. Inimene on keha ja hing nende ühtsuses. Karl Marx (1818-1883) lähtub oma inimeseõpetuses materialistlikust ajaloo-käsitusest, asetades konkreetse inimese igal võimalikul juhul majanduslikule ja poliitilisele taustale.

Individualiseerumise teooriad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Individualiseerumise printsiip ehk principium individuationis[11] kirjeldab asju nii, et see eristatakse teistes omasugustest.[12]

Carl Jungile tähendas individualiseerumise protsess nähtust mille puhul kas inimese või kollektiivne alateadvus (uni, aktiivne mõttekujutised, vabad seosed jms) tuuakse välja ja teadvustatakse nii, et ilmneb isiku individuaalne eripära.[13] See on täiesti loomulik protsess, mis on vajalik et psüühika saaks ilmneda. Jung arvas, et individualiseerumise protsess on kesksel kohal inimeste arengus.[14]

Oma teoses L'individuation psychique et collective Gilbert Simondon (1924-1989, Prantsuse filosoof) arendas välja individualiseerumise ja kollektiivse individualiseerumise teooria, milles üksikisikut peetakse individualiseerumise tulemuseks, mitte põhjuseks. Seeläbi asendus n.ö üksik aatom lõputu ontoloogilise individualiseerumise protsessiga. Individualiseerumine on protsess, mis iial ei lõpe ning alati on veel inimesi, kes pole veel muutunud päriselt iseseisvateks, jättes seeläbi edasise arenguvõimalusi.[15]

Tema tööd on jätkanud teine prantsuse filosoof Bernard Stiegler (s. 1952), kes sidus selle Fridrich Nietzsche ja Sigmund Freud’i analoogsete mõtetega. Stiegleri arvates „mina, kui psüühiline indiviid saab oma individuaalsust tunnetada vaid suhtes meiesse, mis esindab kollektiivset indiviidi. Mina moodustub pärandina saadud kollektiivsete tavade omaksvõtmise käigus ning milles minade paljusus on tõendiks igaühe olemasolust“.[16]

Emotsionaalne omakasu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Emotsionaalse omakasu mõiste defineeris Nayef Al-Rodhan (s. 1959, inglise filosoof, neuroteadlane, geostrateeg), kui „enesehuvi, mis sünnib neurokeemiliselt vahendatud emotsioonidest“. Oma üldistavas teoorias esitab ta mõtte, et inimloomus on olemuslikult „emotsionaalne amoraalne egoism“[17] ning inimeste käitumine lähtub esmajoones omakasust. Esmajoones võitleb inimene ellujäämise eest ja seejärel üritab ta ennast kehtestada. Need inimloomuse tahud on tulem geneetiliselt kodeeritud ellujäämisinstinktist, mida kujundab täielikult elukeskkond ja mis väljendub neurokeemiliselt vahendatud emotsioonidest ja nende toimel toimuvates tegudes. Kuid kui inimese põhivajadused on täidetud, siis hakkab kasvama huvi omakasu vastu. Mõnedel juhtudel võivad sellel olla positiivsed tagajärjed, mis võib väljenduda suuremas koostöös individideja kogukondade vahel. Samas hoiatab Al-Rodan, et ülemäära suur keskendumine omakasule põhjustab pettusi, kuritegevust ja konflikte inimeste vahel.

Tuginedes oma arusaamale inimese olemusest soovitab Al-Rohan rakendada mehhanisme, mis kontrolliksid omasupüüdlikke sundumisi. Hea valitsemistava peaks sisaldama endas ka kontrolli võimu teostavate isikute üle ning tõhusat õiguskorra kehtestamist, samuti inimõiguste kaitset ning nende laiendamist viisil, mis tagab inimeste põhiliste füsioloogiliste ja emotsionaalsete vajaduste rahuldamise.[18]

Metodoloogiline individualism[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mõiste metodoloogiline individualism märgib sotsiaalset nähtust, mida saab mõista vaid uurides, mismoodi üksikisikute isikute sisemised veendumused ja tegevused väljenduvad nende tegudes.[19] Majandusteadus selgitab inimeste käitumist ratsionaalse valiku mõiste läbi, mis piirab nii hindu kui ka tuluvoogusid. Majandusteadlased tunnustavad üksikisikute valikuid kui ette määratuid ning Becker ja Stigler on seda arusaama ka jõuliselt kinnitanud järgmisel viisil.

Majanduslike nähtuste selgitamisel domineerib traditsiooniline arusaam, et maitse varieerub inimeste puhul ning muutub ajas ning see on lõplik selgitus probleemile, kuid mitte keegi pole uurinud ega suutnud selgitada maitset ennast. Ja kes peaksid seda tegema: psühholoogid, antropoloogid, frenoloogid või sotsiobioloogid? Meie eelistatud tõlgendus on, et me ei suudagi välja murda sellest tupikust olukorras, kus majandusteadlased jätkavad hinna- või rikkuse erinevuste põhjuste otsimist, et seeläbi selgitada käitumise erinevusi või muutusi.[20]

Individualism poliitikas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Individualistid on keskendunud esmajoones üksikisiku sõltumatuse kaitsmisele kõikvõimalike kohustuste eest, mida sotsiaalsed institutsioonid üritavad nendele peale suruda (nagu seda teeb näiteks riik või religioosne moraal).

Liberalism[muuda | redigeeri lähteteksti]

Liberalism tuleneb ladina sõnast liberalis ja see märgib „vaba, vabadust väärivat inimest, aumehelikku, viisakat või lahket inimest“. Tänapäeva kontekstis märgib see sõna veendumust, et üksikisiku vabadus on oluline. See arusaam on üldiselt tunnustatud Ameerika Ühendriikides, Euroopas, Austraalias jt lääne ühiskondades. Seda põhimõtet on tunnustanud samuti paljud lääne filosoofid läbi kogu ajaloo, eriti aga alates Valgustusajastust. Seda ei tunnusta kollektivistlikud, islami- ja konfutsiaanlikud ühiskonnad Aasias ja Lähis-Idas. Siiski tuleks Taod ja tema filosoofiat lugeda individualistlikku mõtte kandjaks. Rooma imperaator Marcus Aurelius pani kirja sõnad ülistades „riigikorra ideed, mille võim tagab võrdsed õigused ja ühesuguse vabaduse rääkida ning kuninglikku valitsust, mis austab kõige enam oma alamate vabadust“.

Kaasaegse liberalismi juured ulatuvad Valgustusajastusse ning see lükkab tagasi suure osa fundamentaalsetest eeldustest, mis domineerisid varasemates valitsemiskordades nagu: kuninga jumalik eesõigus, pärimise läbi omandatud seisuslik staatus ja kindlaks kujunenud religioon. John Locke loetakse sageli klassikalise liberalismi põhimõtete sõnastajaks. Ta kirjutas: „mitte kellelgi ei ole õigust kahjustada teise inimese elu, tervist, vabadust ja omandit“.

17. sajandil hakkasid liberaalsed ideed mõjutama Euroopa valitsejaid, s.h riikides nagu Holland, Šveits, Inglismaa ja Poola, kuid seda ka vastustati tugevalt monarhistlike ja religioossete ringkondade poolt ning üritati maha suruda kaasates selleks isegi sõjalisi jõude. 18 sajandil pandi alus esimesele modernsele liberaalsele riigikorraldusele Ameerikas, kus polnud enam kohta monarhiale ja pärilikule aristokraatiale. Ameerika Iseseisvusdeklaratsioonis on sõnad (mis pärinevad Locke’lt): „Kõik inimesed on loodud võrdsetena ning Looja on andnud neile määratud võõrandamatud õigused, s.h õigus elule ja vabadusele, õigus püüelda õnne ning valitsus, mis on loodud inimeste poolt loodud ja mis on saanud oma volitused valitsetavate nõusolekul, peab tagama need õigused.“ Liberalismil on palju erinevaid vorme, kuid vastavalt John N. Gray’le on liberalismi keskseks ideeks sallivus teiste uskumuste ja teistsuguste nägemuste suhtes heast elust.

Anarhism[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mõiste anarhism märgib reeglina poliitilist filosoofiat, mis peab riiki ebasoovitavaks, tarbetuks ja kahjulikuks institutsiooniks või siis vastustab võimu ja hierarhiliselt korraldatud organisatsioone, mis valitsevad inimsuhteid. Anarhiste tuntakse kui isikuid, kes propageerivad riikliku institutsioonita vaba ühiskonda, mille elutegevust korraldavad mitte-hierarhilised vabatahtlikud organisatsioonid.

Mõjukas Itaalia anarhist Errico Malatesta ütles, et „Kõik anarhistid, olenemata nende kalduvustest, on ühel või teisel viisil individualistid, Kuid vastupidine pole tõene mitte mingil juhul. Seetõttu võib individualistid jagad kaheks: ühed nõuavad inimese individualistlike omaduste täielikku arenguvabadust ja seda nii nende eneste kui ka teiste inimeste puhul; teisedtaas mõtlevad vaid endale ja nad ei kõhkle selle nimel ohverdamast teiste inimeste individuaalseid vabadusi. Vene tsaari võib lugeda just sellesse teise kategooriasse kuuluvate individualistide hulka kuuluvaks.“

Susan Brown on seisukohal, et „Kuigi liberalism ja anarhism on kaks poliitilist filosoofiat, mis on keskendunud täielikult üksikisiku vabadusele, erinevad nad üksteisest väga palju. Anarhism on koos liberalismiga keskendunud üksikisiku vabaduse tagamisele, kuid ta lükkab tagasi liberalismi turumajandusliku konkurentsi idee varalistest suhetes.“[21]

Libertarism[muuda | redigeeri lähteteksti]

Libertarism on taas poliitiline mõttesuund, mis toetab kodanikuvabadusi ja rõhutab üksikisiku õiguste ja isikuvabaduste ülimuslikkust ükskõik millise võimuinstitutsiooni nõuete suhtes (nagu näiteks riik, kutseühendused või sotsiaalsed normid, mida eakaaslased peale suruvad jne).[22] Samas ei ole libertarianism terviklik ideoloogia – oma olemuselt kujutab see rohkem kogumit üpris erinevatest seisukohtadest kodanikuvabaduste ja -õiguste valdkonnas. Kuna libertaarsed seisukohavõtud kattuvad paljude erinevate poliitiliste filosoofiatega, siis on libertarismi loetud nii vasak- kui ka parempoolseks liikumiseks kaasaja poliitikas.[23]

Ellen Meiksins Wood’i arvates „on olemas individualistlikke õpetusi, mis on otseses vastuolus Locke individualismiga, kusjuures mitte-locke individualism kattub osaliselt sotsialistliku ideoloogia seisukohtadega“.[24]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. http://www.thefreedictionary.com/individualism "individualism" on The Free Dictionary
  2. Ellen Meiksins Wood. Mind and Politics: An Approach to the Meaning of Liberal and Socialist Individualism. University of California Press. 1972. ISBN 0-520-02029-4 Pg. 6-7.
  3. http://www.riigikogu.ee/rito/index.php?id=16132
  4. Strange, Susan, Casino Capitalism (1986) ISBN 0-7190-5235-1.
  5. Nils Goldschmidt, Hermann Rauchenschwandtner (2007). The Philosophy of Social Market Economy: Michel Foucault's Analysis of Ordoliberalism. Universität Freiburg, Freiburger Diskussionspapiere zur Ordnungsökonomik. Retrieved 16 March 2013.
  6. Abbs 1986, cited in Klein 2005, pp.26-27.
  7. Claeys, Gregory (1986). ""Individualism," "Socialism," and "Social Science": Further Notes on a Process of Conceptual Formation, 1800-1850". Journal of the History of Ideas (University of Pennsylvania Press) 47 (1): 81–93. doi:10.2307/2709596. JSTOR 2709596.
  8. Swart, Koenraad W. (1962). ""Individualism" in the Mid-Nineteenth Century (1826-1860)". Journal of the History of Ideas (University of Pennsylvania Press) 23 (1): 77–90. doi:10.2307/2708058. JSTOR 2708058.
  9. L. Susan Brown. The Politics of Individualism: Liberalism, Liberal Feminism, and Anarchism. BLACK ROSE BOOKS LID. 1993.
  10. Hayek, F.A. (1994). The Road to Serfdom. United States of America: The University of Chicago Press. pp. 17, 37–48. ISBN 0-226-32061-8.
  11. Reese, William L. (1980). Dictionary of Philosophy and Religion (1st ed.). Atlantic Highlands, New Jersey: Humanities Press. p. 251. ISBN 0-391-00688-6.
  12. Audi, Robert, ed. (1999). The Cambridge Dictionary of Philosophy (2nd ed.). Cambridge: Cambridge University Press. p. 424. ISBN 0-521-63136-X.
  13. Jung, C. G. (1962). Symbols of Transformation: An analysis of the prelude to a case of schizophrenia (Vol. 2, R. F. C. Hull, Trans.). New York: Harper & Brothers.
  14. Jung's Individuation process Retrieved on 2009-2-20.
  15. Gilbert Simondon. L'individuation psychique et collective (Paris, Aubier, 1989; reprinted in 2007 with a preface by Bernard Stiegler).
  16. Bernard Stiegler: Culture and Technology, tate.org.uk, 13 May 2004.
  17. Al-Rodhan, Nayef R.F., "emotional amoral egoism:" A Neurophilosophical Theory of Human Nature and its Universal Security Implications, LIT 2008.
  18. Al-Rodhan, Nayef R.F., Sustainable History and the Dignity of Man: A Philosophy of History and Civilisational Triumph, Berlin, LIT, 2009.
  19. Methodological Individualism at the Stanford Encyclopedia of Philosophy.
  20. Stigler, George; Gary Becker (Mar 1977). "De gustibus non est disputandum". American Economic Review 67(2): 76. JSTOR 1807222.
  21. L. Susan Brown. The Politics of Individualism: Liberalism, Liberal Feminism, and Anarchism. BLACK ROSE BOOKS LID. 1993
  22. http://dictionary.reference.com/browse/civil%20libertarian?r=14
  23. http://politicalcompass.org/analysis2
  24. Ellen Meiksins Wood. Mind and Politics: An Approach to the Meaning of Liberal and Socialist Individualism.University of California Press. 1972. ISBN 0-520-02029-4 . pg. 7

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]