Emil Kraepelin

Allikas: Vikipeedia
Emil Kraepelin u 1886.

Emil Kraepelin (15. veebruar 1856 Neustrelitz7. oktoober 1926 München) oli saksa psühhiaater.

Ta oli psühhiaatria professor Tartu Ülikoolis aastail 1886-1891.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Emil Kraepelin'i (täisnimega: Emil Wilhelm Magnus Georg Kraepelin) peetakse kaasaegse psühhiaatria ja psühholoogia rajajaks. Tegi ühena esimestest teadustöid sellistes valdkondades nagu neuropsühhiaatria, neuropsühholoogia ja psühhofarmakoloogia. DSM-III (tänapäevane psüühikahäirete klassifikatsioon) põhineb Kraepelini kirjeldatud süsteemil. Kraepelin uskus, et psüühikahäired põhinevad bioloogilisel ja geneetilisel talitlushäirel.

Ta oli Tartu Ülikooli psühhiaatriaprofessor (1886–1891).

Sündis 15.veebruaril 1856.a. Neustrelitzis Mecklenburg-Strelitz (Saksamaa) ligidal. Oli abielus Ina Schwabe'ga, peres oli neli tütart.

Haridus. Töökäik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kraepelin alustas arstiõpinguid 18.aastaselt Lepipzigis ja Würzburgis Saksamaal. Lepizigis studeeris ja neuropatoloogiat Paul Flechingi juures ning eksperimentaalpsühholoogiat Wilhelm Wundti juures. Viimasest sai Kraepeli patroon ning just Wundt oli see, kes soovitas Kraepelinil keskenduda arstiteaduse õpingutele, sest psühholoogia ei tasuvat end ära. Kraepelini eluaegne huvi eksperimentaalspühholoogia vastu põhineb Wundti teooriatel.
Oma 1883.aastal ilmunud kliinilise psühhiaatri käsitluses, millest sai "Psühhiaatria Piibel", väitis Kraepelin, et psühhiaatria on meditsiini filiaal ning seda tuleks uurida vaatluse ja eksperimenteerimise teel nagu teistes loodusteadustes. Ta kutsus üles otsima vaimuhaigustes füüsilisi põhjusi ning just siis (1883) sai alguse tänapäevase, kaasaegse psüühikahäirete klassifitseerimise süsteem. Kraepelin ettepanek, et uurides patsiendi ajalugu ja tehes kindlaks konkreetsed haigused, arvestades individuaalsete erinevuste isikupära ja patsiendi vanust võib prognoosida haiguse ilmnemist ning vaimuhaiguse progresseerumist.

  • 1878 - M.D. (doktorikraad kehaliste haiguste osast psüühikahäirete tekkimisel) Würzburgi Ülikoolis. Töötas arstina Leipzigi, Müncheni ülikoolide psühhiaatriakliinikutes ning Leibuse ja Dresdeni psühhiaatria-asutustes. Täiendas oma teadmisi neuroteadustes mitmetes Saksamaa koolides.
  • 1882 - siirdub Wilhelm Wundti (1832 - 1920) juurde Leipzigisse täiendama end eksperimentaalpsühholoogias. On suitsetamise ja alkoholi vastane, tema uurimistööd puudutavad ravimite, alkoholi ja väsimuse psühholoogilist toimet.
  • 1883 - avaldas oma peamise töö Leipzigis Compendium der Psychiatrie (kliinilise psühhiaatria käsitlus), millest kasvas välja psühhiaatria Piibel - Lehrbuch der Psychiatrie (ilmunud 1887, 1893, 1896, 1927). Viimane trükk, mis ilmus 1927.aastal oli 10x mahukam, kui esimene.
  • 1884 - sai temast vanem-arst Lebuses, Preisi provintsis ning ja järgmisel aastal nimetati ta direktoriks Dresdenis, Treatment and Nursing Institute.
  • 1886 - 1891 Tartu Ülikooli psühhiaatriaprofessor
  • 1891 – 1903 Heidelbergi Ülikooli psühhiaatriakliiniku juhataja. Alates 1902. aastast teeb koostööd Alois Alzheimeriga (1864-1915), kellega koos identifitseeriti Alzheimeri tõbi.
  • 1892 - avaldatud monograafias “Ueber die Beeinflussung einfacher psychischer Vorgänge durch einige Arzeimittel” esitas rikkaliku materjaliga kontseptsiooni farmakonide süsteemsest toimest inimese psüühilistesse ja motoorsetesse funktsioonidesse.
  • 1903 – 1922 Müncheni Ülikooli kliinilise psühhiaatria professor, psühhiaatriakliiniku juhataja.
  • 1917 - avati Kraepelini eestvedamisel Saksamaal psühhiaatria instituut – esimene selletaoline maailmas
  • 1922 – 1926 Saksamaal Psühhiaatria Instituudi direktor peale ülikoolist emeriteerumist


Töö Tartu Ülikoolis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Emil Kraepelin saabus Tartusse 1886.aastal olles 30aastane. Tänu temale said psühholoogiast huvitatud üilõpilased tutvuda eksperimentaalpsühholoogia meetodite ja saavutustega, mida Kraepelin oli ise õppinud Lepizigis Wundti juhendamisel.

1887.a alustas Tartu Ülikoolis eksperimentaalpsühholoogia katsete tegemist uurides taju, väsimust, und, sõnaassotsiatsioone ja farmakonide mõju psüühikale. Kasutas assotsiatsioonikatseid psüühiliselt haigete uurimisel ning leidis, et haigete vastuseid iseloomustas sõnavara kitsus, vastuste stereotüüpsus ja mõttetus.
Lisaks loengutele Tartu Ülikoolis, oli Kraepelin ka ülikooli 80-voodikohaga psühhiaatriakliiniku juhataja. Haiglas hakkas Kraepelin uurima ja salvestama üksikasjalikult patsiendi kliinilist ajalugu. Kraepelin õppis ära eesti keele, kuid ikkagi pidas ta oma keeleoskust väheseks ning pidas seda takistuseks suhtlemisel patsientidega.


Kraepelini poolt juhendatud dissertatsioonid Tartu Ülikoolis, mis olid pühendatud psühholoogilistele probleemidele (kõik väitekirjad olid saksakeelsed):

* Kofeiini ja tee psüühiliste protsesside kestusele avalduva suhtelise mõju uurimine (K.K.Dehio, 1887);
* Individuaalsete erinevuste psühholoogia eksperimentaalsed uuringud (A.Oehrn, 1889);
* Ajameele eksperimentaalsed uurimused (M.Eijner, 1889);
* Käe liikumise abil ruumi hindamise katsed (M.Falk, 1890);
* Võrkkesta abil ruumi tajumise psühhofüüsiliste meetodite eksperimentaalne kontrollimine (C.Higier, 1890);
* Uurimused une sügavuse kohta (E.Michelson, 1891, Untersuchungen über die Tiefe des Schlafes)


Kraepelin lahkus Tartu Ülikoolist seoses venestamise algusega.

Tähtsus ajaloos[muuda | redigeeri lähteteksti]

Emil Kraepelin on kaasaegse psühhiaatria rajaja ning tema tööd on tunnustatud tänapäevani.

Kraepelin oli esimene, kes oli avalikult vastu barbaarsele patsientide kohtlemisele, mis oli sellel ajal levinud psühhiaatrilistes varjupaikades. Kraepelini suurimateks teeneteks psühhiaatrias on:

  1. Selle demonstreerimine, et vaimuhaigustel, sarnaselt somaatilistele haigustele, on oma kindel kulg. Sarnaselt muudele haigustele põhjustab vaimuhaigusi pärilikkus, organi puudulikkus, metaboolsed muutused või endokriinsed protsessid.
  2. Vaimuhaiguste klassifikatsiooni loomine, mille kohaselt jagunevad kõik vaimuhaigused kolme suurde rühma: maniakaaldepressioon, paranoia ja dementia praecox (tänapäevase terminiga skisofreenia).

Kraepelin tõi esmakordselt psühhiaatriasse sümptoomide, sündroomide ja haiguste diferentseerimise haigusnähtude avaldumise erinevate tasanditena. Andis süsteemi psühhopatoloogilistele sündroomidele, tuginedes üldpatoloogia põhimõtetele. Oluline uuendus oli tema originaalne käsitlus psühhooside süstemaatikast.

19. sajani lõpus ja 20. sajandi alguses oli uudne Kraepelini lähenemine haigete uurimisele: ta uuris vaimuhaigusi mitme aasta jooksul suure hulga inimestega ning talletas andmed. Sidus patogeneesi ja psühhiaatriliste häirete esinemise. 19.sajandi lõpust levivasse Sigmund Freudi (1856–1939) poolt viljelevasse psühhoanalüüsi suhtus Kraepelin aga kahtlevalt ning pidas seda teaduslikult mitte piisavalt põhjendatuks.

Välislingid. Allikad[muuda | redigeeri lähteteksti]