Neuropsühholoogia

Allikas: Vikipeedia

Neuropsühholoogia ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Neuropsühholoogia on suhteliselt uus teadusharu psühholoogia valdkonnas, kuigi neuropsühholoogia ajalugu on võimalik jälgida kuni kolmanda dünastiani iidses Egiptuses - võib-olla isegi varem[1]. Palju on arutletud selle üle, millal inimesed hakkas tõsiselt vaatama eri elundite funktsioone, kuid on kindlaks tehtud, et kaua aega vaadeldi aju kui kasutut organit, millest üldiselt loobuti matmise ja lahkamise käigus. Meditsiini arenedes muutus inimese arusaam anatoomiast ja füsioloogiast. Arenesid teooriad selle kohta, miks ja kuidas inimkeha funktsioneerib. Oli tavaline, et organismi funktsioonidele omistati tähendus lähtudes religioossest seisukohast ja mis tahes kõrvalekalletes peeti süüdlasteks halbu vaime ja jumalaid. Aju ei ole alati olnud teadlaste jaoks isiku võimete kriitiline keskus nagu meie teame, et see on. On kulunud sadu aastaid, et arendada arusaama aju kohta ja selle mõju otseselt meie käitumist. Mitmed geniaalsed uurijad on pühendanud oma elu sellele, et uurida kuidas meie keha töötavad nii normaalses kui ebanormaalses seisundis.

Imhotep[muuda | redigeeri lähteteksti]

Oluline aju uurija leidub Egiptusest 3500 eKr. Imhotep, kõrge preester ja üks esimesi arste ajaloos, on kui üks peamisi teerajajaid aju ajaloo mõistmisel. [3] Imhotep võttis rohkem teadusliku, mitte maagilise lähenemise meditsiinile ja haigusele. Tema kirjutised sisaldavad detailsed informatsioonit erinevatest traumadest, häiretest ja ravimitest, mis olid abikstulevatele arstidele. Lisaks Imhotep kogus väga detailse andmestiku aju ja ülejäänud keha kohta. Vaatamata üksikasjalikule informatsioonile egiptlased ei arvanud, et aju on teadvuse ja kontrolli asukoht või väga märkimisväärne organ kehas üldse. Egiptlased arvas, et süda on hinge asukoht ja sellest loobuti matustest.

Hippokrates[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kreeklased siiski vaatles aju nagu hinge asukohta. Hippokrates nägi seost aju ja käitumise vahel ja ütles "aju kasutab suurimat jõudu mehes". [4] Lisaks selle, et Hippokrates viis fookuse südamest ajju hinge asukohtana, ta ei kirjelda aju funktsioneerimist üksikasjalikult. Kuid suunatest tähelepanu ajju, oli võimalik alustada rohkem teaduslik uurimisprotseduur selle suhtest, et kuidas antud organ mõjutab meie käitumist. Sellest ajast aastaid edasi teadlased olid inspireeritud uurima organismi funktsioone ning leidma konkreetseid selgitusi nii normaalsele ja ebanormaalsele käitumisele. Teaduslik uurimus andis uskuda, et on olemas looduslikud ja orgaanilised põhjused, mis aitavad selgitada organismi erinevaid funktsioone ja see kõik võiks olla taandatav ajule. Hippokrates tutvustas meele mõiste- mida on juba laialdaselt vaadeldi eraldi seisvana funktsioonina peale aju.

René Descartes[muuda | redigeeri lähteteksti]

Filosoof René Descartes laiendas seda ideed ja ongi paremini tuntud oma tööst keha ja vaimu probleemi kallal. Sageli Descartes ideesid vaadeldi kui liiga filosoofilised millelt puudus piisav teaduslik taust. Descartesi anatoomsed eksperimendid keskendusid tihti ajule, pöörates erilist tähelepanu ajuripatsile - kus tema arvates, oli tegelik "hinge asukoht". Sellel ajal ühiskonnas valitses sügavalt vaimne väljavaade mis suunas teadusmaailma. Keha väidetavalt oli surelik ja hing surematu. Ajuripatsis oli siis arvatavasti koht, kus hing suhtles sureliku ja masinaga sarnaneva kehaga. Sellel ajal Descartes oli veendunud selle üle, et meel süütis kontrollida käitumist aga ka seda, et kehale oli võimalik mõjutada aju. Seda seisukohta nimetatakse dualismiks. [5] Idee sellest, et hing kontrollis keha, kuid keha võiks seista vastu või isegi mõjutada käitumist oli suur pöördepunkt sellele, kuidas paljud arstid vaatasid aju. Meel oli võimeline mitte ainult reageerima, vaid ka olema ratsionaalne ja funktsionaalsed organiseerituid, mis oli palju komplitseeritum tegevus kui mida Descartes arvas, et loomade maailmas võimalik on. Kuigi teised uurijad eirasid Descartesi ideesid alguses aitasid need ideed palju hiljem arstidel laiendada enda teadmisi sellest kuidas aju juhtis käitumist hästi detailsel tasemel ja kuidas see mõjutas inimese iga päevast elu ja ka seda, mis ravimeetodit on kõige parimaks abiks nendele kellel oli düsfunktsionaalne meel. Keha ja vaimu probleem, mille kallal René Descartes oli töötanud, on olemas tänaseni päevani ja on leidnud palju toetust filosoofilidelt nii poolt kui vastu. Hoolimata sellest kui vastuolulised Descartesi ideed olid, jäi värske ja hästi mõeldud perspektiiv mõjutama modernsed meditsiinit ja psühholoogiat tänaseni päevani. Eriti aitas Descartes rõhutada meele ja aju erinevust, et seletada käitumise põhjuseid.


Franz Joseph Gall[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sama aegselt kui arendati uusi teooriaid lokalisatsiooni arendati, füsioloog Franz Joseph Gall tegi mõningaid suuri edusamme nii neuroloogia ja psühholoogia erialal, et paremini mõista aju. Gall keskendus oma karjääri jooksul sellele, et arendada oma teooriaid sellest, kuidas isik oli vahetult seotud aju funktsioonide ja struktuuridega. Kuid Galli peamine panus neuroteaduste vallas oli tema leiutis frenoloogia. See uus teadusharu vaatles aju kui meele organit ja mille järgi kolju kuju võib lõppkokkuvõttes aidata kindlaks teha isiku intelligentsuse tase ja isiksuse omadused. [5] See teooria oli sarnane teistele sellel ajal, kuna teadlased püüdsid seletada isiksuse omadusi ja intelligentsuse tased näo ja pea omaduste järgi. Erinevus oli selles, et Gall tegi neid järeldusi peamiselt aju põhjal. Palju arutleti selle üle, kas Galli väited olid kehtivad aga kuna ta oli tihtipeale väga tugevasti eksinud. Ta saadeti valuvorm filosoof Renes Descartes koljust ja läbi frenoloogia meetodi väitis Gall, et Descartesil oli väga piiratud vaimsed võimed. [6] Kuigi Galli arvamused frenoloogia kohta olid vastuolulised ja sageli valed, siiski tema panus aitas mõista aju kortikaalsed struktuuri ja lokaliseeritud funktsioneerimist paremini. Tema töö on kriitilise tähtsusega neuropsühholoogia erialale, mis arenes väga võimsalt järgmiste aastakümnete jooksul.

Jean-Baptiste Bouillaud[muuda | redigeeri lähteteksti]

19. sajandi lõpus usk sellesse, et kolju kuju või suurus aitab otsustada isiku intelligentsuse tase oli hüljatud. Füüsik nimega Jean-Baptiste Bouillaud laiendas Galli ideesid ja võttis uurimus objektiks idee selgelt defineeritud ajupiirkondadest millel on teineteisest sõltumatu funktsioon. Bouillaud oli eriti huvitatud kõne tootmisest ja kirjutas palju väljaandeid aju anterioorses piirkonna kohta, mis tema arvates oli vastutav kõne tootmisest. See avastus põhines peamiselt Galli uurimustöödele. Jean-Baptiste Bouillaud oli üks esimesi kes kasutasid suuri valimeid teadusuuringute jaoks, kuigi võttis aastaid, et see meetod sai üldiselt aktsepteeritud. Vaadates läbi sadu erinevaid juhtumianalüüse Bouillaud tuli järeldusele, et kõne toodetakse ja mõistetakse erinevatest aju piirkondades. Jälgides ajukahjustustega inimesi tema teooriast sai konkreetsem. Bouillaud, koos paljude teiste pioneeridega tegi toll ajal suuri edusamme neuroloogia erialal, eriti lokaliseerimise funktsiooniga. Palju on vaieldud selle üle, kes väärib kõige rohkem tunnustust selliste avastuste üle, [7] ja sageli ühegi uurija nime ei mainita, kuid Paul Broca on ilmselt üks kuulsamaid ja tuntumaid neuropsühholoogia toetajaid - keda sageli nimetatakse ka selle valdkonna „isaks“.


Paul Broca[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aju uuringute teaduslike edusammude poolt inspireeritud Broca pühendas suure osa enda uurimustest sellele, et mõista kuidas artikulatsioon ja arusaamine toimub. Läbi oma uuringute Broca leidis, et kõne tootmisel oluline on vasakupoolne aju poolkera. Broca tähelepanekuid ja meetodeid peetakse laialdased modernse eriala lähtepunktiks, milles neuropsühholoogia uurimus tõesti võtab äratuntava ja järgitava kuju. Selle arusaamaga, et konkreetsed ja sõltumatud ajupiirkonnad olid vastutavad artikulatsioonist ja arusaamisest oli võimalik saada aru kui keeruline organ aju on. [8]


Modernne ajastu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Arusaamaga sellest, et ajus on sõltumatuid struktuure, mis vastutavad nii tahtlike kui tahtmatute funktsioonide eest, oli järgmine samm arendada neuropsühholoogia eriala. Neuroloogia ja psühholoogia erialasid ühedades oli vaja uurida nii aju normaalset ja ebanormaalset talitlust ja seda, kuidas see kõik mõjutas keha ja isiksust. See lähenemine viis otsusele määratleda psüühika ja kognitiivsed häired erimoodi, mis põhjusta erinevate ravi mudelite arendamise. Aastate jooksul on erineva häirete jaoks kavandatud erinevaid teste ja teraapiaid, et aidata häiretega isikut tulla toime igapäevaeluga.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Neuropsühholoogia

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Finger, Stanley (2000). Minds Behind the Brain: A History of the Pioneers and their discoveries. New York: Oxford. p. 22. ISBN 9780195181821.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

1. Posner, M. I.; Digirolamo, G. J. (2000). "Cognitive neuroscience: Origins and promise". Psychological Bulletin 126 (6): 873–889. doi:10.1037/0033-2909.126.6.873. PMID 11107880.

2. Finger, Stanley (2000). Minds Behind the Brain: A History of the Pioneers and their discoveries. New York: Oxford. p. 22. ISBN 9780195181821.

3. Finger, Stanley (2000). Minds Behind the Brain: A History of the Pioneers and their discoveries. New York: Oxford. p. 44. ISBN 9780195181821.

4. Finger, Stanley (2000). Minds Behind the Brain: A History of the Pioneers and their discoveries. New York: Oxford. p. 92. ISBN 9780195181821.

5. Benton, Arthur (2000). History of Neuropsychology: Selected Papers. USA: Oxford.

6. Finger, Stanley (2000). Minds Behind the Brain: A History of the Pioneers and their discoveries. New York: Oxford. p. 151. ISBN 9780195181821.

7. Viney, Wayne (2003). A History of Psychology: Ideas and Context. 3rd ed. Boston: Pearson.

8. Cubelli, R.; De Bastiani, P. (2011). "150 Years after Leborgne: Why is Paul Broca so important in the history of neuropsychology?". Cortex 47 (2): 146–147. doi:10.1016/j.cortex.2010.11.004. PMID 21112584. €