Francis Fukuyama
Francis Fukuyama (sündinud 27. oktoobril 1952 Chicagos) on ameerika politoloog.
Sisukord |
[redigeeri] Haridus
Ta sai bakalaureusekraadi klassikalises filoloogias Cornelli ülikoolist ja doktorikraadi politoloogias Harvardi ülikoolist. Praegu on ta Johns Hopkinsi ülikooli professor.
[redigeeri] Teosed
Fukuyama on kõige enam tuntud oma teose "Ajaloo lõpp ja viimane inimene" poolest, milles ta väidab, et ajalugu kui ideoloogiate võitlus on maailma jõudmisega liberaalse demokraatiani pärast Berliini müüri langemist ja külma sõja lõppu suuremalt jaolt lõppenud.
[redigeeri] Poliitilised vaated
Algselt seostati Fukuyamat neokonservativismiga, kuid Iraagi sõja ajal hakkas ta sellest taanduma. 19. veebruaril 2006 ilmus New York Times'is tema artikkel "After Neoconservatism" ("Pärast neokonservatismi"), milles ta võrdles neokonservativismi leninismiga.[1]
[redigeeri] Teosed eesti keeles
- "Suur vapustus: inimloomus ja ühiskondliku korra taastamine" Tallinn: Tänapäev, 2001, ISBN 9985-9329-8-6
- "Ajaloo lõpp ja viimane inimene" Tallinn: Tänapäev, 2002, ISBN 9985-62-084-4
- "Riikluse ehitamine: valitsemine ja maailmakord 21. sajandil" Tallinn: Tänapäev, 2006, ISBN 9985-62-372-X
[redigeeri] Viited
[redigeeri] Välislingid
- FRANCIS FUKUYAMA: demokraadid oleksid pidanud juba ammu võitma, EPL, 31. oktoober 2008
