Carl Oswald Bulla

Allikas: Vikipeedia
Carl Oswald Bulla. Autoportree.

Carl Oswald Bulla (26. veebruar 1855 Preisimaa28. november 1929 Jämaja) oli Sileesia sakslasest peamiselt Venemaal ning elu lõpupoole ka Eestis tegutsenud päevapiltnik, kes jäädvustas sadades tuhandetes fotodes Vene keisriperekonda, maailmalinna Peterburi, aga ka pisikest Sõrve säärt. Teda peetakse Venemaa fotoreportaažide aluspanijaks.[1]

Lapsepõlv[muuda | redigeeri lähteteksti]

Carl Oswald Bulla lapsepõlvest on teada väga vähe. Ta sündis Leobschutzis (Głubczyce), mis vaid kolmteist aastat varem oli Sileesia osana Austrialt Preisimaalele üle läinud . 1865. aastal kolis Bulla koos vanematega Peterburi, kus alustas kümneaastaselt oma karjääri Dunanti fototarvete äri jooksupoisina. Hiljem sai Bullast Dunanti äris õpilane ja laborant.[2]

Tee kuulsuseni[muuda | redigeeri lähteteksti]

Oma esimese fotoateljee avas Bulla kahekümneaastaselt 1875. aastal Peterburis aadressil Sadovaja tänav 61. Eelnevalt oli ta juba rajanud väikese tehase, kus ta valmistas kuivplaate. Tema ateljee ning portreefotod kogusid tuntust Peterburi erinevates ühiskondlikes klassides. Tema kuulsus algas aga kümmekond aastat hiljem, mil ta sai Peterburi linnapealt loa pildistada ka väljaspool ateljeed ehkki sellist tegevust ei peetud eriti perspektiivikaks. Kuid tänu tegevusloale laienes Bulla fotokogu tunduvalt. Tal oli võimalus jäädvustada tänavastseene, arhitektuuri, transpordivahendeid, ametnikke ja palju muud. 1884. aastal alustas Bulla tegevust ka etnograafiliste postkaartide kirjastajana. 1895. aastal lõpetas ta fotomaterjalide tootmise ning keskendus peamiselt vaid pildistamisele. Oma reklaamkuulutusel ta kirjutas: "Vanim fotograaf-illustraator C. O. Bulla pildistab illustreeritud ajakirjade jaoks kõike ja kõikjal, mis ainult vajalikuks osutub. Ei sega teda maastik ega ruumi sobimatus. Pildistab nii päevasel kui ka õhtusel ajal kunstliku valgusega."[1][2][3]

Elukäik tunnustatud fotograafina[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tema töid avaldati kõige kuulsamates Vene- ja välismaa ajakirjades, ajalehtedes ning ta tõusis tõeliseks fotoreportaaži pioneeriks. Bulla fotodest on esile kerkinud portreed Fjodor Šaljapinist, Lev Tolstoist ning Ilja Repinist – inimesed, kelle nägudes peegelduvad üleelamised ja mured. Ta sai niivõrd populaarseks, et mitmed tema kuulsamad modellid tahtsid Bullaga koos piltidele jääda. 1903. aastal avaldas ajakiri Niva Peterburi 200. aastapäeva puhul sadakond Bulla fotot. 1904. aastal sai Carl Bulla loa pildistada kõrgema seltskonna pidustusi, et säilitada tulevastele põlvkondadele keisri õukonna elu. Bulla ettevõtmine saavutas tõelise õitsengu. Ta sai ametlikuks fotograafiks mitmetes Peterburi asutustes. Tema eesmärk oli fikseerida Peterburi elu kõik küljed, et järgnevatele põlvkondadele jätta sellest ajastust realistlikku tundmust tekitavaid dokumente.[2][4]

Carl Oswald Bulla pojad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Bulla elu ja töö Peterburis katkestas revolutsioon. 1916. aastal andis ta oma fotoateljee üle poegadele Viktor ja Aleksander Bullale. Kuigi mõlemad pojad said tuntud fotograafideks, ei olnud nende saatus õnnelik. Viktor Bulla oli tuntud fotoreporter. Ta oli Vene-Jaapani sõja ja Esimese maailmasõja fotosarjade autor. Hiljem pildistas ka Oktoobrirevolutsiooni sündmusi ning temast sai Smolnõi palgaline. 1938. aastal Viktor arreteeriti ja lasti maha, kuna kahtlustati, et ta tegutseb Saksa spioonina. Kuulsaim ateljeefotograaf Aleksander Bulla saadeti revolutsiooniaastatel kontrrevolutsioonilise süüdistuse põhjal Siberisse, kus ta 1934. aastal suri.[2][5]

Carl Bulla seos Eestiga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Carl Bulla hakkas Eesti vastu huvi tundma tänu oma kolmandale ja viimasele naisele Christine Juliane Keselbergile, kes oli pärit Sõrvest Iide külast Nõmme talust. Christine oli sattunud Carl Bulla ateljeesse valmistööde laialivedajaks. Nad abiellusid 1904. aasta paiku ning lasid ehitada Iide külla kahekorruselise torniga maja, mille peaukse varikatust ehib tänaseni plekist draakonikujutis. Algul suvemajana mõeldud elamine sai Bullade päriskoduks aastal 1918. Carl Bulla jätkas oma fotoalast tegevust elu lõpuni. Saaremaal elades pani ta peamist rõhku rahvariiete ning vanade traditsiooniliste talutööde jäädvustamisele, kuid pildistas ka kirikuid ja nendes leidunud kunstiväärtusi. Bulla käe all on praktiseerinud mitmed fotograafid, sealhulgas August Vannas, Georgi Vaga, Oskar Poopu ja Aleksander Arro. Carl Oswald Bulla suri 28. novembril 1929. aastal südamerabandusse ning on maetud Jämaja surnuaeda.[3][5][6]

Arhiiv[muuda | redigeeri lähteteksti]

Bulla ja tema pojad jätsid fotoajalukku grandioosse pärandi. Nende ülesvõtted on Ermitaaži, Venemaa Rahvusraamatukogu, Riikliku Vene Muuseumi ja paljude erakogude kollektsioonides. Vene Riiklikus Filmi- ja Fotoarhiivis on säilinud kuni 200 000 klaasnegatiivi, suuresti tänu Viktor Bulla ettenägelikkusele, kes alustas nende viimist arhiivi juba kolm aastat enne tema aresti ning jõudis üle anda neid 130 000 tükki. Saaremaa Muuseumis asub Peterburist kaasa toodud Bulla fotoaparaat ja Torgu majas asunud fotoärist pärit korvtool. Carl Bulla Nevski tänava fotoateljee on säilinud siiani. 1990. aastate lõpus said inimesed lasta end pildistada selles samas ateljees sama tehnikaga, millega Bulla töötas. Praeguseks on fotosalong rekonstrueeritud ning seal on avatud muuseum, kus hoitakse dokumente ning fototehnikat.

2003. aastal korraldati Sankt-Peterburgi 300. aastapäeva puhul Carl Bulla fotodest suurejooneline näitus. Tema auks püstitati ka Malaja Sadovaja tänavale pronksskulptuur.[2][4]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Endel Püüa, Saaremaa fotograafid 1864-1940, Kuressaare 2002

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Eesti Fotograafid.Elulooline andmebaas 1844-1944. Kasutatud 01.06.2010.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 Карл Булла - Жизнь и творчество. Kasutatud 01.06.2010. (vene keel)
  3. 3,0 3,1 Endel Püüa. Keisrikoja piltniku unikaalne näitus Kuressaares. Postimees, 27.jaanuar 2004. Kasutatud 01.06.2010.
  4. 4,0 4,1 Алексей Китаев. Империя Карла Буллы: История глазами фотографа. Elitarium, 6.veebruar 2006. Kasutatud 01.06.2010. (vene keel)
  5. 5,0 5,1 Merike Pitk. Keisrikoja fotograaf Saaremaal. Maaleht, 12. veebruar 2004. Kasutatud 01.06.2010.
  6. Pekka Erelt. Keistrikoju päevapiltnik, kellest sai saarlane. Eesti Ekspress, 29. jaanuar 2004. Kasutatud 01.06.2010.

Galerii[muuda | redigeeri lähteteksti]