Cécile Chaminade

Allikas: Vikipeedia
Cecile chaminade.jpg

Cécile Louise Stéphanie Chaminade (8. august 1857 Pariis13. aprill 1944 Monte Carlo) oli prantsuse helilooja ja pianist, üks kuulsamaid naisheliloojaid.

Elu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Cécile Chaminade sündis 8. augustil 1857 Batignollesi külas, mis varsti pärast seda arvati Pariisi koosseisu. Tema suguvõssa kuulub preester Guillaume Joseph Chaminade, kes 1817 asutas Bordeaux's "Maarja ühingu".

Isa oli ühe kindlustusseltsi direktor ning amatöörviiuldaja. Ema mängis väga hästi klaverit ja laulis. Tal oli kena lauluhääl. Ema märkas varakult tütre erakordset muusikalist kuulmist ja musikaalsust.

Perekonnatuttavate hulka kuulus Georges Bizet, kes pööras tähelepanu tüdruku andele. Bizet nimetas Cécile'i oma väikeseks Mozartiks ning ennustas talle säravat tulevikku, kui oli tutvunud sakraalmuusikaga, mis tüdruk oli komponeerinud 8-aastaselt (see oli tema esimene helilooming) ning talle klaveril ette mängis. See ettemäng toimus Le Vésinet's asuvas villas, mille isa oli 1865. aastal ehitada lasknud.

Bizet soovitas anda lapse konservatooriumi Félix Le Couppey klaveriklassi, mis oli mõeldud noortele tüdrukutele. Ent isa oli selle vastu, sest ta leidis, et kodanlaste tütardest peavad saama abielunaised ja emad. Jõuti siiski kokkuleppele, et ta võtab samas mahus eratunde. Cécile õppis Le Couppey juures klaverit, Savardi juures harmooniat ja Benjamin Godardi juures kompositsiooni. Samuti õppis ta

Perekonna uues kodus (rue de Rome 69), kus iga kahe nädala tagant käis külas muusikamaailma eliit, teenis Cécile ära Ambroise Thomas', Jules Massenet', Charles Gounod', Canille Saint-Saënsi ja Emmanuel Chabrier' imetluse. Ambroise Thomas on Chaminade'i kohta öelnud: "See ei ole naine, kes komponeerib, vaid helilooja, kes on naine."

Chaminade saatis meelsasti klaveril noort viiuldajat Joseph Marsicki, kes alates 1877. aastast tegi vanas Salle Pleyelis kvartetiõhtuid. Kui isa oli kord reisil, kasutas Cécile ühel niisugusel õhtul juhust ning esines 18-aastasena esmakordselt avalikult, mängides Beethoveni ja Charles-Marie Widori triosid. Ajakirjanduses teatati selle etenduse menust.

Aastal 1878 korraldas Le Couppey kontserdi Chaminade'i teostest. 4. aprillil 1881 toimus Orkestrisüidi esiettekanne Rahvusliku Muusikaühingu korraldusel. Sama teos kanti ette ka kontserdisarjade "Concerts des Champs-Elysées"' ja "Concerts Populaires de Pasdeloup" raames.

Aastast aastast kuulus ta Rahvuslikku Muusikaühingusse.

Oma koomilist ooperit "La Sévillane" saatis Chaminade klaveril kontsertettekannetel Salle Pleyelis ja Salle Érardis. Opéra-Comique'i repertuaari seda siiski ei võetud, sest see oli liiga lühike.

Seevastu Chaminade'i balletti "Callirhoë", mille esietendus oli 16. märtsil 1888 Marseille's, mängiti peaaegu 200 korda, sealhulgas Metropolitan Opera's New Yorgis.

Ka tema kontserdipala (Concertstück) opus 40 klaverile ja orkestrile (1888) hakati ette kandma.

Ent pärast seda piirdus Chaminade väiksemate vormidega. Ainsaks erandiks oli flöödikontsertiino opus 107 (1902) , mille ta tõenäoliselt kirjutas Pariisi konservatooriumi lõpueksamiks. Arvatakse, et ta oli isa surmaga 28. juulil 1887 kaotanud suurteose jaoks vajaliku võitlusvaimu.

Ta alustas pianistikarjääri, esinedes üle Euroopa kuni Türgini välja. Kulminatsiooniks oli 19071908 triumfaalne 25 kontserdist koosnev turnee 12 Ameerika Ühendriikide linnas, mis pani aluse tema tohutule populaarsusele ookeani taga. Ringreis algas ühe kontserdipala esitusega Philadelphias. Chaminade täitis kavad eranditult oma loominguga. Et tagada enda ja oma ema ülalpidamiseks vajalikku menu, keskendus ta lühikestele klaveripaladele ning lauludele. Ameerika Ühendriikides asutati umbes 200 Chaminade'i klubi, millest mõned tegutsevad seniajani.

Chaminade'i helilooming oli Prantsusmaal populaarne ja 1892 määrati ta haridusametnikuks.

Chaminade, kes elas ikka veel üksinda ning oli deklareerinud: "minu armastus kuulub muusikale, ma olen nunn, vestaneitsi", abiellus 1901 siiski – pigem fiktiivselt – ühe lahutatud ja vaese mehega, kes 1907 jättis ta leseks.

Kui 1912 suri ema, kes oli teda turneedel sageli saatnud, langes Chaminade sügavasse meeleheitesse. Alles järgmisel aastal läks ta tagasi Londonisse, kus kuninganna Victoria oli teda regulaarsete Inglismaa-turneede (alates 1892. aastast) käigus oodatud külalisena sageli Windsori lossis vastu võtnud. Üliõpilased olevat seal talle korraldanud triumfaalse vastuvõtu.

Kui puhkes sõda, pani 57-aastane Chaminade muusika kõrvale, et juhatada haiglat. Ta loobus avalikest esinemistest ja komponeeris harva.

Hiljem elas ta tagasitõmbununa Monte Carlos. 20. sajandi reaalsus oli talle võõras ja vastuvõetamatu. Ta suri sealsamas 13. aprillil 1944.

20. sajandi lõpupoolel hakati hilisromantilist prantsuse muusikat halvustama, mistõttu huvi tema muusika vastu vaibus pärast tema surma.

Nüüd on tema teoseid hakatud taas ette kandma.

Aastal 1988 koostas USA muusikateadlane Marcia Citron Chaminade'i teoste nimekirja ning tema eluloo.

Looming[muuda | redigeeri lähteteksti]

Chaminade oli viljakas helilooja ja peaaegu kõik tema umbes 400 teosest avaldati tema eluajal. Kuigi ta kirjutas orkestripalu (sealhulgas menukad klaveri-kontserdipalad, flöödikontsertiino, üks sümfoonia ja üks ballett), olid tema kõige populaarsemad teosed tema klaveripalad, millest suurem osa on karakterpalad, ja üle 125 meloodia. Muusika on meloodiline ja väga mõistetav, selgete tekstuuride ja mahedalt kromaatiliste harmooniatega, prantslasliku vaimukuse ja värvikusega.

Chaminade kirjutas umbes 140 laulu, enamiku ajavahemikul 1890-1910. Tema kerged ja võluvad laulud on väga prantslaslikud. Neid iseloomistab värske kompositsioonistiil, prosoodia valdamine ning hääletunnetus. Chaminade'i laule on plaadistanud Anne Sofie von Otter ja Alaina Warren Zachary.

Teosed[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Orkestrisüit (1881)
  • Trio klaverile, viiulile ja tšellole opus 11 (1881)
  • Koomiline ooper "La Sévillane"
  • Ballett "Callirhoë" (1888)
  • Kontserdipala (Concertstück) opus 40 klaverile ja orkestrile (1888)
  • Flöödikontsertiino opus 107 (1902)
  • "La Sérénade aux Étoiles" (1911)

Trio pour Piano, Violon et Violoncelle, opus 11[muuda | redigeeri lähteteksti]

Trio klaverile, viiulile ja tšellole. (1881)

Osad:

  1. Allegro, sol-minoor
  2. Andante - Animato - Tempo primo, mi-bemoll-mažoor
  3. Presto leggiero, sol-mažoor
  4. Allegro molto agitato, sol-minoor.

See teos on Chaminade'i elegantsi ja kütkestavuse näide. Esimeses osas on kaunid voolavad meloodiad. Teine osa sisaldab suurepärast keelpillimeloodiat. Läbi kolmanda osa kumavad sulgkerged kuueteistkümnendiknoodid vilka kromaatika ja arpedžodega. Teos lõpeb etüüdiliku finaaliga.

Välislingid:[muuda | redigeeri lähteteksti]