Jules Massenet

Jules Émile Frédéric Massenet (prantsuse [ʒyl emil fʁedeʁik masnɛ]; 12. mai 1842 Montaud – 13. august 1912 Pariis) oli romantilise ajajärgu prantsuse helilooja, dirigent ja muusikapedagoog.

Massenet oli 19. sajandi lõpu juhtiv prantsuse ooperihelilooja, kes komponeeris 34 ooperit (sh "Manon" ja "Werther"), 8 oratooriumi, 12 orkestrikompositsiooni, klaveripalu, muusikat pidulikeks sündmusteks, üle 80 laulu, kaks operetti ja neli balletti.

Jules Massenet' 1885. aasta "Pleurez, pleurez, mes yeux" Marguerita Sylva esituses (1910, Edison Recordsi stuudio)

Õpingud[muuda | muuda lähteteksti]

Ta oli pärit Pariisist, varaka rauakaupmehe Alexis Massenet ja menuka pianisti Adélaïde Royer de Marancouri perest. Ta oli kuueaastane, kui sai emalt esimesed klaveritunnid. Üheksa-aastaselt kukkus Pariisi konservatooriumi sisseastumiseksamitel läbi, kuid 11-aastaselt saatis teda seal edu. Konservatooriumis õppis ta François Adolphe Laurenti klaveriklassis ja solfedžot Augustin Savardi juures. Kuna perekond kolis 1854. aastal Chambérysse, pidi ajutiselt loobuma õpingutest. Naasnud Pariisi, asus elama oma isa esimese abikaasa ja selle uue mehe juures. Õpingute rahastamiseks mängis teatrites timpanit ja muid löökpille ning kohvikutes klaverit. Sai 1859. aastal konservatooriumi klaveriala premier prix’ ja hoopis trummimängija koha orkestris. Õppis Henri Reberi harmoonia- ja François Bazini kompositsiooniklassis ning võttis eratunde Augustin Savardilt. 1861. aastal alustas õpinguid Ambroise Thomas' kompositsiooniklassis.

Osales 1863. aastal Prix de Rome'i võistlusel kantaadiga Mary Stuarti legendaarse sekretäri David Rizzio auks. Suuresti tänu Hector Berliozile selle ka võitis. Auhind võimaldas kolme aasta jooksul end Itaalias täiendada. Tutvus seal Ferenc Lisztiga, kelle soovitusel hakkas andma klaveritunde Liszti rikka patrooni tütrele Louise-Constance "Ninon" de Gressyle. Tulemuseks oli armumine ja abiellumine. Kirjutas Itaalias süidi "Pompeia", mis kanti 1866 ette Pariisis.

Esimesed ooperid[muuda | muuda lähteteksti]

Ooperikomponisti karjääri algus oli vilets. Victor Hugo tekstile loodud "Esmeralda" jäi esitamata. Selle partituur on tänaseks kadunud. Ka teine ooper "Le coupe du roi de Thulé" ("Thule kuninga alandamine") jäi ette kandmata. Kolmas ooper "La grand' tante" ("Suur tädi") ette kantuna Pariisi Opéra-Comique'is oli mõõdukalt edukas. 1867. aastal osales varem komponeeritud teosega "Le coupe du Roi de Thulé" ooperite komponeerimise võistlusel ja sai teise koha. 1870. aastal liitus koos Georges Bizet' jt heliloojatega vabatahtlikuna rahvuskaardiga, et võidelda preislaste vastu.

Massenet astus 25. veebruaril 1871 Romain Bussine'i ja Camille Saint-Saënsi asutatud ühingusse Société national de musique. Ühingu eesmärk oli suurendada publiku huvi prantsuse sümfoonilise ja instrumentaalmuusika vastu. Selle liikmete seas olid ka Alexis de Castillon, Théodore Dubois, Henri Duparc, Gabriel Fauré, César Franck, Jules Garcin, Ernest Guiraud ja Paul Taffanel. Jätkas avamängude, kantaatide, oratooriumide, muusikaliste stseenide jne komponeerimist, millest suuremat tähelepanu äratasid vaimulikud oratooriumid "Marie-Magdeleine" (1873) ja "Eve" (1875).

Esimese loominguperioodi kuus ooperit olid keskpärase edukusega. Kuna aga prantsuse ooperikomponistidest oli suur puudus, siis polnud nende lavastamisega erilisi probleeme. Bizet' üksi ei suutnud teatrite vajadusi katta, mis avas tohutult viljakale Massenet'le laia tegevuspõllu. Pealegi jättis tema ühe parima sõbra Bizet' varajane surm 1875 ta hoopis konkurentidest ilma ning muutis kõige nõutavamaks prantsuse heliloojaks 19. sajandi viimasel neljandikul.

Populaarsuse tipul[muuda | muuda lähteteksti]

Jules Massenet' 1885. aasta "Pleurez, pleurez, mes yeux" Le Cid Marguerita Sylva esituses Edison Recordsi stuudios 1910. aastal

1877. aastal taasavati Pariisi ooperimaja (Palais Garnier), mille puhuks telliti Massenet'lt Giacomo Meyerbeeri teoste stiilis hoolikalt läbi komponeeritud ja pompoosne suurooper (grand opéra). Selleks sai "Le roi de Lahore" ("Lahore kuningas") mille publik võttis vastu suure entusiasmiga. Teos levis kiiresti ka Itaalias kui "Il Re di Lahore" ja mujal Euroopas. Seejärel räägiti temast juba kui prantsuse muusika juhtfiguurist.

1878. aastal sai Massenet Pariisi konservatooriumi kompositsiooni eriala professoriks ning oli peagi oma ajastu üks populaarsemaid õppejõude selles mainekas õppeasutuses. Tema õpilaste seas olid Alfred Bruneau, Gustave Charpentier, Ernest Chausson, George Enescu, Xavier Leroux, Gabriel Pierné, Georges Marty, Max d’Ollone, Florent Schmitt ja Henri Rabaud, kes pea kõik võitsid ka Prix de Rome'i.

Alates 1880. aastast tegutses ka dirigendina, juhatades peamiselt oma oopereid ja sümfooniaid. Järgmised lavastatud ooperid olid aga juba meistriteosed ning on tänapäevalgi sageli esitatavad. Richard Wagneri mõjutustega "Hérodiade" ja eriti "Manon" kuuluvad rahvusvahelisse püsirepertuaari. Kuid oli ka tagasilööke. Kahele täistabamusele järgnes kolm ebaõnnestumist ("Le Cid, Esclarmonde" ja "Le mage"), kuid siis sündis uus meistriteos "Werther", mida Opéra-Comique'i mänedžer Léon Carvalho keeldus esimese hooga kui liiga depressiivset teost lavastamast. Ooper tuli esiettekandele hoopis Viini Hofoperis ja saksa keeles. Järgnesid eksootiline "Thaïs" ja keskpärased veristlikud ooperid "La navarraise", "Sapho", "Cendrillon" ja "Grisélidis".

Viimane loominguperiood[muuda | muuda lähteteksti]

Viimase loominguperioodi edukaimaks teoseks sai hinnatud lihtsa helikeelega, kuid vaimuka muusikaga "Don Quichotte". See sündis silmas pidades lähedasi suhteid 40 aastat noorema metsosoprani Lucy Arbelliga, kes vajas enda võimete demonstreerimiseks spetsiaalselt talle kirjutatud teost. Massenet oli Lucyga kohtunud alates 1905. aastast ning võtnud teda kui head muusat. Nii head, et komponeeris edaspidi Arbelli võimeid ja soove silmas pidades veel viis ooperit: " Ariane", "Thérèse", "Bacchus" (Massenet' kõige suurem läbikukkumine üldse, teost esitati vaid viis korda), "Roma" ja "Panurge". Lõpetas ka manalateele läinud Léo Delibes'i ooperi "Kassaya". Massenet' oopused on tuntud elegantse sarmi ning suursugususe ja meisterliku orkestratsiooni poolest. Pärast helilooja surma vajusid need aga mõneks ajaks unustusse.

Massenet oli väga viljakas. Alustas tööpäeva sageli kell 4 hommikul. Muusika kirjutamisel ei kasutanud klaverit, vaida pani noodid paberile kujutlusvõimet kasutades. See oli meelepärane tema teoste orkestreerijatele, sest ka kõige valjemates muusikakäikudes said nad jätta instrumentide kõla selgeks. Massenet ei käinud oma teoste avalikel ettekannetel. Tavaliselt sõbrad teatasid talle esietendunud oopuse edust või ebaedust.

Oli eluajal väga populaarne, kuid varsti pärast helilooja surma läks tema stiil moest ning ta looming praktiliselt unustati. Alates 1970. aastatest hakati Massenet' teoseid uuesti esitama. Kuid samasugust menu kui helilooja eluajal pole ta looming enam saavutanud, jäädes selgelt selliste nimekate prantsuse heliloojate nagu Bizet', Charles Gounod' ja Offenbachi varju. Tänapäeval leiavad aga "Manon", "Werther" ja "Don Quichotte" taas aktiivset esitamist. Eriti Prantsusmaal. Aegade jooksul on "Wertherit" ette kantud 63 lavastuses kõikides ooperilembestes maades, järgneb "Manon" (47 lavastamist), "Don Quichotte" (22), "Thaïs" (21) ja "Cendrillon" ("Tuhkatriinu", 17). Eestis esitatud: "Don Quijote" (Vanemuine 1995), "Manon" (Estonia 1928, 1959, 1992, Vanemuine 2009), "Thaïs" (PromFest, 2009) ja "Werther" (Estonia Talveaed 1996).

1912. aastal ilmus tema autobiograafia "Mes souvenirs" ('minu mälestused'). Talle on antud teenetemärgid Légion d'honneur (1895) ja Grand officier de la Légion d’honneur (1899). 1902. aastal sai Monaco Grand-croix de l'Ordre de Saint-Charles. On Ordre de Léopoldi ohvitser (1894) ja Royal Philharmonic Society (1902) auliige.

Ta põdes kõhuõõne vähki, mida ei peetud eluohtlikuks. Tervis halvenes aga väga kiiresti ning Massenet suri ootamatult Pariisis oma majas Égreville’is. Mujal elanud abikaasa ja lapsed olid haigusest teada saades kiirustanud Pariisi ning olid tema kõrval. Helilooja soov oli, et matused oleksid tagasihoidlikud, ilma muusikata ja perekesksed. Ta on maetud Égreville'i surnuaiale.

Ooperid[muuda | muuda lähteteksti]

"Esmeralda" (1865, esitamata)
"La coupe du roi de Thulé" (1866, esitamata)
"La grand’ tante" (Pariis, 1867)
"Manfred" (1869, lõpetamata)
"Méduse" (1870, lõpetamata)
"César de Bazan" (Pariis, 1872)
"L’adorable Bel’-Boul" (operett, Pariis, 1874, hävitatud)
"Le templiers" (1875, lõpetamata, kadunud)
"Bérangère et Anatole" (Pariis, 1876)
"Le roi de Lahore" (Pariis, 1877)
"Robert de France" (1880, esitamata)
"Les Girondins" (1881, esitamata, kadunud)
"Hérodiade" (Brüssel, 1881)
"Manon" (Pariis, 1884)
"Le Cid" (Pariis, 1885)
"Esclarmonde" (Pariis, 1889)
"Le mage" (Pariis, 1891)
"Werther" (Viin, 1892)
"Thaïs" (Pariis, 1894)
"Le portrait de Manon" (Pariis, 1894)
"La navarraise" (London, 1894)
"Amadis" (valmis 1895, esitatud Monte Carlos 1922)
"Amadis" (valmis 1895, esitatud Monte Carlos 1922)
"Sapho" (Pariis, 1897)
"Cendrillon" (Pariis, 1899)
"Grisélidis" (Pariis, 1901)
"Le jongleur de Notre-Dame" (Monte Carlo, 1902)
"Chérubin" (Monte Carlo, 1905)
"Ariane" (Pariis, 1906)
"Thérèse" (Monte Carlo, 1907)
"Bacchus" (Pariis, 1909)
"Don Quichotte" (Monte Carlo, 1910)
"Roma" (Monte Carlo, 1912)
"Panurge" (valmis 1912, esitatud Pariisis 1913)
"Cléopâtre" (valmis 1911–1912, esitatud Monte Carlos 1914)
"L’écureuil du déshonneur" (operett, Monte Carlo, 1914)