Amelia Earhart

Allikas: Vikipeedia
Pilt:Amelia earhart.jpeg
Amelie Earhart

Amelia Mary Earhart (sündis 24. juulil 1897; jäi kadunuks 2. juulil 1937; tunnistati surnuks 5. jaanuaril 1939) oli USA lennunduspioneere ja naisõiguste kaitsja.

Ta oli esimene naine, kes pälvis Lennuväe Teeneteristi (Distinguished Flying Cross) selle eest, et lendas 21. juulil (lend algas 20. juulil) 1932 esimese naisena üle Atlandi ookeani. Ta tegi mitmeid teisi lennurekordeid ja kirjutas oma lennukogemustest ka raamatuid. Ta oli naispilootide organisatsiooni Üheksakümne üheksandad (Ninety-Nines) esimene president.

Earhart kadus keset Vaikset ookeani, kui ta proovis teha ümbermaailmareisi 1937. aastal.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Amelia Mary Earhart sündis Atchinsonis Kansases USA-s. Kooliajal huvitus ta traditsioonilistest meeste aladest nagu juura, filmide tegemine, reklaamindus, igasugused masinad. Esimese maailmasõja ajal asus tööle vabatahtliku meditsiiniõena Torontos. Õppis aasta Columbia ülikoolis peamiselt meditsiini. 1920. aasta detsembris Californias võeti ta kaasa 10-minutisele lennule. See oli otsustavaks pöördepunktiks tema elus. Juba jaanuaris 1921 hakkas ta õppima lenduriks. Oma esimese ¨päris¨-lennu tegi ta 1927. aastal. Ta tegutses Kinneri lennufirma müügiagendina Bostoni piirkonnas ning propageeris lendamist ajaleheartikleis. 1928. aastal võeti ta kaasa üle Atlandi lennule Newfoundlandilt Walesi. Samal aastal alustas ta pikemaid soololende, ületas esimese naispiloodina Põhja-Ameerika kontinendi idast läände ja tagasi. 1930. aastal sai temast USA Lennuspordiföderatsiooni ametnik, ta propageeris aktiivselt naislendurite jaoks eraldi rekordite arvestamist. Sel perioodil liitus ta naislendurite organisatsiooniga The Ninety-Nine ning sai 1930. aastal selle presidendiks. 1931. aastal püstitas Earhart laenatud lennukil kõrguslennu rekordi 5631 m. 1932. aastal lendas Earhart üksinda üle Atlandi. Lendu alustas ta 20. mail 1932 Newfoundlandilt ning tahtis lennata nagu Charles Lindbergh viis aastat varem oma soololennul Pariisi. Ligi 15 tundi kestnud lend lõppes siiski Põhja-Iirimaal karjamaal. Mõningaste vahedega järgnesid uued pikad soololennud - jaanuaris 1935 Hawai saarelt Californiasse, Los Angelesest Mexico Citysse, Mexico Cityst New Yorki. Aastail 1930-1935 püstitas Earhart seitse naislendurite kiiruse ja kauglennu rekordit.

Ümbermaailmalend[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kolmekümnendate keskel hakkas Earhart valmistuma ümbermaailmalennuks võimalikult ekvaatori lähedal. Selleks lennuks ehitati spetsiaalne lennuk Lockheed Electra 10E, mille salongi mahutati täiendavad kütusepaagid. Lennata oli kava idast läände. Navigaatoriks pidi lennu alguses olema Harry Manning ning teiseks navigaatoriks suurte kogemustega Fred Noonan lennul Hawailt Howlandi saareni. Lennu esimene etapp Oaklandist Honolulusse lennati 17. märtsil 1937. Lennuk vajas tehniliste probleemide tõttu hooldust ning sellepärast suunduti Pearl Harbori. Sealt kolm päeva hiljem lendu alustades purunes hoovõtul parempoolne rattakumm ja telik. Lennuk sai tõsiseid kahjustusi ja viidi laevaga tehasesse remonti.

Teine katse lennata tehti läänest itta, sest valdavate tuulte suund oli muutunud. Alles pärast ülelendu Oakland-Miami kuulutas Earhart, et alustab ümbermaailmalendu. Seekord oli lennul kaasas ainult üks navigaator Fred Noonan. Miamist väljuti 1. juunil 1937. Rohkete peatustega lend Miamist Lõuna-Ameerika kirderanniku, Kesk-Aafrika, India, Indoneesia ja Austraalia kaudu Laeni Uus-Gineas kestis 29. juunini. Seniks oli lennatud 35000 kilomeetrit. 2. juulil 1937 startisid Earhart ja Noonan Laest, et suunduda 4113 km kaugusel olevale Howlandi saarele. Nende lennuki viimane asukoha teade on Nukumanu saarte lähedalt, kui Howlandini oli jäänud lennata 2800 km. Nende lennukit oodati Howlandil ning oldi ka raadiosides, aga lennukile äsja monteeritud uue raadio-navigatsiooniseadme abil ei suutnud Earhart ja Noonan määrata vajalikku lennusuunda ning alustasid Howlandi lähistel saare otsinguid põhja-lõuna suunas edasi-tagasi lennates. Nad võisid olla Howlandist kümmekonna kilomeetri kaugusel, aga saar jäi leidmata ning eetris saabus vaikus.

Kadunud lennuki ja inimeste otsinguid alustati rannavalvelaevaga, varsti liitusid otsingutega lähedalolevad mereväe laevad. Otsingud kestsid 19. juulini 1937, aga mingeid märke kadunud lennukist ega inimestest ei leitud. Otsinguid jätkas varsti Amelia Earharti abikaasa. Tulutuks on jäänud ka kõik hilisemad otsingud. 1991. aastal leiti Nikumaroro atollilt alumiiniumpaneel, mis arvatakse pärinevat Earharti lennukilt. Earharti lennuki otsingud Howlandi ja Nikumaroro lähistel kestavad senini.

Earharti ümbermaailmalendu kordasid samasugusel lennukil 1967. aastal Ann Dearing Holtgren Pellegreno koos kolme kaaslasega ning 1997. aastal Linda Finch.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Morell, Virginia; Leen, Sarah fotod. Amelia Earhart. National Geographic, 193, 1, 112-136 (1998).


Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]