Alexander Boecking

Alexander Boecking (17. detsember 1897 München–3. veebruar 1946 Riia) oli Teise maailmasõja ajal SA-Standartenführer.

Elulugu

1914. aastal astus Boecking 16-aastasena vabatahtlikult 7. Baieri välisuurtükiväerügementi ning teenis kuni Esimese maailmasõja sõja lõpuni lääne- ja idarindel. Viimased paar kuud enne sõja lõppu oli ta Baieri hävitajate eskadrilli nr. 16 piloot ja tulistas vahetult pärast relvarahu algust kaks Inglise lennukit alla.

Pärast sõda õppis ta Hamburgi kunsti- ja käsitöökoolis ning töötas aastatel 1920–1934 Braunschweigis arhitekti ja aiakujundajana. Kommunistide mässude ajal Hamburgis aastatel 1919–1920 oli ta Lettow-Vorbeck Freikorpsi liige, mida kasutati aktiivselt kommunistide vastu. 1931. aastal liitus ta NSDAP ja SA-ga.

Kolm aastat hiljem sai temast täiskohaga SA juht ja sellel ametikohal osales ta ka Poola kampaanias.

1940. aastal astus ta sõjaväkke, osaledes kampaaniates Belgias ja Prantsusmaal ning võitles ka idarindel 1941. aastal, kus oli ooberstleitnant ja kuulipildujakompanii ülem. Hiljem kutsuti ta tagasi ringkonnakomissariks.

Boecking teenis oma sõjaväekarjääri ajal välja Esimese maailmasõja raudristi II klassi, EK 1939 klambri ja lenduri märki.

5.detsembril 1941 määrati Tallinn-maa (hõlmab Harjumaad ja Järvamaad) ringkonnakomissariks. 1944. aastal määrati Valga, Võru ja Petserimaa ringkonnakomissariks.

12.augustil 1944 langes Boecking Rõuges Punaarmee kätte vangi, olles sel hetkel Petseri ringkonna komissar.

Pärast sõda poodi ta avalikult 3.veebruaril 1946 Riias üles.