Kristjan-Erik Suurväli

Allikas: Vikipeedia
Kristjan-Erik Suurväli
Foto: Jaan Künnap

Kristjan-Erik Suurväli (sündinud 15. juulil 1974) on eesti matkategelane, alpinist ja tippametnik.

Ta on Kunlunis asuva viietuhandelise mäetipu esmavallutajaid.

Haridus- ja töökäik[muuda | muuda lähteteksti]

Ta lõpetas 1996. aastal Rahvusvahelise Sotsiaalteaduste Rakendusliku Kõrgkooli LEX õigusteaduse erialal ning kaitses 2000. aastal õigusteaduste magistri kraadi (LL.M) Maastrichti ülikoolis.[1]

Ta töötas aastatel 1993–1996 Tallinna Koolidevahelises Õppekeskuses majandusõpetajana ning 1995–1996 Saue Vallavalitsuses juristina. Aastatel 1996–1999 töötas ta Eesti Panga Pangainspektsioonis juristina.[1]

Aastatel 2001–2002 töötas ta Väärtpaberiinspektsiooni peadirektorina ja 2002–2006 selle juhatajana ja ühtlasi Finantsinspektsiooni juhatuse liikmena.[2][3] Tema ametiajal astus Väärtpaberinspektsioon rahvusvahelise väärtpaberijärelevalve organisatsiooni IOSCO ja osales Euroopa Liidu kandidaatriikide väärtpaberijärelevalve alase koostööorganisatsiooni loomisel ja selle tegevuses.[4]

Aastast 2006 töötab ta Finantsinspektsioonis turujärelevalve ja haldussunni divisjoni juhina.[4][3]

Matkamine ja alpinism[muuda | muuda lähteteksti]

2006. aastal asutas ta koos Hannes Ojaga mittetulundusühingu Matkamise ja Mägironimise Edendamise Klubi.[5]

Ta on korraldanud mitmeid ekspeditsioone ja alpinistlikke tõuse kõrgetele mägedele paljudes kohtades üle maailma.[6] Pärast 15-aastast vaheaega korraldati 2006. aastal tema eestvõttel Eesti alpinistide Pamiiri ekspeditsioon, seekord kahe lähestikku asuva (13,8 km[7]) seitsmetuhandelise Korženevskaja ja Ismoili Somoni mäe tippu[8][9].

2015. aasta lõpul valiti ta aasta matkategelaseks. Aunimetuse saamisel märgiti ära, et ta Peruus Cordillera Blanca mäestikus Tocllaraju mäel 2015. aasta juunis Eesti alpinistidega juhtunud õnnetuse järel (hukkusid Tarmo Riga, Jane Riga ja Allan Valge) koordineeris Eestist toetavat tegevust ning ainsana pääsenud alpinisti heaolu tagamist. Ta vahendas infot alpinistilt kogukonnale ja vastupidi. Tema eestvõttel paigaldati hukkunud Eesti alpinistide mälestuseks Tocllaraju mäe baaslaagrisse mälestustahvel.[10]

Matkasport[muuda | muuda lähteteksti]

Ta on osalenud mitmel vähemalt 24-tunnisel kestvusvõistlusel matkaspordis Zero Gravity võistkonnaga (2001. aastal esikoht[11]). Ta on tegelenud lumelauasõidu vabalaskumisega alates 1999. aastast ning koos klubiga Freerider 2000. aastast heli-ski väljasõitudel Dombais, Elbruse jalamil, Kõrgõzstanis, Usbekistanis ja Kamtšatkal.[12] 2000. aastal laskus ta lumelaual Lenini mäetipu nõlvalt 6400 meetri kõrguselt mööda tavamarsruuti[8].

Ta on tulnud kahel korral Eesti meistriks jalgsi- ja mägimatkatehnikas.[12]

Temast on kujunenud mägironijate kogukonna eestkõneleja Eestis.[6] Eesti Matkaliit valis ta 2015. aastal aasta matkategelaseks.

Alpinism[muuda | muuda lähteteksti]


Foto: Jaan Künnap

Maavärinaga Han-Tengri mäel[muuda | muuda lähteteksti]

2004. aasta juulis–augustis võttis ta osa Jaan Künnapi juhtimisel toimunud Eesti ekspeditsioonist Han-Tengrile, kus 5. augustil 2004 toimunud maavärin põhjustas jää- ja lumelaviini. Hukkus 11 alpinisti. Laviini puhkemise ajal jäid Eesti ekspeditsiooni liikmed, sealhulgas Suurväli, laviini alumisse ossa, kuid pääsesid õnnelikult ja korraldasid laviini jäänute päästmist. Nad päästsid kahe alpinisti elu ning aitasid päästetööle tõhusalt kaasa.[13][8] Tipuüritus jäi katki. Suurväljal (nagu ka teistelgi) jäi saavutatud tõusukõrguseks Han-Tengri mäel seekord 6000 m[12].

Kunluni mägiekspeditsioon[muuda | muuda lähteteksti]

2010. aasta juulis-augustis korraldas ta Eesti alpinistide ekspeditsiooni vähekäidud Kunluni mäestikku Hiinas. Selle käigus tõusti kuuetuhandelise Lazio tippu ja esmavallutati kaks viietuhandelist nimeta mäetippu (esmatõus annab õiguse mäetipule nimi panna ja registreerida tipuvallutus USA alpinismi registris). 5202 m kõrguse Qongtani ja Kalakolu liustike vahel asuva mäe tippu tõusid 3. augustil Priit Joosu, Kristjan-Erik Suurväli ja Marko Aasa. Halvenenud ilmaolude tõttu Suurväli teise eestlaste vallutatud viietuhandelise tippu ei jõudnud.[14][15]

Ta on pälvinud ka Jaan Künnapi Alpinismiklubi väljaantava aasta edukama mägironija rändauhinna.

Kõrgtõusud[muuda | muuda lähteteksti]

Tõlkimine ja toimetamine[muuda | muuda lähteteksti]

Ta on 1999. aastal ilmunud õpiku "Majandusõpik keskkoolidele" üks tõlkijaid inglise keelest.[17]

Ta on 2005. aastal asutatud osaühingu Matkaajakiri juhatuse liige ja selle poolt väljaantava ajakirja GO Reisiajakirja toimetaja[18].

Parima alpinisti rändauhind

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]