Ülo Koit

Ülo Koit (21. märts 1925 Tartu – 14. september 1996 Läti) oli Eesti NSV ajakirjanik, ühiskonnategelane ja KGB agent. [2].

Päritolu

Ta oli ajakirjanik Ada Koidu (õieti Elisabeth Adelheid Koit (1902–1942)) väljaspool abielu sündinud poeg. Tema isa oli väidetavalt Oskar Loorits, kes 1924. aasta suvel kogumisretkel kohtas Rapla vallas Ada Koitu, kes tollal elas Seli külas. Isaduse sellist väidet levitasid suuliselt Hellar Grabbi ja selle kirja pannud Virkko Lepassalu, kelle sõnul on Ülo Koit ise nimetanud oma isaks Evald Tammlaant.

1925. aastal tuli Ada Koit elama Tartusse. Tahtmata olla vallasema, otsustas ta end Emajõkke uputada. Seda märkas Siegfried Aaslava, kes päästis nii ema kui ka tulevase poja elu.

Elulugu

1947–1949 töötas Koit ajalehe Valgamaalane toimetuses. 1950–1975 oli ta Eesti NSV Televisiooni- ja Raadiokomitee esimehe esimene asetäitja ehk Eesti Raadio ja Eesti Televisiooni välistoimetuste juht.

Ta oli Väliseestlastega Kultuurisidemete Arendamise Ühingu esimees 1975–1985. Tema partner Väliseestlastega Kultuurisidemete Arendamise Ühingus oli KGB major Randar Hiir. Koit ja Hiir töötasid tihedas kontaktis KGB reservohvitser Uno Lahega.

Hüpoteesid seoses Ülo Koidu surmaga

Ülo Koit suri 1996. aastal Lätis tõenäoliselt uppudes. Tema surnukeha leiti juhuslikult Jūrmala lähedalt Lielupe jõest 14. septembril.

• Ülo Koit, kes oli elu lõpus suure nägemispuudega, kuid keda Ando Leps nimetab heaks ujujaks, uppus 1996. aastal Lätis. Tema surnukeha leiti juhuslikult Jūrmala lähedal Lielupest 14. septembril. Ajakirjanduses levinud oletusi, et Koidust taheti lahti saada, kuna ta liiga palju Lennart Meri minevikust teadis, on omistatud ajakirjanik Virkko Lepassalule. Samas vaimus on sõna võtnud jurist Ando Leps. Teise, tõenäolisema versiooni järgi võis olla tegemist enesetapuga seoses Indrek Jürjo paljastustega VEKSA-t puudutavas raamatus "Pagulus ja Nõukogude Eesti".

• Ülo Koidu kasupoja naise ema Ljubov Kondratjeva hukkus 19. veebruaril 1997 tulekahjus oma majas Tallinnas. Tulekahju algas väidetavalt maja teiselt korruselt, kus asusid Ülo Koidu isiklikud esemed, sealhulgas toimikud. Ametlikult loeti tulekahju põhjuseks hooletut suitsetamist.

Ülo Koit suri pool aastat enne kõnealust põlengut ja ta matused olid 12. detsembril 1996.

Kirjutisi

• "Mineviku varjud" (koostaja Ülo Koit). Perioodika. Tallinn 1986. 144 lk

Välislingid

• Virkko Lepassalu. "«Jaan – 2» tahab koju". Luup, 25. november 1996
• Ando Leps. "President Meri lahendamata mõistatus"]. Kesknädal, 16. mai 2001
• Rein Kordes. "Sahinad ajaloo koridoris". Kesknädal, 21. november 2001
• Haud Tallinna Pärnamäe kalmistul