Ülo Koit

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Ülo Koit (21. märts 1925 Tartu – 14. september 1996 Läti)[1] oli Eesti NSV ajakirjanik, ühiskonnategelane ja KGB agent [1].

19471949 töötas Koit ajalehe Valgamaalane toimetuses. 19501975 oli Koit Eesti NSV Televisiooni- ja Raadiokomitee esimehe asetäitja ehk Eesti Raadio juht.

Ta oli ajakirjanik Ada Koidu (õieti Elisabeth Adelheid Koit (19021942)) väljaspool abielu sündinud poeg. Tema isa oli väidetavalt Oskar Loorits, kes 1924. aasta suvel kogumisretkel kohtas Rapla vallas Ada Koitu, kes tollal elas Seli külas. Isaduse sellist väidet levitasid suuliselt Hellar Grabbi ja selle kirja pannud Virkko Lepassalu, kelle sõnul on Ülo Koit ise nimetanud oma isaks Evald Tammlaant.

1925. aastal tuli Ada Koit elama Tartusse. Tahtmata olla vallasema, otsustas ta end Emajõkke uputada. Seda märkas Siegfried Aaslava, kes päästis nii ema kui ka tulevase poja elu.

Ülo Koit, kes oli elu lõpus suure nägemispuudega, uppus 1996. aastal Lätis ühte jõkke. Tema surnukeha leiti juhuslikult Jūrmala lähedalt Lielupest 14. septembril.

Ülo Koit oli Väliseestlastega Kultuurisidemete Arendamise Ühingu esimees 19751985. Tema partneriks Väliseestlastega Kultuurisidemete Arendamise Ühingus oli KGB major Randar Hiir. Koit ja Hiir töötasid tihedas kontaktis KGB reservohvitseri Uno Lahega. [2]

Hüpoteesid seoses Ülo Koidu surmaga[muuda | muuda lähteteksti]

  • Ülo Koit, kes oli elu lõpus suure nägemispuudega, kuid keda Ando Leps nimetab heaks ujujaks, uppus 1996. aastal Lätis ühte järve. Tema surnukeha leiti juhuslikult Jūrmala lähedalt Lielupest 14. septembril. Surma asjaolud on segased. Ajakirjanduses on oletatud, et Koidust taheti lahti saada, sest ta teadis liiga palju. Konkreetselt on olnud juttu Lennart Meri mineviku kogu tõe teadmisest, mida talle on omistanud Virkko Lepassalu. Samas vaimus on sõna võtnud Ando Leps. Teise versiooni järgi võis olla tegemist enesetapuga seoses Indrek Jürjo paljastustega tema kohta valmivas raamatus "Pagulus ja Nõukogude Eesti".
  • Ülo Koidu kasupoja naise ema Ljubov Kondratjeva hukkus 19. veebruaril 1997 tulekahjus oma majas Tallinnas. Tulekahju algas väidetavalt maja teiselt korruselt, kus asusid Koidu asjad, sealhulgas toimikud. Ametlikult loeti tulekahju põhjuseks hooletut suitsetamist, kuid see järeldus on pälvinud kriitikat. Ülo Koidu matused olid detsembris 1996, maja põles veebruaris 1997.[2]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]