Ühendatud vürstiriigid

	Ühendatud Vürstiriigid (1859–62); Principatele UniteRumeenia Ühendatud Vürstiriigid (1862–66); Principatele Unite RomâneRumeenia (1866–81); România 1859–1881
	Rumeenia lipp Rumeenia vapp
	Ühendatud Vürstiriigid (Rumeenia) 1859–1878, helebeežiga
Valitsusvorm	Konstitutsiooniline monarhia; de iure Osmanite riigi vasall (1859–77)
Osa	Osmanite riigist
Pealinn	Iași ja Bukarest; (1859–1862); Bukarest; (1862–1881)
Riigikeeled	rumeenia
Rahaühik	Rumeenia leu

Moldova ja Valahhia Ühendatud Vürstiriigid oli Rumeenia ametlik nimi pärast Alexandru Ioan Cuza valimist aastal 1859 mõlema territooriumi domnitoriks ("valitsevaks vürstiks"). 24. jaanuaril (vkj.) (5. veebruaril) 1862 ühinesid Moldova vürstiriik ja Valahhia vürstiriik ametlikult, et luua Rumeenia Ühendatud Vürstiriigid. Transilvaania (lisatud hiljem, pärast Esimest maailmasõda) kõrval said vürstiriigid Rumeenia rahvusriigi tuumikuks.

Uus põhiseadus jõustus aastal 1866, andes riigile ametliku nime Rumeenia, ja 14. märtsil (vkj.) (26. märtsil) 1881 sai sellest Rumeenia kuningriik.

Taust[muuda | muuda lähteteksti]

Ajaloolise mõistena, mis määratles ühinemiseelseid Moldova ja Valahhia vürstiriike, mõnikord ka Transilvaania vürstiriiki, läheb mõiste "Rumeenia vürstiriigid" tagasi Rumeenia uusaja algusse 19. sajandi keskpaigas. Rumeenia ajaloolased kasutasid seda seejärel alternatiivina palju vanemale mõistele "Rumeenia maad".

18. sajandi lõpu ja 1860. aastate vahel kasutati mõistet "Doonau vürstiriigid", mis mõnikord sisaldas Serbiat, kuid mitte Transilvaaniat. Samas mõiste "Rumeenia vürstiriigid" sisaldas mõnikord Transilvaaniat, kuid mitte kunagi Serbiat.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Pikemalt artiklis Rumeenia rahvuslik ärkamine

Pikemalt artiklis Rumeenia iseseisvussõda

Venemaa Keisririigi kaotus Krimmi sõjas tõi 1856. aasta Pariisi rahu, mis algatas ühise eestkoste perioodi Osmanitele ja suurriikide kongressi — Suurbritannia ja Iirimaa Ühendkuningriik, Prantsuse teine keisririik, Sardiinia kuningriik, Austria keisririik, Preisi kuningriik ja, kuigi mitte kunagi täielikult, Venemaa. Kuigi Moldova-Valahhia unionistide kampaania, mis oli hakanud poliitilisi nõudmisi domineerima, võeti prantslaste, venelaste, preislaste ja sardiinialaste poolt sümpaatiaga vastu, lükati see Austria keisririigi poolt tagasi ning vaadati kahtlusega Suurbritannia ja Osmanite poolt. Läbirääkimised küündisid kokkuleppeni minimaalsest ametlikust liidust; kuid valimised ad hoc diivanitesse aastal 1859 kasutasid ebaselgust lõpliku kokkuleppe tekstis, mis, kuigi määratles kaks trooni, ei hoidnud ära sama isiku istumist mõlemal troonil samaaegselt ja juhatas lõpuks sisse Alexandru Ioan Cuza valitsemise Rumeenia ühendatud vürstiriikide domnitorina (valitseva vürstina) alates 1862. aastast.

Kuigi rahvusvaheliselt ametlikult tunnustatud alles pärast Cuza valitsusaega, kinnistati liit Ioan Cuza karistamatu sekkumisega eelmise "orgaanilise seaduse" teksti. Lisaks tegid tema kukutamise asjaolud aastal 1866 koos Preisi vürsti Karl Eitel Friedrich von Hohenzollern-Sigmaringeni kiire valimisega (keda toetas üha olulisem Preisimaa) ja Austria-Preisi sõjaga samal ajal meetmete kasutamise liidu vastu tegelikult võimatuks.

Pärast 1877.–78. aasta iseseisvussõda raputas Rumeenia maha ametliku Osmanite võimu, kuid põrkus lõpuks kokku oma Vene liitlasega oma nõudmise pärast Budžaki (Lõuna-Bessaraabia) piirkonnale. Lõpuks anti Rumeeniale Lõuna-Bessaraabia eest Põhja-Dobrudža. Järgnevalt tekkis aastal 1881 Rumeenia kuningriik, vürst Carol krooniti Rumeenia kuningaks kui Carol I.

Alexandru Ioan Cuza valitsemine[muuda | muuda lähteteksti]

Pikemalt artiklis Alexandru Ioan Cuza

Alexandru Ioan Cuza astus samme kahe Rumeenia vürstiriigi halduse ühendamiseks ja liidule rahvusvahelise tunnustuse saamiseks. Ta teostas ka mitmeid reforme, sealhulgas kiriku maade ilmalikustamine, tasuta põhihariduse kehtestamine, prantslaslik tsiviilkoodeks ja kriminaalkoodeks, samuti piiratud põllumajandusreform ja üks armeereform.

Parlamendis domineerivate suurmaaomanike vastuseis Cuzale tekitas aastal 1864 temavastase riigipöördekatse. Seejärel kehtestas ta autoritaarse võimu, kuid rahva toetus temale, mis riigipöördekatse ajal tugev oli, vähenes järk-järgult, kui maareform nurjus, toomata talupoegadest enamusele jõukust.

Cuza sunniti aastal 1866 tagasi astuma kahe peamise poliitilise rühma, konservatiivide ja liberaalide poolt, kes esindasid endiste suurmaaomanike huve. Kuigi sündmus tekitas unionistidevastaseid rahutusi Cuza koduprovintsis Moldovas, suruti nreed kiiresti keskvõimude poolt maha.

Carol I valitsemine vürstina[muuda | muuda lähteteksti]

Uus valitsuskoalitsioon nimetas Karl von Hohenzollern-Sigmaringeni uueks Rumeenia valitsevaks vürstiks, mis lükati esialgu Euroopa riikide poolt tagasi, kuid hiljem temaga lepiti. Caroli valitsemise esimesel aastal võttis Rumeenia vastu esimese põhiseaduse. See vahend pakkus päriliku põhiseadusliku monarhia, kus parlament valiti läbi tsensusliku valimisõiguse, kuigi riik jäi Osmanite süseräniteedi alla. Caroliga ei oldud üheselt nõus ja vabariiklike meeleolude tõus kulmineerus ülestõusuga Ploieștis aastal 1870 ning mässuga Bukarestis aastal 1871, mõlemad suruti armee poolt maha.

Aprillis 1877, uue Vene-Türgi sõja koidikul, sõlmis Rumeenia konventsiooni, millega Vene väed võisid läbida Rumeenia territooriumi oma liikumisel Osmanite riigi poole. 9. mail kuulutas Rumeenia parlament vürstiriigi sõltumatust ja ühines sõjaga Venemaa poolel. Pärast mitut Rumeenia võitu Doonaust lõunas ja Venemaa-juhitud poole lõplikku võitu sõjas tunnustasid Euroopa riigid Rumeenia sõltumatust 1878. aasta Berliini rahuga. Siiski pidi Rumeenia vahetama Lõuna-Bessaraabia Põhja-Dobrudža vastu ja lubama Rumeenias elavatel, kuid seal mittesündinutel saada Rumeenia kodakondsus.

Aastal 1881 kuulutas riigi parlament Rumeenia kuningriigiks.