Mine sisu juurde

Xocalı veresaun

Allikas: Vikipeedia

Xocalı veresaun ehk Hodžalõ veresaun[1] oli Mägi-Karabahhi linna Xocalı aserbaidžaanlastest elanike massiline tapmine[2] Armeenia ja SRÜ relvajõudude poolt[3][4][5][6] 25.–26. veebruaril 1992 Mägi-Karabahhi sõja käigus[7][8]. Selle tulemusel hukkus 613 inimest. Seda on nimetatud Karabahhi sõja suurimaks verevalamiseks[9][10].

Aserbaidžaani poole, Venemaa inimõiguste keskuse Memoriaal, organisatsiooni Human Rights Watch ning teiste rahvusvaheliste vaatlejate väitel[11][12] panid veresauna toime armeenia rahvusest üksused, väidetavalt Venemaa (endise NSV Liidu) 366. motolaskurpolgu toel, mis oletatavasti ei tegutsenud juhtkonna käsul.[13][14] Aserbaidžaani võimude kinnitust mööda oli ametlikult hukkunute seas 613 tsiviilisikut, sealhulgas 106 naist ja 83 last.[15]

Lääneriigid ja Lääne meedia nimetavad toimunut Xocalı veresaunaks või Xocalı tragöödiaks. Aserbaidžaani, Pakistani[16] ja Türgi[17][18] allikad nimetavad seda vahel ka Xocalı genotsiidiks (aseri keeles Xocalı soyqırımı, türgi keeles Hocalı soykırımı) või Xocalı tragöödiaks (aseri keeles Xocalı faciəsi).[19] Armeenia allikad hindavad hukkunute arvu märgatavalt väiksemaks[20] ja nimetavad seda tavaliselt Xocalı lahinguks (armeenia keeles Խոջալուի պատերազմում – Khojalui Paterazmum), Xocalı sündmusteks (armeenia keeles Խոջալուի իրադարձություն – Khojalui Iradardzut’yun) või mõnikord ka Xocalı tragöödiaks (armeenia keeles Խոջալուի ողբերգության-Khojalui Voghbergut’yan).

Taust

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Mägi-Karabahhi sõda

1988. aastal oli linnas umbes 2000 elanikku. Mägi-Karabahhi sõja ning elanike vahetuse tõttu Armeenia ja Aserbaidžaani vahel, samuti Meshethi türklastest põgenike saabumise tõttu Kesk-Aasiast Xocalısse kasvas linna rahvaarv 1991. aastaks 6000-ni.

Xocalı paiknes teel, mis ühendas Şuşat, Stepanakerti ja Aghdami, linnas asus ka piirkonna ainus lennuväli. Human Rights Watchi raportite kohaselt kasutasid Aserbaidžaani relvajõud Xocalıd baasina Stepanakerti linna pommitamisel ning vastusena tulistasid Xocalıd armeenlased.[21]

Mägi-Karabahhi konflikti vältel said nii armeenlastest kui ka aserbaidžaanlastest pogrommide ja etnilise puhastuse ohvrid, mille tulemusel said paljud surma ning veel enamad põgenesid kodunt.[8]

1991. aasta oktoobris katkestas Mägi-Karabahhi Armee maanteeühenduse Xocalı ja Aghdami vahel, nii et linna pääses üksnes helikopteriga. Linna kaitsesid kohalikud OMONi üksused komandör Alif Hajiyevi all, umbes 160 kergelt relvastatud meest.[8] Enne rünnakut oli linn olnud mitu kuud elektri ja gaasita.[22]

Veresaun

[muuda | muuda lähteteksti]
Kiirabiautod veavad Xocalıs tapetud asebaidžaanlasi

Human Rights Watchi kinnitust mööda algas tragöödia siis, kui "suur tsiviilelanike kolonn, mida saatis mõnikümmend taanduvat võitlejat, põgenes linnast pärast seda, kui see langes armeenia üksuste kätte. Teel Aserbaidžaani piirile sattusid nad Armeenia sõjaväeposti otsa ning lasti julmalt maha."[3]

Armeenia pool kinnitab ametlikult, et tapmised toimusid sõjalise operatsiooni käigus ning osalt oli nende põhjuseks asjaolu, et Aserbaidžaani relvajõud vältisid linnaelanike evakueerimist. Armeenia valitsusametnike sõnul tulenes hukkunute suur arv sellest, et põgenevad linnaelanikud olid segunenud taganevate kaitsjatega ning kui Aserbaidžaani väed tagasi tulistasid, avasid armeenlased tule, tappes nii sõdureid kui ka tsiviliste. Helsinki Watch on tunnistanud, et "vormi kandvad maakaitseväelased, mõned neist relvastatud, olid rahulike elanike massi seas." [23] Human Rights Watch ja Memoriaal pidasid seda Armeenia ametnike selgitust siiski ebaveenvaks ja väitsid, et tsiviilelanike tapmine ei olegi ühelgi juhul õigustatud. Human Rights Watch märkis, et "ründav pool [st Mägi-Karabahhi armeenlaste üksused] on siiski kohustatud järgima ettevaatusmeetmeid, et vältida või minimeerida tsiviilelanike surma. Igal juhul peab ründaja peatama rünnaku, kui saab selgeks, et rünnak võib põhjustada oodatava konkreetse ja otsese sõjalise eduga võrreldes ülemäärase hulga tsiviilelanike hukkumise."[24]

Armeenia pool peab Aserbaidžaani toonase presidendi Ayaz Mütəllibovi intervjuud tõestuseks, et veresauna panid toime mitte Armeenia sõdurid, vaid Aserbaidžaani Rahvarinde võitlejad, kes väidetavalt tulistasid koridori kaudu põgeneda püüdnud omaenda poole tsiviilelanikke. Ühes intervjuus teatas Mütəllibov, et kogu sündmus võis olla opositsiooni vandenõu tema valitsuse maine halvendamiseks.[25] Hilisemates intervjuudes mõistis Mütəllibov siiski armeenlased hukka tema sõnade valetõlgenduse eest.[26] Usutakse ka, et Xocalı veresauna salvestanud aserbaidžaani ajakirjanik Tšõngõz Mustafajev tapeti kahtlastel asjaoludel, kui ta kogus infot Aserbaidžaani Rahvarinde võitlejate rünnaku kohta nende enda poole tsivilistidele.[27] Teise armeenlaste teooria kohaselt tapsid Aserbaidžaani Rahvarinde sõdurid sadakond aseri ja armeenia tsiviilelanikku, seejärel ajasid laibad segamini ja süüdistasid armeenlasi.[28] Selles selgituses siiski valdavalt kaheldakse. Ka Human Rights Watchi tegevidrektor on öelnud: "Me peame tsiviilisikute surma eest otseselt vastutavaks Karabahhi armeenlaste vägesid. Ei meie ega Memoriaali raportis ole tõendeid väitmaks, et Aserbaidžaani väed takistasid aseri tsiviilelanike põgenemist või tulistasid nende pihta."[24]

Samal ajal tunnistasid mõned Armeenia allikad Armeenia osapoole süüd. Armeenia sõjaväejuhi Monte Melkonjani vend Markar Melkonjan kinintas: "Xocalı oli strateegiline sihtmärk, kuid see oli ka kättemaksuakt." Xocalı veresauna kuupäeval oli eriline tähendus: see eelnes armeenlastevastase Sumgaiti pogrommi neljandale aastapäevale. Melkonjan mainis kahe Armeenia üksuse, Arabo ja Aramo erilist rolli, mille võitlejad torkasid surnuks palju aseri tsiviliste.[29]

Armeenia praeguse presidendi, pikaajalise kaitseministri ja Armeenia julgeolekunõukogu esimehe Serž Sargsjani sõnul hukkunute arvu "paisutati ulatuslikult" ning põgenevad aserbaidžaanlased avaldasid relvastatud vastupanu. Samas kinnitas ta: "Enne Xocalıd arvasid aserbaidžaanlased, et meiega võib nalja heita, nad arvasid, et armeenlased on rahvas, kes ei suuda tõsta kätt tsiviilelanike vastu. Me suutsime murda selle [stereotüübi]. Just see juhtuski. Ja peaksime arvestama sedagi, et osa neist poistest oli põgenenud Bakuust ja Sumgaitist."[8]

Aserbaidžaani ajakirjanik Ejnulla Fatullajev kirjutas ühes artiklis, et kohtas ajutiselt Naftalani asunud Xocalı põgenikke, kelle väitel ei avanud nende pihta tuld koridori taga asetsenud Armeenia sõdurid. Selle asemel juhatasid mõned Aserbaidžaani Rahvarinde võitlejad millegipärast osa põgenikke Nakhitševanikhi külla, mis oli tollal armeenlaste Askerani pataljoni kontrolli all. Teist põgenikerühma tabas kahurituli, kui nad jõudsid Aghdami piirkonda.[30][31]

  • Aserbaidžaani põgenik.
    Aserbaidžaani põgenik.
  • Ühed paljudest külmakahjustuse saanud põgenikest.
    Ühed paljudest külmakahjustuse saanud põgenikest.

Linna ümbernimetamine

[muuda | muuda lähteteksti]

Mägi-Karabahhi Vabariigi võimud on alati pidanud Xocalıd külaks, mitte linnaks. Pärast veresauna nimetati asula Ivanjaniks Armeenia sõjaväelase Hristofor Ivanjani auks.[32].

Kajastamine kultuuris

[muuda | muuda lähteteksti]

Dokumentaalfilmid

[muuda | muuda lähteteksti]
  • 2011 – Refugee: a long journey of Anar Yusubov (režissöör Cem Oghuz)

Filmid

[muuda | muuda lähteteksti]
  • 1993 – Fəryad (dir. Jeyhun Mirzayev)
  • 1993 – Haray (dir. Oruj Gurbanov)
  • 2012 – Valley of the Wolves: Karabakh

Muusika

[muuda | muuda lähteteksti]
  • 1996 – Ya Qarabağ, Ya Ölüm
  • 2010 – Justice for Khojaly

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ "Aserbaidžaani nimed". Eesti keele instituut. 4. detsember 2021. Vaadatud 13. märts 2023.
  2. ↑ Randolph, Joseph Russell (2008). Hot spot: North America and Europe. ABC-CLIO. Lk 191. ISBN 0313336210.
  3. ↑ 3,0 3,1 Human Rights Watch World Report 1993 — The Former Soviet Union.
  4. ↑ "Доклад правозащитного центра «Мемориал» о массовых нарушениях прав человека, связанных с занятием населенного пункта Ходжалы в ночь с 25 на 26 февраля 1992 г. вооружёнными формированиями — Судьба жителей Ходжалы". Originaali arhiivikoopia seisuga 31. juuli 2010. Vaadatud 21. veebruaril 2012.
  5. ↑ Трагедия Ходжалы касается Москвы. Александр Караваев — политолог
  6. ↑ Martin Tamcke Koexistenz und Konfrontation: Beiträge zur jüngeren Geschichte und Gegenwartslage der orientalischen Christen Hamburg: LIT Verlag 2003. Lk 311–312. ISBN 3825868192
  7. ↑ Human Rights Watch/Helsinki. Azerbaijan: Seven Years of Conflict in Nagorno-Karabakh. Human Rights Watch, 1994. ISBN 1564321428, 9781564321428, стр 5
  8. ↑ 8,0 8,1 8,2 8,3 de Waal, Thomas (2004). Black garden: Armenia and Azerbaijan through peace and war. ABC-CLIO. Lk 172–173. ISBN 0-8147-1945-7.
  9. ↑ Томас де Ваал. Черный сад. Между миром и войной. Глава 11. Август 1991 — май 1992 гг. Начало войны.
  10. ↑ Human Rights Watch / Helsinki Azerbaijan. Seven Years of Conflict in Nagorno-Karabakh New York • Washington • Los Angeles • London • Brussels: 1994, p. 6. ISBN 1-56432-142-8
  11. ↑ New York Times – Massacre by Armenians Being Reported
  12. ↑ "TIME Magazine – Tragedy Massacre in Khojaly". Originaali arhiivikoopia seisuga 28. veebruar 2005. Vaadatud 21. veebruaril 2012.
  13. ↑ Small Nations and Great Powers: A Study of Ethnopolitical Conflict in the Caucasus By Svante E. Cornell
  14. ↑ Bloodshed in the Caucasus: escalation of the armed conflict in Nagorno Karabakh, vol. 1245 of Human rights documents, Human Rights Watch, 1992, p. 24
  15. ↑ Letter from the Charge d'affaires a.i. of the Permanent Mission of Azerbaijan to the United Nations Office
  16. ↑ Khojaly Genocide Anniversary raises question over the neutrality of world bodies
  17. ↑ Mall:Tr icon http://www.turksam.org/tr/a2342.html
  18. ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 23. juuli 2013. Vaadatud 21. veebruaril 2012.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  19. ↑ "State Commission on prisoners of war, hostages and missing persons – Khojaly genocide". Originaali arhiivikoopia seisuga 1. november 2012. Vaadatud 21. veebruaril 2012.
  20. ↑ http://edoc.bibliothek.uni-halle.de:8080/servlets/MCRFileNodeServlet/HALCoRe_derivate_00003079/Nagorno-Karabakh%20Conflict.pdf
  21. ↑ Human Rights Watch. Bloodshed in the Caucasus: Escalation of the Armed Conflict in Nagorno Karabakh. ISBN 1564320812
  22. ↑ Hugh Pope, "Sons of the conquerors: the rise of the Turkic world", New York: The Overlook Press, 2006, p. 59, ISBN 1-58567-804-X
  23. ↑ Helsinki Watch. "Bloodshed in the Caucasus: Escalation of the Armed Conflict in Nagorno-Karabakh" New York, September 1992 p. 21
  24. ↑ 24,0 24,1 Letter to the Minister of Foreign Affairs of Armenia from the Executive Director of Human Rights Watch dated March 24, 1997
  25. ↑ Cox, Caroline. "Ethnic Cleansing in Progress: War in Nagorno Karabakh" (pdf).
  26. ↑ Interview of Ayaz Mutalibov, Regnum News Agency
  27. ↑ http://cpj.org/killed/1992/chingiz-fuad-ogly-mustafayev.php Comittee to Protect Journalists
  28. ↑ Letter to the UN from the Ministry of Foreign Affairs of Armenia
  29. ↑ Markar Melkonjan. My Brother's Road: An American's Fateful Journey to Armenia. New York: I.B. Tauris, 2005 ISBN 1-85043-635-5
  30. ↑ "CASE OF FATULLAYEV v. AZERBAIJAN" (pdf). Lk 3. {{cite web}}: |first= nõuab parameetrit |last= (juhend)[alaline kõdulink]
  31. ↑ .http://www.esiweb.org/index.php?lang=fr&id=321&country_ID=2&slide_ID=13 Repression in Azerbaijan
  32. ↑ "«Глава азербайджанской общины НК». Кем осчастливят?". Originaali arhiivikoopia seisuga 26. mai 2013. Vaadatud 21. veebruaril 2012.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]

Neutraalsed

[muuda | muuda lähteteksti]

Aserbaidžaani vaatenurk

[muuda | muuda lähteteksti]

Armeenia vaatenurk

[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Xocalı_veresaun&oldid=6481579"