Wrocławi katedraal

Wrocławi Püha Ristija Johannese katedraal (poola keeles Archikatedra św. Jana Chrzciciela, saksa keeles Breslauer Dom, Kathedrale St. Johannes des Täufers) on 13.–14. sajandist pärit gooti kirik Wrocławis Poolas, Wrocławi katoliku piiskopkonna peakirik. Ostrów Tumski linnaosas asuv kirik on ühe varaseima Poola gootika näitena arhitektuurimälestis ja üks linna sümboleid.

Ajaloost

Katedraal on neljas kirik sellel asukohal. Esimene pühakoda ehitati sinna Přemysliidide dünastia ajal 10. sajandil, see oli 25 meetri pikkune maakividest hoone eenduva transeptiga ja idaapsiidiga. Pärast Sileesia vallutamist Poola koosseisu ja Wrocławi piiskopkonna asutamist Piastide soost hertsogi Bolesław I Vapra ajal umbes 1000. aasta paiku, ehitati vana asemele suurem basilikaalne kolmelööviline katedraal krüptiga ja tornidega idaküljes. Hoone hävis varsti, võib-olla Böömimaa hertsogi Bretislavi vallutuse ajal 1039. aasta paiku. Kazimierz I Taastaja ajal ehitati uus romaani kirik.

Pärast mongolite invasiooni lõppu ehitati too romaani kirik uuenduslikus tellisgootika stiilis ulatuslikult ümber tänapäeval tuntud kujule. Esimestena kerkisid endise poolümara apsiidi asemele uus kesklööviga peaaegu ühepikkune kooriruum koos kooriümbriskäiguga, mille ehitust alustati 1244. aastal. Pikihoone koos käärkambriga ja massiivsete läänetornide alumine korrus valmisid 1341. aastaks.^[1]

1540. aasta suvel hävis tulekahjus kiriku katus, mis taastati 16 aastat hiljem juba renessanss-stiilis^[1]. Teises tulekahjus 1759. aastal põlesid tornid, katus, käärkamber ja kooriruum. Järgneva 150. aasta jooksul parandati tasapisi neid kahjustusi. Aastail 1873–1875 ehitas Karl Lüdecke interjööri ja läänefassaadi uuesti uusgooti stiilis. Tema tööd jätkas 20. sajandi algul Hugo Hartung, pöörates erilist tähelepanu tornidele.^[2]

Umbes 70% katedraalist hävis Teise maailmasõja viimastel päevadel Wrocławi piiramisel ja Punaarmee pommirünnakutes. Osa sisustusest päästeti ja need esemed asuvad tänapäeval Varssavis Rahvusmuuseumis. Kirikut taastati 1951. aastani, pärast hädapärast kordasaamist pühitseti see uuesti sisse. Järgnenud aastatel tehti edasisi parandusi ja taastamistöid, läänetornide koonilised tornikiivrid valmisid 1991. aastal.

Katedraalis asub Poola suurim orel, mis ehitati 1913. aastal Sajandi saali (Hala Stulecia) jaoks.^[2]

Katedraali kujutis 18. sajandi keskpaigast
Wrocławi katedraali idakülg, 18. sajandi joonistus
Katedraal 1900. aasta paiku
Hugo Hartungi renoveerimisprojekt katedraali jaoks, u 1910
Teise maailmasõja purustused Toomsaarel 1945. aastal

Arhitektuur ja sisustus

Katedraal on kolmelööviline gooti basiilika, see on 100 meetrit pikk and 44,5 meetrit lai. Hoonel on kolm sissepääsu: 14. sajandi lääneportaal ja veidi hilisemast ajast pärit põhja- ja lõunaportaal. Läänefassaadi raamivad kaks ligi 100 meetri kõrgust torni, mille vahel asetseb peaportaal ja selle ees tähtvõlvlaega kaetud avatud eeskoda. Eeskoja ehisviil on uusaegne ja põhineb oletustel kunagise peasissepääsu dekoori kohta. Pikihoonet eraldab altariruumist võidukaar. Altariruum asub kesklöövist mõned astmed kõrgemal, külglöövid jätkuvad ümber altariruumi kulgeva kooriümbriskäiguna. Kooriümbriskäigust avanevad uksed koori taga asuvatesse kabelitesse:

Barokne Püha Elisabeti kabel, kolmest kabelist lõunapoolseim, mis ehitati aastail 1682–1700 piiskop Frederick Hesse-Darmstadti mausoleumiks. Kabel pühitseti Ungari Elisabetile, kes oli linnas austatud pühak juba keskajal. Kabeli arhitekt võis olla Giacome Schianzi, samuti laemaalide autor; seinamaalid, mis kujutavad pühaku surma, matust ja taevast auhiilgust, lõi Andreas Kowalski. Elisabeti skulptuur altaril on Gian Lorenzo Bernini õpilase Ercole Ferrata töö. Altari vastas asuv kardinali hauamälestusmärk, mis kujutab kardinali põlvitamas Tõe ja Igaviku allegooriate ees, on teise Bernini õpilase Domenico Guidi teos. Kirikusse viiva ukse kohal on kardinali büst, mis samuti pärineb Bernini töökojast.
Keskaegse Maarja kabeli, mis asub kolmest keskel, täpselt koori taga, ehitas ehitusmeister Pieszko piiskop Preczlaw Pogarelli tellimusel aastail 1354–1365. Piiskop on ise kabelisse maetud, tema kõrval on piiskop Johann IV Rothi haud, Nürnbergi meistri Peter Vischer vanema töö. Kabeliga on seotud ime Teise maailmasõja ajast, kui pommitamise ajal peatusid tuleleegid Carl Johann Steinhäuseri 1854. aastal loodud neitsi Maarja marmorkuju ees ja kõik kolm kabelit pääsesid põlengust, ka skulptuur jäi ümbritsevatest purustustest puutumata.
Põhjapoolne barokne Kristuse Ihu kabel ehitati aastail 1716–1724 piiskop Franz Ludwig von Pfalz-Neuburgi mausoleumiks. Franz Ludwig oli ka Trieri ja Magdeburgi piiskop ja üks neist, kel oli õigus valida Püha Rooma keisrit, seepärast nimetatakse kabelit ka Kuurvürstikabeliks (Kaplica Elektorska). Kabeli kujundas Viini arhitekt Johann Bernhard Fischer von Erlach. Maalingud lõi Carlo Carlone ja kabeli skulptuurid Ferdinand Brokoff.

Katedraali kirdetorniga külgneb Ristija Johannese kabel, mis ehitati 1408. aastal ja hiljem tehti ümber piiskop Johann V Thurzo mausoleumiks.

Lõunalöövi neljandast võlvikust avaneb pääs Lunastaja kabelisse, hilisema nimega Püha Sakramendi kabel, mis ehitati 1671.–1672. aastal Carlo Rossi kavandi järgi kanoonik Johann Jacob Brunetti tellimusel. Kabelit kaunistab Domenico Antonio Rossi loodud stukkdekoor. Kabelis asuvad kanooniku ja tema venna, abipiiskop Johann Brunetti epitaafid.

Põhjalöövi teisest võlvikust on pääs Ülestõusmise kabelisse, varasemasse surnukambrisse, mis ehitati 1749. aastal dekaan Johann Christoph von Rummerskirchi annetuse eest. Kabeli võimalik arhitekt on Bartholomäus Wittwer, stukkdekoor ja maalingud Raphael Joseph Albert Schallilt ja Theodor Hammacherilt. Vaheseina kujundas Felix Anton Scheffler.

Püha Kasimiri kabelis, mis algul oli pühitsetud pühale Leopoldile, asus Wilhelm Kalteyseni maalitud kanoonik Peter Wartenbergi triptühhon 1468. aastast. Pärast Teist maailmasõda viidi kunstiteos Rahvusmuuseumi Varssavisse.

Pildid

Neitsi Maarja kuju katedraaliväljakul
Peaportaal
Detailid peasissepääsult
Katedraali põhjapoolne sissepääs surnukabeli kõrval, nn keisrivärav 15. sajandist
Vaade koorist sissepääsu poole
Püha Elisabeti kabel
Kristuse Ihu kabeli kuppel
Mater Adoramus (Matka Boża Adorująca)
Peter von Wartenbergi triptühhon