Johann Bernhard Fischer von Erlach

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Johann Bernhard Fischer von Erlach
Johann Bernhard Fischer von Erlach by Ádám Mányoki.jpg
Portreerinud Ádám Mányoki (1723)
Sünninimi Johann Bernhard Fischer Erlach
Sünniaeg 20. juuli 1656
Sünnikoht Graz
Surmaaeg 5. aprill 1723 (66-aastaselt)
Surmakoht Viin
Rahvus austerlane
Tegevusala arhitekt, skulptor
Kunstivool barokk

Johann Bernhard Fischer von Erlach (20. juuli 1656 Graz5. aprill 1723 Viin) oli austria arhitekt ja skulptor.

Põhiliselt projekteeris ta hooneid Viinis ja Salzburgis ning tema teosed annavad mõlemale linnale unikaalse väljanägemise. Von Erlach oli Habsburgide õuearhitekt ning ta on paljude hoonete autor, mis iseloomustavad Viini ja Habsburgide monarhia suursugusust ja hiilgust. Tema projekteeritud on paljud Viini ja Salzburgi tähtsaimad hooned ja vaatamisväärsused, näiteks Schönbrunni loss, Karlskirche, Austria rahvusraamatukogu, Klessheimi loss, Dreifaltigkeitskirche.

Tema Habsburgide õukonnale projekteeritud hooned on nüüd kasutusel Austria ministeeriumidena või avalike hoonetena, kus korraldatakse palju kultuurinäitusi. Salzburgis on tema hooned linnapildis kesksel kohal ning mõjutavad tugevalt üldist miljööd. Ta tundis antiik ja eksootiliste maade hooneid ja arhitektuuristiile ning sidus neid traditsioone ka oma loomingus. Tema stiili on iseloomustatud ka kui teaterlikku arhitektuuri.[1]

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Johann Bernhard Fischer von Erlach sündis 1656. aastal Austria lõunaosas Grazi linnas. Ta isa oli skulptor, kes dekoreeris kohalike aadlike elamuid. 15-aastaselt kolis von Erlach Rooma ning hakkas õppima ja töötama Johann Paul Schori arhitektuuristuudios. Johann Paul Schori oli Austriast pärit ( Roomas tunti teda Giovanni Paolo Tedesco nime järgi) ning loonud oma perekonna stuudio. Scholari perekond tegeles ka õukondlike pidustuste ja tseremooniate jaoks dekoratsioonide valmistamisega ja von Erlach sai praktiseerida võlvide, paviljonide, skulptuuride disainimist. Scholari perekonnal olid ka sidemed ühe kuulsaima Rooma barokkarhitekti ja skulptori Gian Lorenzo Berniniga. Rooma kunstikoolis Accademia di San Luca tutvus von Erlach lähemalt Bernini teoste ja kirjutistega. Bernini mõju on näha ka hilisemates von Erlachi töödes.[1]

1683. aastal läks von Erlach Napolisse Philipp Schori assistendina Marchese del Carpio teenistusse. Napolis tutvus von Erlach ka arhitekti Francesco Antonio Picchiattiga. Itaalias veedetud aastatega õppis ta hästi tundma Itaalia barokkarhitektide töid ja stiili. Von Erlachi töödes on mõjutusi Itaalia ja Prantsuse (püüdis vältida Prantsuse ratsionalismi) arhitektuurist ning ta sidus neid kohalike oludega. Tema arhitektuuristiili peeti kaasajal ka eklektiliseks, sest ta arvestas iga töö puhul vastavat keskkonda ja valis sobiliku stiilikeele. Von Erlachi kiindumust Prantsuse arhitektuuri vastu ilmestab hilisem valik saata oma poeg pikemale õppereisile Prantsusmaale.[2]

1686. aastal naasis von Erlach Austrias sünnilinna Grazi ning palgati peagi maalingutega kaunistama pooleli olevat Ferdinand II mausoleumi. 1687. aastal kolis von Erlach Viini ning töötas kolm aastat komisjonis, mis kujundas ümber linna peatänavat tähistamaks Habsburgide dünastia hiilgust. Ta saabus Viini soosival hetkel, mil oli käimas ehitusbuum. Pärast türklaste piiramist 1683. aastal ehitasid paljud aristokraadid ja õukonna liikmed endale uusi losse ning Viin kasvas oma vanadest müüridest välja. Tema üheks esimeseks Viini tööks oli Grabeni väljakule püstitatud Pestsäule. Sellesse projekti oli kaasatud veel mitmeid skulptoreid peale tema. Rohkem sai von Erlach oma annet rakendada kahe triumfikaare projekteerimisega Katedraali väljaku otstesse. Need püstitati kroonprintsi Josephi linna sisenemise auks, peale tema pühitsemist kuningaks Roomas.[3] 1694. aastal määras Salzburgi peapiiskop von Erlachi õukonna arhitektiks ning tal avanes võimalus hakata kirikuid projekteerima. 1721. aastal avaldas ta arhitektuuri ajaloost raamatu "Entwurff einer historischen Architektur". Oma hulgaliste tööde ja teenistuse eest õuearhitektina omandas ta tiitli von. Ka tema poeg Joseph Emanuel Fischer von Erlach sai hiljem tuntud arhitektiks.[2]

Viljakas periood Salzburgis[muuda | muuda lähteteksti]

1690. aastatel ja 18. sajandi algusaastatel töötas von Erlach Habsburgide õukonna heaks Viinis, kuid samal ajal oli ta ka Salzburgi printsi Johann Ernst Graf Thuni teenistuses. Sel ajal oli Salzburg suhteliselt autonoomse printskonna keskus. Graft Thun oli aktiivne valitseja ning palkas von Erlachi projekteerima paljusid kirikuid, paleesid, aiapaviljone ja ka terveid komplekse Salzburgi piirkonda. See periood iseloomustab von Erlachi loomingulist vabadust ja mitmekesisust, kuna ta oli valitseja soosingus. Tal oli suur otsustusroll paljude projektide asukoha, materjalide ja plaanide üle. Tema esimesed tööd seal olid sissesõidukompleks Hofmarstalli jaoks ja (Hoyos-Stöckl) Klessheimi pargi väike paviljon. Von Erlach projekteeris Salzburgi viis kirikut, millest kõige mahukamad tööd olid Kollegienkirche (1696) ja Dreifaltigkeitskirche (1694). Tema viimaseks suureks tööks jäi Graf Thuni jaoks projekteeritud suursugune Klessheimi palee.[1]

Tuntumad tööd Viinis[muuda | muuda lähteteksti]

Schönbrunni loss[muuda | muuda lähteteksti]

Leopold I tellimusel valmis 1688. aastal von Erlachi esimene projekt Schönbrunnist. Tema esimene projekt osutus liiga mahukaks ja suursuguseks ning 1696. aastal valmis tagasihoidlikum teine projekt. Tema esialgne projekt nägi ette mitmetasandilist eeshoovi, kuid ehitusse läks ühetasandiline teine kavand. Palee esiküljel on eenduvate tiibhoonetega auhoov. Palee ehitustööd kestsid kauem kui plaaniti ning tööd viis lõpule Maria Theresia troonile tõustes Nikolaus von Pacassi. Tema juhtimisel ehitati lossi siseruumid rokokoo kerges ja peenes stiilis. Nicolas Jadot ja A. Steckhofen kujundasid lossi taha rohkete skulptuuride, purskkaevude ja alleedega barokkpargi.[4] Pargis asub üks maailma vanemaid loomaaedu, mille 1751. aastal kujundas Nicolas Jadot. [5]Mitmete arhitektide ja erinevate stiilide sulamina kujunes unikaalne lossikompleks, mis arvati 1996. aastal ka UNESCO maailmapärandi nimistusse.[6]

Karlskirche[muuda | muuda lähteteksti]

1713. aasta katkupuhangu järel kuulutas Charles VI välja uue kiriku ehitamise konkursi, mille von Erlach võitis. Kirik pühitseti Püha Karl Borromeusi järgi, kes oli Milanos katkuhaigeid aidanud. Ehitustööd algasid 1716. aastal. Kirik projekteeriti tsentraalse põhiplaaniga ning suure kupliga. Eriliseks tegid hoone kaks kõrguvat sammast, jäljendasid Rooma Trajanuse sammast, mille tippu kroonis keiserlik kroon. Pärast J. B. Fischer von Erlachi surma 1723. aastal jätkas ehitustööde juhtimist tema arhitektist poeg Joseph Emanuel Fischer von Erlach ning hoone valmis 1737. aastal. Kirik asus valmides hõreda hoonestusega alal ning paistis kaugelt silma, kuid 19. sajandil ehitati see piirkond tihedalt täis ning unikaalne vaade kadus.

Valik ehitisi[muuda | muuda lähteteksti]

Galerii[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Esther Gordon Dotson (2012). J. B. Fischer von Erlach, Architecture as Theater in the Baroque Era. London: Yale press. 
  2. 2,0 2,1 Rolf Toman (2008). Vienna: Art and Architecture. Lk 68-84. 
  3. Hans Aurenhammer. "Johann Bernhard Fischer von Erlach". Britannica. Vaadatud 20.11.2018.
  4. Janice Anderson (2009). Maailma arhitektuur. Lk 118. 
  5. "www.schoenbrunn.com". Vaadatud 26.11.2018.
  6. "Architectural history: 17th & early 18th century". Vaadatud 20.11.2018.