William de Longchamp
See artikkel vajab toimetamist. (Aprill 2021) |
See artikkel ootab keeletoimetamist. (Aprill 2021) |
Artikkel vajab vormindamist vastavalt Vikipeedia vormistusreeglitele. (Aprill 2021) |
William de Longchamp (ka William Longchamp või William de Longchamps; surnud 1197) oli keskaegne lordkantsler, peakohtunik ja Ely piiskop Inglismaal.
Sündinud tagasihoidlikus peres Normandias, võlgnes ta oma edu kuninglikule soosingule. Kuigi kaasaegsed kirjanikud heitsid Longchampi isale ette taluniku pojaks olemist, omas ta rüütlina maad. Kõigepealt teenis Longchamp Henry II vallaspoega Geoffreyt, kuid läks kiiresti üle Henry pärija Richard I teenistusse. Kui Richard 1189 kuningaks sai, maksis Longchamp 3000 naela kantsleri kohale saamiseks. Peagi nimetati ta ametisse Ely piiskopkonda ja määrati paavsti poolt legaadiks.
Longchamp valitses Inglismaad, kui Richard oli kolmandas ristisõjas, kuid tema autoriteedi vaidlustas Richardi vend John, kellel õnnestus lõpuks Longchamp võimult ja Inglismaalt tõrjuda. Longchampi suhted teiste juhtivate inglise aadlikega olid samuti pingelised, see soodustas nõudmisi tema pagendamiseks. Varsti pärast Longchampi lahkumist Inglismaalt vangistati Richard, teel ristisõjalt tagasi Inglismaale ja Henry VI, Püha Rooma keiser hoidis teda kinni lunaraha saamiseks. Longchamp reisis Saksamaale, et aidata kaasa Richardi vabastamise alastele läbirääkimistele. Kuigi Longchamp naasis pärast Richardi tagasitulekut Inglismaale kantsleri ametisse, kaotas ta suure osa oma endisest võimust. Oma karjääri jooksul tekitas ta oma kaasaegsetes suurt vaenulikkust, kuid säilitas Richardi usalduse ja töötas kuninga heaks kuni piiskopi enda surmani 1197. aastal. Longchamp kirjutas seaduse-teemalise traktaadi, mis oli läbi kogu hilisema keskaja hästi tuntud.
Taust ja noorus
[muuda | muuda lähteteksti]Longchampi esivanemad pärinesid Normandiast Longchampside külast.[1] Ehkki teatakse, et ta sündis Normandias,[2] on täpne asukoht teadmata, kuid see võib asuda normannide küla Argentoni lähistel. Tema isa Hugh de Longchamp omas maad Inglismaal, nagu paljud teised normannidest aadlikud pärast normanni vallutust 1066. aastal. Hugh Nonant, üks Longchampi vastastest, kuulutas, et vanem Longchamp oli taluniku poeg, mis on ebatõenäoline, kuna Hugh de Longchamp näib olevat omanud Normandias rüütli maad.[3] Perekond oli algselt tagasihoidliku taustaga, kuid tõusis tänu kuningas Henry II teenimisele.[4] Vanem Longchamp omas maad ka Inglismaal Herefordshire'is, sealhulgas Walesis Rossi lähedal asuvat Wiltoni mõisa.[5] Hugh abiellus Eve-nimelise naisega, kes oli Lacy suguvõsa sugulane. Ajaloolane David Balfour pakub, et Eve oli Roger de Lacy, kuningas William II poolt 1095. aastal mässu eest pagendatu, poja Gilbert de Lacy tütar.[6]
Longchampi õde Richeut abiellus Doveri lossi kastellaaniga.[3][7] Teine õde Melisend tuli koos Longchampiga Inglismaale, kuid muud pole teada. Üks õde on registri järgi abiellunud Stephen Devereux'ga, kuid pole selge, kas see on Melisend. Longchampi vendadest Osbert jäi tavakodanikuks ja võlgnes suure osa oma edust Williamile;[8] Stephen teenis ristisõjas kuningas Richard I-st; Henry, samuti tavakodanik, sai koos Osbertiga šerifiks; ja Robertist sai munk. Kaks Longchampi vendadest said abtideks.[9]
Longchamp astus avalikku ellu Henry II valitsusaja lõpuosas, kuninga vallaspoja Geoffrey ametnikuna. Ta lahkus varsti Geoffrey teenistusest ning teenis Henry II kantseleis, enne Henry poja Richardi teenistusse asumist.[10] Richard, kes oli sel ajal Akvitaania hertsog, nimetas Longchampi Akvitaania hertsogkonna kantsleriks.[11] Longchamp paistis esmakordselt silma Prantsusmaa kuninga Philip II õukonnas, Pariisis 1189. aastal, kui tegutses Richardi saadikuna vaidluses kuningas Henry saadiku William Marshaliga. Selleks ajaks oli Longchamp juba üks Richardi usaldatud nõunikest.[12]
Kantsler ja peakohtunik
[muuda | muuda lähteteksti]Richardi tõusmisel Inglismaa troonile aastal 1189, sai Longchampist Inglismaa kantsler.[13] Longchamp maksis kantsleri ametikoha eest 3000 naela (£). 15. septembril 1189 Pipewellis toimunud nõukogul tõstis kuningas Longchampi Ely piiskopkonda.[3] Richard nimetas samal ajal kolm teist piiskoppi: Godfrey de Lucy Winchesteri, Richard FitzNeali Londonisse ja Hubert Walteri Salisburysse.[14] Longchamp pühitseti 31. detsembril 1189[15] ja trooniti Ely's 6. jaanuaril 1190.[16]
Enne 1189. aastal Inglismaalt lahkumist jättis Richard Londoni Toweri Longchampi kätesse ning määras ta koos Durhami piiskopi Hugh de Puiset'ga peakohtuniku ametisse[10], mis ei olnud tol ajal ainult juriidiline üksus. Kohtunik oli hoopis isik, kellele usaldati enamik kuninga volitustest ajaks, kui kuningas ise viibis väljaspool kuningriiki, ning ta võis tegutseda kuninga nimel.[17] Lisaks Puiset'le nimetas kuningas kohtuniku ameti osanikeks Puiset ja Longchampi juhtimise alla Hugh Bardulfi, William Briwerre'i, Geoffrey fitz Peteri ja William Marshali.[18] Olles kohtunik, saatis Longchamp kohtunikke juriidilistele visiitidele maakondadesse üle kogu riigi, kuigi tal puudus eelnev teadmine kohtusüsteemist.[19] Longchamp ja Puiset ei suutnud koos töötada, seega andis Richard 1190. aasta märtsis võimu Humberi jõest põhjapoolsete alade üle Hugh'le ja jõest lõunapoolsete alade üle Longchampile. Ajaloolaste arvamused lahknevad küsimusel, kas Richard tegi otseselt Longchampist Puiset ülemuse või, kas nad pidid teoreetiliselt oma vastavatel haldusaladel võrdväärsed olema.[3] Juunikuuks oli Longchamp nihutanud Puiset võimult ja kohtunikuametist välja. Sel ajal sai ta ka paavst Clement III- lt paavsti legaadi volituse.[16] Väidetavalt maksis Richard 1500 marka (1000 naela) paavstisüsteemile, et tagada Longchampi legaadikoht. [20]
Longchamp andis Londoni linlastele õiguse valida oma šerifeid ning koguda ja üle anda oma 300 naela suurust lõivu otse riigikassale.[21] Longchampi külastustel oma piiskopkonda saatis teda suur rongkäik talitajaid ja loomi, mis sai kurikuulsaks üle riigi märgina tema ekstravagantsusest.[22]
Eksiil ja naasmine
[muuda | muuda lähteteksti]Longchamp läks Püha Rooma keisri Henry VI, kes hoidis Trifelsis vangis kuningas Richardit, õukonda. Piiskop korraldas Richardi üle õiguse mõistmise keiserlikus kohtus ja leppis kokku 100 000 marga suuruse lunaraha makseplaani, mille tingimuste põhjal nõustus keiser Richardi vabastama, kui 70 000 marka oli makstud ja pantvangid ülejäänu maksmiseks olid laekunud.[23] Kui keiser kutsus 1194. aasta jaanuaris kokku keiserlike magnaatide koosoleku, et arutada Prantsusmaa kuninga Philip II pakkumist maksta keisrile Richardile vangis hoidmise eest, osales Longchamp sellel koos Coutancesi Walteri ja Richardi ema Aquitaine'i Eleanoriga. Pärast edasisi diplomaatilisi jagelusi vabastati Richard 4. veebruaril 1194.[24]
Richard autasustas Longchampi Eye linna valdusõiguse ning Essexi ja Hertfordshire'i šerifiks nimetamisega, kui paar Inglismaale naasis[3] kuid Longchamp takerdus peagi uuesti konflikti Yorki peapiiskop Geoffreyga.[25] Richard lahkus Inglismaalt 1194. aasta mais ja Longchamp saatis teda mandrile, kunagi Inglismaale naasmata; [26] Longchamp naasis keisri õukonda 1195. aastal. Richard kasutas jätkuvalt Longchampi diplomaatias,[27] kuigi Geoffrey oli see, kes korraldas aastal 1194 vaherahu kuningas Philipiga, ning jättis piiskopi kantsleri ametisse, kuid Inglismaal oli nüüd peamiseks võimuks Hubert Walter.[28] Longchamp veetis ülejäänud elu väljaspool oma piiskopkonda, tavaliselt kuningat saates.[29]
Surm ja pärand
[muuda | muuda lähteteksti]Longchamp suri 1197. aasta jaanuaris[15] Poitiers's,[28] olles Richardi nimel diplomaatilisel delegatsioonil Rooma,[30] ja ta maeti Le Pini kloostrisse.[3] Suur osa teabest tema karjääri kohta pärineb tema vastu vaenulikelt inimestelt, näiteks nimetas Walesi Gerald Longchampi "mitme peaga koletiseks". [31] Ajaloolane Austin Lane Poole ütleb, et Gerald kirjeldas Longchampi pigem ahvi kui inimesena.[8] Väidetavalt olnud Longchamp peenekombeline ja hästi haritud mees.[10] Teda toetasid teised tema kaasaegsed, sealhulgas paavst Clement III, kes Longchampi legaadiks nimetades kirjutas, et tegi seda Inglise piiskoppide tungival soovil.[32] Kui ta oli 1189. aastal üks neljast mehest, keda nimetati piiskopiks, kirjutas keskaegne kroonik Devizes Richard, et neli uut piiskoppi olid "mitte vähese vooruslikkuse ja kuulsusega mehed".[33]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Balfour "Origins of the Longchamp Family" Medieval Prosopography p. 78
- ↑ Spear "Norman Empire and the Secular Clergy" Journal of British Studies p. 6
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 Turner "Longchamp, William de" Oxford Dictionary of National Biography
- ↑ Barlow Feudal Kingdom of England pp. 352–353
- ↑ Balfour "Origins of the Longchamp Family" Medieval Prosopography p. 82
- ↑ Balfour "Origins of the Longchamp Family" Medieval Prosopography p. 84
- ↑ Barlow Feudal Kingdom of England pp. 373–376
- ↑ 8,0 8,1 Poole Domesday Book to Magna Carta pp. 352–353
- ↑ Balfour "Origins of the Longchamp Family" Medieval Prosopography p. 91
- ↑ 10,0 10,1 10,2 Gillingham Richard I pp. 121–122
- ↑ Poole Domesday Book to Magna Carta p. 351 footnote 3
- ↑ Gillingham Richard I p. 98
- ↑ Fryde, et al. Handbook of British Chronology p. 84
- ↑ Gillingham Richard I p. 109
- ↑ 15,0 15,1 Fryde, et al. Handbook of British Chronology p. 244
- ↑ 16,0 16,1 Greenway Fasti Ecclesiae Anglicanae 1066–1300: Volume 2: Monastic Cathedrals (Northern and Southern Provinces): Ely: Bishops
- ↑ Saul "Justiciar" Companion to Medieval England p. 154
- ↑ West Justiciarship in England p. 68
- ↑ Turner English Judiciary pp. 65–66
- ↑ Gillingham Richard I p. 130
- ↑ Poole Domesday Book to Magna Carta p. 70
- ↑ Poole Domesday Book to Magna Carta p. 223
- ↑ Gillingham Richard I p. 239
- ↑ Gillingham Richard I pp. 247–248
- ↑ Gillingham Richard I p. 272
- ↑ Poole Domesday Book to Magna Carta pp. 368–369
- ↑ Gillingham Richard I p. 290
- ↑ 28,0 28,1 Barlow Feudal Kingdom of England pp. 385–386
- ↑ Sharpe "Richard Barre's Compendium" Journal of Medieval Latin p. 134
- ↑ Gillingham Richard I, p. 302, footnote 5
- ↑ Quoted in Barlow Feudal Kingdom of England p. 353
- ↑ Poole Domesday Book to Magna Carta p. 358
- ↑ Quoted in Gillingham Richard I p. 109