Weisshorn

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Weisshorn
Kirdevaade Weisshornile
Kirdevaade Weisshornile
Kõrgus 4506 m
Asukoht Šveits
Ahelik, mäestik Penniini Alpid
Suhteline kõrgus 1235 m
Koordinaadid 46° 6′ 6″ N, 7° 42′ 58″ E
Weisshorn (Šveits)
Weisshorn

Weisshorn (tähendusega valge tipp/mägi) on peamine mäetipp Šveitsis ja Alpides. See on Penniini Alpide osa ning asub Anniviersi ja Zermatti orgude vahel Valais' kantonis. Viimases orus on Weisshorn koos Monte Rosa ja Matterhorniga üks paljudest neljatuhandelistest, mis Zermatti ümbritsevad.

Esmakordselt ronis 1861. aastal Randast Weisshornile Iiri füüsik John Tyndall koos teejuhtide J.J. Benneni ja Ulrich Wengeriga. Tänapäeval kasutatakse Weisshorni hütti tavamarsruudil. Paljud mägironijad peavad Weisshorni püramiidja kuju ja puhaste valgete nõlvade tõttu kaunimaks mäeks Alpides ja Šveitsis.

1991. aasta aprillis ja mais toimus kaljult Randa linna kohal, massiivi idaküljel, Bisi liustiku all kaks järjestikust kivivoolu.

Geograafia[muuda | muuda lähteteksti]

Weisshorn asub Valais' kantoni lõunaosas, u. 25 km Rhône'ist (Sierre ja Vispi vahel) lõuna pool. See on kulminatsioonipunkt põhja-lõuna suunalises ahelikus, mis eraldab Val d'Anniviersi (läänes) ja Mattertali (idas) ning ümbritseb Turtmanntali (põhjas), nende orgude vaheline kolmpunkt asub selle peamisest mäetipust põhja pool. Weisshorni vastas üle Mattertali on veidi kõrgem Dom, kus Randa küla on 3100 m allpool neid kahte mäetippu. Domi järel on Weisshorn kõrguselt teine Alpide mäetipp, mis asub täielikult väljaspool peaahelikku ja on täielikult Šveitsis. Weisshorni aheliku mõlemalt küljelt voolavad veed Rhône'i, Navizence (läänes) ja Vispa (idas) kaudu. Weisshorn ja Dom on ainult kaks paljudest Zermatti piirkonda ümbritsevatest neljatuhandelistest tippudest, koos Zinalrothorni, Dent Blanche'i, Dent d'Hérensi, Matterhorni ja Alpide kõrguselt teise Monte Rosaga.

Weisshornil on püramiidjas kuju ja selle külgi eraldavad kolm seljandikku, mis laskuvad mäetipust järsult alla. Kaks neist on peaaegu sirgjoonelised, üks kulgeb u. põhja ja teine lõuna suunas. Kolmas seljandik on nende kahega peaaegu risti, kulgedes peaaegu otse ida suunas. Põhja- ja idakannuse vahelises lõigus asub Bisi liustik (Bisgletscher). Seda ühendavad mäetipuga pikad ja äärmiselt järsud lumenõlvad. Ida- ja lõunakannuse vahelises lõigus asub Schali liustik (Schaligletscher). Kogu selle liustikunõo ümber kerkivad järskude kaljude ahelikud, välja arvatud üks või kaks kohta, kus neid katkestab lumi. Lõpuks kujutab mäe läänepoolne külg ühte hiiglaslikku kivist järsakut. See külg kerkib Weisshorni liustiku (Glacier du Weisshorn) ja Momingi liustiku kohale. Põhjapoolne kannus hargneb mäetipust allpool märkimisväärselt kaugel kaheks haruks, mis piiravad Turtmanni liustikku. Idapoolne haru ühendab mäe Bishorniga (4153 m), üle Weisshornjochi.

Geoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Lähivaade Barrhornilt, esiplaanil Bishorni põhjakülg

Weisshorn on Austroalpide katete hulka kuuluva Dent Blanche'i katte kulminatsioonipunkt. Mägi koosneb gneissidest; läänekülg koosneb ka kriidiajastu settekivimitest.

Ronimisajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Mäele ronis esmakordselt 19. augustil 1861 füüsik John Tyndall koos teejuhtide J. J. Benneni ja Ulrich Wengeriga. Nende teekond vastab tänapäevasele mäkkeronimise tavamarsruudile: idaseljak, alustades Weisshorni hütist.

Kagukülg (Schaligrat vasakul, idaseljak paremal) kerkimas Schali liustiku kohale
Ronijad idaseljakul
Põhjaseljak vaadatuna Bishornilt, keskel Grand Gendarme
Läänekülg
Bishorn ja Weisshorn vaadatuna Turtmanntali poolelt

1983. aasta kopteriõnnetus[muuda | muuda lähteteksti]

31. juulil 1983 kukkus öisel lennul Schali liustikul (tipust lõunas) alla Air Zermatti Alouette III kopter. Kopteris olid piloot, tema abi ja mägigiid, kes otsisid kahte kadunud alpinisti. Valehäire pani piloodi proovima kopterit maandada liustikule 3160 m kõrgusel. Kogu meeskond sai raskelt vigastada, kuid giid ja piloot jäid ellu. Kaks kadunud alpinisti leiti hiljem surnuna.

Ronimismarsruudid[muuda | muuda lähteteksti]

Kõik marsruudid on rasked. Tavamarsruut algab Weisshorni hütist idaküljel ja kulgeb piki teravat idaseljakut.

Weisshornile saab ronida Bishornilt põhjaseljaku kaudu, väljudes Cabane de Tracuit'ist Zinali kohal. Esimesed kolm tundi on suhteliselt kerge jalutamine üle liustiku ja viib Bishorni tippu (4153 m). Teine osa tõusust on väga avatud ja kestab viis tundi, mille jooksul tuleb ronida Grand Gendarme'ile.