Dent d'Hérens
 | See artikkel vajab toimetamist. (September 2021) |
 | Artiklis puuduvad viited. (September 2021) |
| Dent d'Hérens | |
|---|---|
 Dent d'Hérensi põhjakülg | |
| Kõrgus | 4174 m |
| Asukoht | Valle d'Aosta, Itaalia / Valais' kanton, Šveits |
| Ahelik, mäestik | Penniini Alpid |
| Suhteline kõrgus | 701 m |
| Koordinaadid | 45° 58′ 12″ N, 7° 36′ 18″ E |
  | |
Dent d'Hérens on mägi Penniini Alpides, Itaalia ja Šveitsi vahelisel piiril. Mägi asub mõned kilomeetrid Matterhornist läänes.
Aosta hütti (2781 m) kasutatakse tavamarsruudil.
Nimi[muuda | muuda lähteteksti]
Mägi on saanud nime kaugemal põhja pool asuva Val d'Hérensi oru järgi. Algne nimi oli tõenäoliselt Dent Blanche, mis on nüüd lähedalasuva Dent Blancheõi nimi, kust avaneb vaade Val d'Hérensile. Vanematel kaartidel on piirkonnast, kus mõlemad tipud asuvad, antud ainult nimi Weisszahnhorn (saksa keelest: valge hamba tipp), prantsuskeelne nimi (Dent Blanche) ilmus alles 1820. aastal. Kuna kartograafid tegid oma vaatlusi tavaliselt kaugetest kohtadest eemal ja ka kuna Dent d'Hérens on mõnikord Dent Blanche'i taha peidetud, seega vähem nähtav, sai viimane nime. Alam-Val d'Hérensi elanikud kutsusid Dent d'Hérensit Dent Blanche'iks, kuid Ülem-Val d'Hérensi elanikud kutsusid seda Dent de Rongiks või Dent d'Erinsiks, aidates kaasa üldisele segadusele. Tänapäeval kasutatavad nimed on ametlikud pärast Dufouri kaardi valmimist 1862. aastal.
Geograafia[muuda | muuda lähteteksti]
Dent d'Hérens asub peamisel Alpide veelahkmel Šveitsi Valais' kantoni (põhjas) ja Itaalia Valle d'Aosta piirkonna (lõunas) vahel. Mäe põhjakülg on Rhône'i valgala osa, samas lõunapool on Po valgala osa.
Dent d'Hérens asub Matterhornist 4 km läänes ja Cervinia külast põhja pool Itaalia (lõuna) poolel. Šveitsi (põhja) poolel kõrgub mägi Zmutti liustiku kohal kauges Zmutti orus, 12 km Zermatti linnast eemal. Vaatamata nimele ei jäta Dent d'Hérens Val d'Hérensit tähelepanuta, nagu seda teeb mõne kilomeetri kaugusel põhja pool asuv Dent Blanche.
Ronimisajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Esmatõusu mäele tegid Florence Crauford Grove, William Edward Hall, Reginald Somerled Macdonald, Montagu Woodmass, Melchior Anderegg, Jean-Pierre Cachat ja Peter Perren 12. augustil 1863. Edward Whymper, Jean Antoine Carrel ja Luc Meynet üritasid mäge paar päeva varem proovida, kuid Whymper nõudis, et nad taanduksid kavandatud marsruudilt lääneharjale lahtise kalju tõttu.
Esimese talvise tõusu tegid M. Piacenza, J. J. Carrell ja G. B. Pellisier 16. jaanuaril 1910.
1300-meetrist põhjakülge uurisid esimestena George Ingle Finch, T. G. B. Forster ja R. Peto 2. augustil 1923 põhjakülje diagonaali või 'Finchi marsruudi' kaudu. Pigem läbiva kui otsetõusva joonena vältis see mäekülje peamisi raskusi; need lahendati kaks aastat hiljem 'Welzenbachi marsruudi' otsejoonega (Willo Welzenbach ja Eugen Allwein) 10. augustil 1925, mida võib pidada mäekülje esimeseks tõusuks. 5. augustil 1959 tegi Wilfrid Noyce koos C. J. Mortlocki ja Jack Sadleriga esimese Briti tõusu Welzenbachi marsruudil. Sellel marsruudil toimus suur päästeoperatsioon esimesel talvisel tõusul 14.-17. märtsil 1964. Olles roninud mäeküljel ja ööbinud tipus, elasid saksa (Gerhard Deweß ja Leo Herncarek), poola (Jerzy Hajdukiewicz ja Krzysztof Berbeka) ning Šveitsi (Eckhart Grassmann, Pierre Monkewitz ja Dieter Naef) ühendtiimi ronijad edela poole laskumisel üle kaks kukkumist, üks 200 m. Vigastada saanud mägironijad olid enne päästmist neli päeva mäel kinni, Berbeka suri hiljem haiglas ning Deweß ja Naef vajasid amputatsioone.