Johann Lohmüller
Johann Lohmüller (ka Johannes Lomoller; umbes 1483 – 1560 lõpp) oli Riia linna ametnik, diplomaat, usu-uuendaja ja kroonik.
Lohmüller sündis tõenäoliselt Danzigis. Tema sünniaasta pole täpselt teada, kuid et 1533. aastal nimetab ta end 50-aastaseks, siis tõenäoliselt jääb see 1483. aasta kanti, sealjuures arvatakse, et ta oli pigem noorem kui vanem. Lohmülleri vanematest pole kuigi palju teada, kuid tõenäoliselt olid nad vähemalt 1520. aastate lõpuni veel elus. 1511. aastal läks Lohmüller Krakówisse juurat õppima, magistrikraadi sai ta enne 1515. aastat.
1515. aastal sai Lohmüllerist Saare-Lääne piiskopi Johannes III Orgase kantsler. Tolle surma järel jätkas ta samal ametikohal Johannes IV Kyveli juures. 1517–1518 oli Lohmüller Riia peapiiskopi Jasper Linde kantsler, 1519 aga notar. Järgmisel aastal asus ta aga tööle Riia linna sekretärina, seetõttu käis kogu linna poliitiline korrespondents läbi tema. Jasper Lindega säilitas ta head suhted kuni tolle surmani 1524. aastal. 1530. aastatel sai temast ka linna sündik, mis tähendas ka juriidiliste probleemide koondumist tema vastutusalasse. Tänu sellele omandas ta linnas väga suure mõjujõu ning oli sisuliselt linna välispoliitika koordinaatoriks.
Juba Liivimaa reformatsiooni algusest alates (1521. aasta paiku) oli Lohmüller üks selle innukamaid toetajaid ning katoliikliku peapiiskopi Johann Blankenfeldi tulisemaid vastaseid, ehkki varem oli ta viimasega olnud isegi heades suhetes. Lohmülleri ettepanekul tühistas linn 1525. aastal kuulekusvande peapiiskopile ning andis end ordumeister Wolter von Plettenbergi ainuvõimu alla. Lohmüller lootis, et Plettenberg järgib endise Saksa ordu kõrgmeistri Albrecht von Hohenzollerni eeskuju, kes just 1525. aasta aprillis oli Preisimaa sekulariseerinud ja selle ilmalikuks luterlikuks valitsejaks hakanud, kuid vana ordumeister jäi kindlaks katoliiklusele, nagu ka piiskopid ning esialgu ka suurem osa nende vasallidest. Seetõttu pettus Lohmüller peagi Plettenbergis ning hakkas lähenema just Albrechtile, kes oli rikka kaubalinna enda valdusse saamisest väga huvitatud. Lohumülleri ja Albrechti võimalused avardusid tunduvalt, kui Blankenfeld suri ja Riia toomkapiitel 1528. aastal uueks peapiiskopiks Thomas Schöningi valis. Schöning tahtis peapiiskopi sõltumatust ordumeistrist taastada ning valis seetõttu oma koadjuutoriks Albrechti venna Wilhelmi, kes oli ametlikult katoliiklane, kuid tegelikult tugevate protestantlike sümpaatiatega. Schöning ja Albrecht sõlmisid suuresit Lohmülleri vahendusel liidu ja 1530. aastal kinnitati Wilhelm Liivimaal tema koadjuutoriks. Riia linnale oli kahjulik aga see, et ühtlasi taastati samal ajal ka Kirchholmi leping, mis tähendas Riia linna taasminekut ordu ja peapiiskopi kaksikvõimu alla. Linn võitles sisuliselt Vana-Liivimaa lõpuni selle vastu, üritades endale saada vaba riigilinna staatust ja sümpatiseeris pigem ordule kui peapiiskopile. Lohmüller jäi isiklikult siiski Albrechti ja Wilhelmi toetajaks, sest ta lootis, et Wilhelm suudab Liivimaal reformatsiooni läbi viia ja selle ilmalikuks valitsejaks saada. Paraku tuli tal ka tolles pettuda, sest peapiiskopiks saanuna ei kiirustanud Wilhelm reformatsiooniga, vaid püüdis pigem oma võimu kindlamalt Riia üle kehtestada.
1533. aasta sügisel pakkus Lohmüller koos Dietrich Butleri ja Klaus Franckega Albrechtile välja Riia linna vallutamise plaani, et seda orduvõimust vabastada ja Wilhelmi alla anda. Hertsog lükkas plaani kui liialt riskantse siiski tagasi ja soovitas ordumeister Wolter von Plettenbergi surmani oodata, misjärel asjaolud ehk rohkem protestantide kasuks pöörduvad. Asjalood läksid siiski pigem vastupidi; Plettenbergi järglane Hermann von Bürggenei, kellel küll teatud protestantlikud sümpaatiad olid, umbusaldas Lohmüllerit sügavalt ja hakkas teda kahtlustama reetmises. Brüggenei toetas Riia ordumeelseid tugevalt ja Lohmülleri olukord Riias läks niivõrd ohtlikuks, et ta otsustas sealt 1535. aasta juulis põgeneda. Veel üle poole aasta püüdis ta enda positsiooni linnas taastada, kuid edutult. 1536. aasta alguses astus ta hertsog Albrechti teenistusse nõunikuna. Selleks jäi ta kuni oma surmani ja Liivimaale ta enam ei naasnudki.
Albrechti teenistuses olles täitis ta nii diplomaatilisi kui ka administratiivseid ülesandeid, olles 1550. aastatel koguni Samlandi piiskopkonna asevalitseja. 1554. aastal võttis ta ette tõenäoliselt viimase välisreisi Lübeckisse, kus osales hertsogi saadikuna Hansapäevadel. Koadjuutorivaenuse eel nõustas ta Christoph von Mecklenburgi Liivimaa asjus. 1557–1558 oli ta raskelt haige ja loobus seejärel enamikust oma ametitest, asudes nautima hästikindlustatud pensionipõlve. Ta suri umbes 77-aastaselt 1560. aasta lõpus. Tema täpne surmakuupäev pole teada, kuid tõenäoliselt on see pärast 29. septembrit. 13. detsembril on talle viimast korda raha saadetud, kuid sellega seostuv märkus mit gnadem Gott ei luba üheselt öelda, kas ta oli juba surnud või suremas. 1561. aastal teda aga hertsogi nõunike hulgas enam märgitud pole ega pole temast ka kuskil mujal enam ühtegi elumärki.
Lohmüller kirjutas luterlikust vaatenurgast kirjutatud Liivimaa ajalugu, põhiliselt tema kaasaega käsitleva kroonika "Warhaftig Histori" (Tõepärane ajalugu).
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Tiina Kala. Ühe Liivimaa kirikuvürsti ametisseastumisest. In: Tuna 2009/1.
- Ulrich Müller. Johann Lohmüller und seine livländische Chronik "Warhaftig Histori" : Biographie, Interpretation und Edition. Lüneburg: Verlag Nordostdeutsches Kulturwerk, 2001.