Volmari Püha Siimoni kirik

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Valmiera Püha Siimoni kirik
Valmiera Sv Simana baznica.jpg
Valmiera Püha Siimoni kirik
Riik Läti
Asukoht Valmiera
Ehituse algus 1281
Ehituse lõpp 1281
Esmamainimine 1224
Koordinaadid 57° 32′ 18″ N, 25° 25′ 35″ E

Volmari Püha Siimoni kirik on luteri kirik Lätis Valmieras aadressil Bruņinieku iela 2. See on endine Volmari kihelkonna kihelkonnakirik, praegu kasutab seda Valmiera Siimona ja Juuda kogudus. Kirik on arhitektuurimälestisena riikliku kaitse all.[1]

Esimene kirik rajati Valmierasse aastal 1224. Kuna see pühitseti Siimona ja Juuda nimepäeval, siis sai kirik Siimona järgi nime.[2]

Aastal 1281 ehitasid Liivi ordumeister ja Riia peapiiskop koos kivist Volmari kiriku,[3] mis keskajal ka linna kaitsesüsteemi kuulus. Wartberge Hermanni Liivimaa kroonikas on mainitud, et kui Johann I von Lunen suri, olid kirikud ehitatud Volmarisse, Astijärvele, Võnnusse ja Trikātasse. Algne hoone oli tõenäoliselt romaani stiilis basiilika.[4]

Aastaks 1613 oli Liivi sõja üle elanud kirik kriitilises seisus. Selle katus oli sisse langenud ja seinad varisemisohtlikud. Selle remont algas rootsi ajal. Aastal 1644 valmis kiriku praegune kellatorn. Põhjasõja ajal rüüstasid aastal 1702 linna Vene väed, kannatada sai ka kirik ja kogu selle sisustus hävis,[5] nii et aastal 1710 tuli hakata kirikut remontima. Seejärel elas kirik enne aastat 1720 üle mitu tulekahju, nii et aastal 1720 alustati taas remonti, mille käigus ehitati tugevamaks hoone võlvid. Aastal 1738 tabas kirikutorni välk ja see hävis tules. Tuli ehitada uus torn, selle käigus pandi torni tippu praegune kukekujuline tuulelipp.

Aastal 1780 annetas Kauguri mõis kirikule oreli. Aastal 1818 remonditi kiriku torni, selle käigus ehitati tornikiiver kõrgemaks. Aastal 1831 tabas kirikutorni välk ja kiivriosa hävis tules. Järgmisel aastal varustati taastatud torn piksevardaga. Esimese lätlasest kirikuõpetaja sai kirik endale aastal 1883, mil õpetajaks sai Jānis Neilands. Aastal 1886 annetas Kokmuiža mõis kirikule selle praeguse oreli. Aastal 1908 remonditi kiriku sisemust, hoone sai uue interjööri.

Aastal 1963 võeti vastu otsus, et kirik tuleb kontserdisaaliks ümber ehitada. Aastal 1964 konfiskeeriti kirik sealselt koguduselt ning aastal 1972 avati hoone kontserdisaali ja Valmiera koduloomuuseumina. Kogudus sai kirikus jumalateenistusi alustada aastal 1988, ametlikult sai see hoone tagasi aastal 1996.[6]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. http://mantojums.lv/lv/piemineklu-saraksts/6922/
  2. Caune A., Ose I. Latvijas viduslaiku mūra baznīcas. 12. gs. beigas – 16. gs. sākums. Enciklopēdija. Rīga: Latvijas vēstures institūta apgāds, 2010. – 441. lk
  3. lk 517, Materialen zur Kirchengechichte, E. H. von Busch
  4. Vitolds, M. (2007) Latvijas luterāņu baznīcas: vēsture, arhitektūra, māksla un memoriālā kultūra. 4. sējums. Rīga: SIA „DUE”
  5. http://www.visit.valmiera.lv/lv/ko_redzet_un_darit/interesu_objekt/vietas_pasakumiem/5852_valmieras_sv_simana_baznica/
  6. http://www.zudusilatvija.lv/objects/object/43/

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]