Skangaļi mõis

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Skangaḷi mõisa häärber 2017. aastal
Skangaḷi mõisa kõrvalhoone
Skangaļi mõis 1903. aasta kaardil. Väljavõte kaardilt "Wegekarte des Wolmarschen Kreises mit den Kirchspiels- und Gutsgrenzen" (1903). Mõisa valdused on kaardil tähistatud numbriga 105

Skangaḷi mõis (saksa keeles Skangal, läti keeles Skangaļu muiža, ka Skangaḷes muiža) oli rüütlimõis Liivimaal Volmari kreisis Volmari kihelkonnas. Tänapäeval asub Lätis Priekuļi piirkonnas Liepa vallas.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Skangaļi varasem ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Skangaļi oli varasemal ajal Volmari lossiala osa. 1681. aastal on mainitud Skangaļi talu (Skangell).[1] See kuulus Mūri mõisa koosseisu. Viimane reduktseeriti XVII sajandi lõpus ja doneeriti eravaldusse alles 1793. aastal. Skangaļisse tekkis karjamõis, mida on mainitud 1826. aastal. Mūri koos Skangaļiga müüdi 1843. aastal Knieriemi perekonnale.[2]

Perekond Knieriem 1843−1920[muuda | muuda lähteteksti]

1843. aastal sai omanikuks Johann August von Knieriem (1803−1874).[3] Skangaļi jäi esialgu endiselt karjamõisaks, sest 1861. aastal seda iseseisvate mõisate nimistus veel ei esine.[4] Pärast August von Knieriemi surma päris mõisa 1874. aastal tema poeg Johann Hermann von Knieriem (1843−1889).[5] Viimaseks omanikuks sai 1890. aastal tema vend Johann Karl Woldemar von Knieriem (1849−1935), kellelt see võõrandati 1920. aastal.[2]

Mõis pärast võõrandamist[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast võõrandamist jäi Skangaļi jäänukmõisana perekond Knieriemi kätte edasi, kes valdasid seda 1939. aastani.[6] Nende valdusesse jäi 52 hektarit maad. Nõukogude okupatsiooni ajal anti see kasutada Nõukogude armeele, kes rajas selle lähedusse Mārsnēni (Liepa) sõjaväelennuvälja.[7] Pärast nõukogude võimu lõppu anti mõis tagasi Rootsist pärit Palmede perekonnale, kes olid Knieriemidega suguluses. 1994. aastal annetasid Catharina Nilzén (sündinud Palme) (1920−2002) ja Claes Palme (1917−2006) mõisa Rootsi Päästearmeele. Pärast põhjalikke ümberehitustöid avati siin 1997. aastal koolkodu rasketest peredest pärit lastele. Praegu asub mõisas muuhulgas majutusasutus.[6]

Sīkuļi karjamõis[muuda | muuda lähteteksti]

Mõisal oli üks karjamõis, mis paiknes peamõisast viie kilomeetri kaugusel kirdes Sīkuļis (Sihke).[8] Seda on esimest korda nimetatud 1900. aastal.[9]

Bērzi kõrts[muuda | muuda lähteteksti]

Mõisale kuulunud kõrts (Behrse-Krug) asus mõisa lähedal. 1892. aastal oli see renditud lätlasele J. Rundsitile.[10] Nii 1900.[9] kui ka 1909.[11] aastal oli kõrtsmik K. Weidebaum.

Mõisa suurus[muuda | muuda lähteteksti]

1909. aastal oli mõisa suurus 558 tiinu (610 hektarit) ja liigitus seega väikeste mõisate (kuni 1000 tiinu) hulka. Varem oli see olnud aga keskmise suurusega mõis (kuni 2500 tiinu), kuna selle suuruseks arvestati enne mõisa-, kvoodi- ja talumaa müümist 1468 tiinu (1604 hektarit).[12] Pärast maade võõrandamist jäi Knieriemite kätte veel 52 hektarit maad.

Mõisamajandus 1909. aastal[muuda | muuda lähteteksti]

Skangaļi mõisamajandus oli suhteliselt tagasihoidlik. Seal asus meierei ja auru jõul töötav jahuveski. Veel kasvatati mõisas lihaveiseid ja sigu.[11]

Mõisaansambel[muuda | muuda lähteteksti]

Häärber on lihtne hilisbarokne vanabalti stiilis kivihoone. XIX sajandi algupoolel kaunistati seda puitsammastele toetuva varjualusega. Kõrvalhooned asuvad peahoone taga ja kõrval.[6]

Varia[muuda | muuda lähteteksti]

Landesveeri sõja ajal toimus 22. juunil 1919 mõisa juures Skangaļi lahing (osa Võnnu lahingust).

1920. ja 1930. aastatel veetis mõisas oma suved hilisem Rootsi peaminister Olof Palme (1927−1986).[6] Tema ema Elisabeth Sophie Palme (1890−?) oli viimase mõisniku Woldemar von Knieriemi tütar.[13] Peaministri õde Catharina kirjutas selle perioodi kohta mälestusteraamatu Somrarna på Skangal.[6]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Baltisches historisches Ortslexikon. 1990, lk 597.
  2. 2,0 2,1 Pirang 1930, lk 70.
  3. Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885. Lk 235.
  4. Sivers, Jegor von. Das Buch der Güter Livlands und Oesels. Riga: Gedruckt in der Müllerschen Buchdruckerei, 1863, lk 36-7.
  5. Knieriem, Michael. Stammfolge der baltischen Familie (von) Knieriem. – Baltische Ahnen- und Stammtafeln. 29. Jahrgang. Köln: 1987, lk 31.
  6. 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 Sakk 2006, lk 137.
  7. travelnews.lv.
  8. Baltisches historisches Ortslexikon. 1990, lk 592.
  9. 9,0 9,1 Richter, Adolf. Livländisches Adressbuch. Riga, 1900, lk 62.
  10. Kröger, A. Livländisches Verkehrs- und Adressbuch für 1892/1893. Riga, 1892, lk 36.
  11. 11,0 11,1 Richter, Adolf. Baltische Verkehrs- und Adressbücher. Band I. Livland. Riga, 1909, veerg 398.
  12. Richter 1909, veerg 397.
  13. Knieriem, Michael. Stammfolge der baltischen Familie (von) Knieriem. – Baltische Ahnen- und Stammtafeln. 29. Jahrgang. Köln: 1987, lk 33-4.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Baltisches historisches Ortslexikon. Teil II. Lettland (Südlivland und Kurland). Köln-Wien: Böhlau Verlag, 1990. Lk 597.
  • Palme, Catharina. Somrarna på Skangal. Stockholm: Nordiska museet, 1999.
  • Pirang, Heinz. Das baltische Herrenhaus. III Teil. Die neuere Zeit seit 1850. Riga: Verlag Jonck & Poliewsky, 1930. Lk 70.
  • Sakk, Ivar. Läti mõisad. Reisijuht. Tallinn: EVG Print, 2006. Lk 137.