Vladlen Livšits

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Vladlen Moissejevitš Livšits (vene keeles Владлен Моисеевич Лившиц; sündinud 1. novembril 1929 Harkivis ) on Eesti insener ja psühholoog. Alates 1948. aastast elab Eestis.

Livšits sündis arsti perekonnas.

Haridus[muuda | muuda lähteteksti]

Lemmiktsitaat[muuda | muuda lähteteksti]

"Kui sa kunagi unustad, et oled juut, siis tuletab mõni mittejuut sulle seda meelde." Bernard Malamud

Töö ja teadustegevus[muuda | muuda lähteteksti]

1967 sai Eesti NSV teenelise inseneri aunimetuse ja samal aastal vabariikliku preemia formaliini tootmisprotsessi optimeerimise eest arvutitehnika abil.

Samal aastal avastas ja kirjeldas iseõppimise protsessi lainelist iseloomu, kasutades muutuva struktuuriga labürintide meetodit. Hiljem on Livšits eksperimentaalselt mõõtnud iseõppimise kiirust informatsiooniühikutes (1976).

Aastatel 19741985 töötas Livšits välja ja juurutas Kohtla-Järve põlevkivikeemiatehases tehtud uuringute põhjal paindliku tööaja süsteemi Nõukogude Liidus. Paindlike graafikute levitamisel tegi ta tihedat koostööd kirjaniku ja ajakirjaniku Aleksandr Levikoviga ja Pulitzeri preemia laureaadi, USA ajakirjaniku David K. Shipleriga. Sel teemal korraldati Vladlen Livšitsi initsiatiivil kaks teaduslik-praktilist konverentsi: 1980. aastal Eestis ja 1987. aastal üleliiduline. 1984. aastal avaldas ta paindlikku tööaega käsitleva monograafia.

1991. aastal avaldas ta artikli, kus analüüsis võimalust suurendada süsteemi töökindlust seadmete (elementide) reservi loomise asemel energia või informatsiooni varu arvel (JIT töökindluse printsiip).

1994. aastal valiti ta Rahvusvahelise Psühholoogiaakadeemia (Venemaa) välismaiseks kirjavahetajaliikmeks.

2000. aastal avastas ja uuris Vladlen Livšits koostöös professor Vladimir Skvortsoviga oma abikaasa, kunstnik Lea-Tuti Livšitsi stohhatüüpiates esinevaid fraktaalstruktuure ja tuli järeldusele, et monotüüpia (kuhu kuulub ka stohhatüüpia) on oma olemuselt fraktaalkunst.

2005. aastal avaldas Vladlen Livšits trükis Andrei Kolmogorovilt viimase eluajal saadud materjalid gnoseoloogilise printsiibi kohta, formuleeris Kolmogorovi laiendatud gnoseoloogilise printsiibi, samuti Jungi kaksikute gnoseoloogilise printsiibi ning avaldas Psühholoogilise manifesti.[1]

On välja pakkunud indiviidile orienteeritud ühiskonna juhtimise süsteemi (makronanojuhtimine), aga ka psühhologiseeritud gümnaasiumi loomise printsiibid [2](2006). Vladlen Livšitsi viimased tööd on seotud pedagoogilise logistikaga [3] ja sünnieelse psühholoogiaga.[4]

Ta on avaldanud rohkem kui 100 teaduslikku publikatsiooni.

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Abikaasa Lea-Tuti. Naiseisa on Hugo Sturm.

Publikatsioonid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Скользящий график работы, Tallinn: Valgus 1984.
  • Закон родился//Радуга. 2005. № 4. С. 168-170.
  • Психологические аспекты гибкого графика работы//Психологический журнал. Т. 11. 1990. № 2. С. 58-61.
  • К истории изучения волн обучения//Вопросы психологии. 2006. № 6. С. 160-162.[1]
  • Педагогическая логистика //Полисветие. 2007. № 1. С. 72-79
  • Analyzing the chemical engineer //Chemical Engineering. 1996. N 8. p. 8.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]