Vilijampolė
| Vilijampolė | |||
|---|---|---|---|
|
| |||
| |||
Pindala: 17,2 km²  | |||
|
| |||
| Koordinaadid: 54° 54′ N, 23° 53′ E | |||
  | |||
Vilijampolė (poola keeles Wiliampol või Słobódka, vene keeles vanasti Вильямпольская слобода[1]) on Kaunase linnaosa, mis asub linna lääneosas Vilijampolė valla territooriumil. Vilijampolė asub nii Nemunase kui ka Nerise kaldal, see piirneb põhjas Panerysiga ja läänes Veršvaiga. Üle Nerise jõe viivad kaks silda, mis ühendavad linnaosa Žaliakalnise ja Senamiestisega.
Tööstusettevõtetest asub Vilijampolės tikuvabrik. Linnaossa jääb Leedu Veterinaariaakadeemia, seal on ka oma raamatukogu. Samuti asuvad seal Leedu Tervishoiukõrgkooli ühiselamud. Linnaosa nimi tähendab kas siis Vilija (Vilija on mitmes keeles Nerise nimi) äärset põldu (pole on poola keeles põld)[2] või alevit (ajal, mil asula oma nime sai, kasutati alevite tähistamiseks tihti kreekakeelset liidet polis, mis tähendab linna).[3]
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Vilijampolė linnaosa rajati aastal 1652, mil Janusz Radziwiłł lasi välismaise päritoluga kaupmeestel ja käsitöölistel Kėdainiaist sinna ümber asuda. Järgmisel aastal oli Vilijampolėsse ehitatud 24 maja. Põhiosa sealsetest asukatest olid juudid, kellele oli toona keelatud Kaunasesse elama asuda. Sinna rajati esimene kivist sünagoog tänapäeva Kaunase aladel, mille juures hakkas tegutsema ka ješiva. Linnaosa maad kuulusid toona kuningale ja nende kasutamise eest maksti kindlaksmääratud suurusega renti. Sel põhjusel kutsuti sealset asulat Slabada või Sloboda Wiliampolska (tuleneb poolakeelsest sõnast swoboda ehk vabadus) – erinevalt enamikust asulatest ei olnud sealsed riigimaal elavad inimesed pärisorjad. Sealne asula kuulus Trakai vojevoodkonda ja Kaunase maakonda.[4]
Sealne juudi kogukond vähenes tunduvalt pärast aastat 1731, mil Kaunase linn põles maha ja Vilijampolė elanikel avanes võimalus hooneteta jäänud krunte soodsa hinnaga osta. Aastal 1753 keelas August III Vilijampolė juutidel Kaunasesse elama asuda, kuid sinna juba asunud juute enam tagasi ei saadetud. XVIII sajandi alguses rajati ka Vilijampolė juudi kalmistu.[5]
XVIII sajandil ja XIX sajandi alguses oli Vilijampolė alev. See oli sadamapaik ja tähtis ärikeskus, kus asusid mitmed suured laod. Samuti toimus seal aastas neli laata. XIX sajandi keskel oli seal ligi 3000 elanikku, aastal 1888 aga juba 9000 elanikku. Sajandi teisel poolel hakati sinna rajama ka tööstusettevõtteid. Aastal 1863 rajati sinna linnasevabrik, aastal 1868 tikuvabrik.
Aastal 1882 pandi alus Kaunase kindlusele ja linna ümber hakati rajama forte ning teisi kaitserajatisi. See tõi kaasa Vilijampolė elanike arvu kahanemise. Aastal 1905 oli seal 8000 elanikku, aastal 1913 6800 elanikku ja aastal 1923 ainult 6500 elanikku. Sellele aitas kaasa ka Kovno kubermangu juutide küüditamine aastal 1915, kuna paljud neist ei tulnud oma endistesse elupaikadesse tagasi.
Aastal 1919 liideti Vilijampolė Kaunasega. Kuigi üle Nerise viis ka varem sild, oli see üsna halvas seisus ja aastal 1923 ehitati pärast üleujutuse tekitatud kahjusid selle asemele lihtsalt uus. Sealsed vabad krundid jagati ilma maata leedulastele. Samuti soodustas Leedu valitsus sinna tööstusettevõtete rajamist, nii ehitati sinna trikotaaživabrik Silva, aastal 1927 ka uus tikuvabrik Liepsna, tööstusseadmeid tootev vabrik Grandis, mööblivabrik, vineerivabrik, mitu saekaatrit, samuti tekkisid sinna käsitööga tegelevad ettevõtted.
Aastal 1929 kavandati linnaosa keskuseks Sąjungos aikštė väljak, millel asub ka väike park. Aastal 1932 ehitati Vilijampolėsse kirik, samuti loodi sealne kihelkond. Aastal 1936 viidi sinna üle ka varem Šančiais ja Žaliakalnises tegutsenud Leedu Veterinaariaakadeemia.
Teise maailmasõja ajal rajati linnaossa juutide geto. Osadest sealsetest juutidest said sunnitöölised, suurem osa neist hukati aga V või IX fordis. Fortides hukatud juudid maeti sealsele juudi kalmistule.[6] Aastal 1943 muudeti sealne geto ametlikult koonduslaagriks.
Pärast sõda muudeti Vilijampolė kirik kahekorruseliseks korterelamuks, aastal 1974 ehitati sealse pastoraadi asemele aga kino Vilnis. Kirikut asuti taastama aastal 1983, mil hoone esimene korrus võeti taas kirikuna kasutusele, teine korrus jäi aga algul ikka korterelamuks, kuigi sinna leiti ruumid ka pastoraadile. Kirik taastati endisel kujul aastal 2004.
Nõukogude ajal rajati linnaossa tuumavarjend, kus aastast 2014 asub tsiviilkaitse muuseum. Aastal 1994 valmis Vilijampolės Leedu vabaduse kabel, mis aga sealsele Püha Joosepi kihelkonnale ei allu. Aastal 1997 rajati Nerise äärde 20,7 hektari suurune park.
-
Sąjungos aikštė -
Nerise kalda park -
Juudi kalmistu. Mälestusmärk holokausti ohvritele -
Püha Neitsi Maarja Leedu Vabaduse kabel
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Вильямпольская слобода. Энциклопедический словарь Брокгауза и Ефрона, Kd. 6 (11) : Венцано — Винона. С.-Петербургъ, 1892., 392 lk.
- ↑ Bronius Kviklys. Vilijampolė / Mūsų Lietuva. Kd. 2. V.: Mintis. 1991. – 313 lk.
- ↑ Aleksandras Vanagas. Lietuvos miestų vardai. V.: Mokslo ir enciklopedijų leidykla, 1996. – 144 lk.
- ↑ Stanisław Alexandrowicz, Geneza i rozwój sieci miasteczek Białorusi i Litwy do połowy XVII w., w: Acta Baltico‑Slavica t. 7, 1970, lk. 105.
- ↑ Kaunas: datos ir faktai iki 1795 m.
- ↑ "Kauno žydų istorija ir paveldas". Originaali arhiivikoopia seisuga 31. märts 2016. Vaadatud 14. juulil 2017.