Vassili Voinov

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Vassili Voinov (saksapäraselt Wassili Woinoff; 5. jaanuar 1877 Tallinn24. juuli 1942 Vjatlag, Kirovi oblast) oli leiutaja ning Eesti ärimees ja ettevõtja.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Tema vene päritolu isa oli tulnud Soomest ja ema oli pärit Rootsist ning poiss jäi umbes viieaastaselt orvuks. Nooruk lõpetas Tallinna Tehnilise kooli laevamehaanikuna ning asus tööle majakatöökodade meistrina. Tänu nutikusele ja leidlikkusele sai Voinovist peagi rahvusvahelise kuulsusega ärimees ja meelelahutusettevõtja.

Juuniküüditamise ajal saadeti tema abikaasa Veera asumisele, tema aga arreteeriti ning suri Vjatlagis 24. juulil 1942.[1]

Tegevusi[muuda | muuda lähteteksti]

Majakalamp[muuda | muuda lähteteksti]

Majakavahi ametiga sarnanev töö tähendas pidevat ronimist ning elava tulega jändamist. Rutiinseks muutuv amet pani lõpuks nooruki fantaasia tööle ja Voinov leiutas majakalambi, mille patendi müüs ta Pariisi maailmanäituse[2] järel prantslasele, kes omakorda Vene majakaid lampidega varustas.[3]

Taolised lambid paigaldati tollal kõikidesse majakatesse Kroonlinnast Saksa piirini. Voinovist sai ka nende paigaldaja ja inspekteerija. Tubli töö ja leituse eest anti mehele hüdrograafia peavalitsuselt preemia, mille suurus oli 7000 tsaariaegset kuldrubla. See pani ärimees Voinovi rikkusele aluse.

Ka ühe Tallinna esimestest kinodest rajas ärimees Voinov. Estonia teatri alal paiknev telkkino oli küll oma olemuselt ajutine, ent meelt lahutas samaäärselt.[4]

Grand Marina[muuda | muuda lähteteksti]

Grand Marina Tallinn.jpg

Voinov kavandas ja lasi 1913. aastal ehitada Tallinna südalinna, Merepuiestee äärde, ühiskondliku hoone. Toonase plaani kohaselt ehitatud revüüteater Grand Marina ruumes asusid muuhulgas nii Tallinna suurim kino Ars kui ka lokaal Must Kass. Hoone hävis 9. märtsil 1944 Tallinna pommitamisel. Hiljem ehitati samas asukohas Laevastiku Ohvitseride Maja (tänapäeval tegutseb kui Vene Kultuurikeskus).

“Revüüteatris oli ka kino Ars ning see kõik kulus kunagi mu vanaisale, kes selle kompleksi kavandas, rahastas ja ehitas. Ta murdis ehitustööde käigus isegi oma jala, kui teise korruse aknast välja kukkus.”[5]

Kino avapidustuste eelõhtul tegi Voinov oma abikaasa Veerale erilise kingituse: see on lõõtsana avanev, rohelist värvi nahkse sisuga ning üleni kobrutatud hõbedaga kaetud ridikül, mida ehib kullast Grand Marina fassaadi bareljeef. Kujutise alläärde on graveeritud slaavi tähtedega Grand Marina Reval ning eraldi kinnitatud veel pühendusega kuldplaadike, millel tekst: “Kallile naisukesele armastavalt abikaasalt”.

Aastate jooksul lisandusid väiksemõõtmelise käekoti nurkadesse veel viis uut graveeringutega kuldplaati. Need aga ei olnud enam abikaasalt, vaid Grand Marina laval esinenud omaaegsete revüütähtede suurimad austusavaldused teatri omaniku prouale. Üks neist läks elukeerises kogemata kaotsi. Kaua aastaid seisis ridikül siidpaberisse mähituna, ent sahtlis peidus. Kuni Veera tütrepoeg Oleg sai puuduva plaadikese asemele graveerida uue, ent vanaisa Vassili pühendusega samaväärse: “WW Passaaž 19 aprill 1997”.

WW-Passaaž[muuda | muuda lähteteksti]

WW-Passaaži fassaad

Tallinnas Vana-Viru ja Aia tänava nurgal asuv hoone kavandati 1911. aastal kaubamajaks, kuid siis ehitas ärimees Vassili Voinov selle ümber nii, et hoonest sai Tallinna esimene statsionaarne kino Kasino. Aastal 1927 lasi ta hoonesse ehitada 18 meetris pikkuse (tollal Baltimaade pikima) basseini ning sauna. 1945. aastal muudeti saun ujumisbasseiniks.

Voinovi tütrepoeg Oleg Sapožnin otsustas taastada hoone esialgsed funktsioonid ja rajas sinna uuesti kaubamaja, mis avati aprillis 1997. WW-Passaaži nimi tulenebki kunagise omaniku, ärimees Wassili Woinoffi saksapärase nimekuju esitähtedest.

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Voinovil oli poeg Boris ning tütred Maria, Militsa ja Didja.

Tütar Maria abiellus multiinstrumentalisti ja imelapse Vladimir Sapožniniga. Tütrepoeg Oleg Sapožnin oli Nõukogude Liidu ja Eesti NSV esimene rahvusvahelise tasemega jalgrattakohtunik.

Militsa 'Miza' Zimmermann emigreerus sõja ajal Rootsi. Naise testamendi põhjal asutati fond, mille kaudu toetatakse Eesti vaimsete ja füüsiliste puuetega lastekodulapsi.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. http://okupatsioon.ee/et/2015-01-15-14-20-17/146-v2-1998
  2. "Pariisi maailmanäituse majakas". Uus Eesti, nr. 278, 13 oktoober 1937.
  3. Piret Kooli (2017). "Oleg Sapožnin – lõputu rahutuur". Tallinn: Post Factum. Lk lk. 21-22. 
  4. Piret Kooli (2017). Oleg Sapožnin – lõputu rahutuur. Tallinn: Post Factum. Lk lk. 22. 
  5. Piret Kooli (2017). Oleg Sapožnin – lõputu rahutuur. Tallinn: Post Factum. Lk lk. 241-243. 

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]