Vanamõisa mõis (Kirbla)

Vanamõisa mõis (saksa keeles Wannamois) oli rüütlimõis Läänemaal Kirbla kihelkonnas. Nüüdisajal jääb kunagine mõis Lääneranna valla territooriumile Vanamõisa külla.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Keskajal kuulus ala Lihula naistsistertslaste nunnakloostrile. Mõis loodi 17. sajandil ja oli kogu Rootsi aja vältel Oxenstiernade valduses.

Pärast Põhjasõda oli mõisal palju omanikke: De la Gardied, Derfeldenid, Huened ja paljud teised. Aastast 1830 kuulus mõis Julie Clodt von Jürgensburgile (sündinud Rehbinder).

1851. aastal läks mõis Budbergide omandusse. 1919. aastal mõis võõrandati.

Mõisaansambel[muuda | muuda lähteteksti]

Mõisaansambli plaan[muuda | muuda lähteteksti]

Klassitsistlik mõisaansembel ehitati välja 19. sajandi alguses.

Härrastemaja[muuda | muuda lähteteksti]

Vanamõisa härrastemaja oli pikk ühekorruseline klassitsistlik ehitis. Peahoone otsas on säilinud klassitsismile iseloomulik ümaraken.

Vanamõisa härrastemaja
Ruum Vanamõisa härrastemajas
Vaade Vanamõisa härrastemajja
Vanamõisa härrastemaja sillapoolne fassaad

Aednikumaja[muuda | muuda lähteteksti]

Jõe ääres asuv aednikumaja. Triiphoone lammutati 1920ndatel. 1930ndatel tegutses aednikumajas pood.

Valitsejamaja[muuda | muuda lähteteksti]

Vaitsejamaja oli puidust ehitis, millest on säilinud mantelkorsten.

Teenijatemaja[muuda | muuda lähteteksti]

Hoones keskmes on olnud mantelkorsten, mis on aja jooksul ümber ehitatud lõõrisüsteemile. Hoonet kaunistab klassitsimile omane hammaskarniis.

Vanamõisa mõisa teenijatemaja
Vanamõisa mõisa teenijatemaja mantelkorsten

Sepikoda[muuda | muuda lähteteksti]

Ehitusperioodid 1841–1917. Säilinud on pae- ja telliskivist hoone varemed.

Vanamõisa mõisa sepikoda
Vanamõisa mõisa sepikoja sissepääs
Vanamõisa mõisa sepikoja ahi
Vanamõisa mõisa sepikoja tellised

Tallid[muuda | muuda lähteteksti]

19. saj. II poole mõisasüdame plaanil on näha tallide vahelisel alal veel kaht ehitist, millest üks oli lambalaut. Need hooned pole säilinud.

Vanamõisa mõisa sõiduhobuste tall
Vanamõisa mõisa tööhobuste tall. Vaade sepikoja poolt.
Vanamõisa mõisa tööhobuste tall. Vaade lautade sisehoovist.
Vanamõisa mõisa tööhobuste talliga ühendatud paekivimüür.

Ait-kuivati[muuda | muuda lähteteksti]

Viinaköök[muuda | muuda lähteteksti]

Viinaköök pole säinud.

Mõisaansambli ajalugu ja selle viimased omanikud[muuda | muuda lähteteksti]

Mõisaansambel ehitati 19. sajandi algul. Mõisa peahoone oli väga pikk ühekorruseline klassitsistlik kiviehitis. Selle ees kahel pool suurt auringi paiknesid kaaristuga ait ja tall-tõllakuur. Ülejäänud kõrvalhooned paiknesid nende lähedal. Kirblast viis Vanamõisa 4 km pikkune tee, mis vahetult enne mõisa auringi ületas seitsme kaarega kivisilla.

1905. aasta ülestõusu ajal, 16. detsembri varahommikul 1905 sõitsid mässajad Vanamõisa hoovi, punased lindid ümber käevarre, ja avastasid mõisa peahoone eest hobusaaniga noore paruni, 20-aastase Otto von Budberg-Bönninghauseni, kes tahtis just mõisast lahkuda. Ta vangistati ja tema peal kasutati kehalist karistamist ja vaimset mõnitamist, sidudes ta saani kõrvale nööri otsa ja lastes tal mõne aja järgi lohisedes piinelda. Mõis süüdati ja seal lõhuti nii palju mööblit, kui kiiruga suudeti, sest mässajad ja röövlid suundusid edasi oma röövretke jätkama. Mõisa peahoone pandi põlema. Kuna aga tollane mõisa omanik parun Otto von Budberg-Bönninghausen oli oma talupoegade ja teenijarahva seas lugupeetud ja heas kirjas, siis mõisarahvas kustutas esimese tulekahju. Eestimaa maanõunik, parun Otto von Budberg oli ise sel ajal Peterburis ja kohtus Tsarskoje Selos Venemaa suurvürstiga. Suurvürsti juures audientsil viibis ta palvega tuua Eestimaale kasakapolk, et karistada mässajaid ja lõpetada rahutused, mille olid algatanud sotsiaaldemokraatidest riigipöörajad ja enamjaolt 16–25-aastastest meestest koosnevad mässavad lööksalgad.^[viide?]

Tollane mõisa omanik Otto von Budberg-Bönninghausen tapeti 17. veebruaril 1907,^[2] 57 aasta vanuselt päev enne oma 58. sünnipäeva. Mõrv toimus kella 12 ja 13 vahel Teenuse metsavahel umbes 4 versta kaugusel Vigala mõisast Risti suunas, kui parun oli teel Vigala mõisast Risti rongijaama. Eri andmetel võttis paruni ja tema koka Jaani mõrvamisest osa 5–6 sotsiaaldemokraatliku lendsalga löökrühma liiget. Kogu mõrva organiseerimisest võttis osa ja läks kohtu alla 19 inimest. Paruni abikaasa Elisabeth von Budberg (Dellinghausen) lahkus elama Tallinna ja paruni lapsed ei olnud huvitatud mõisa taastamisest, nii et selleks enam raha ei eraldatud ja põletatud hoone varemed jäid taastamata. Hoonest on vähe järel, selle keskosa on täiesti hävinud. Algses ilus on alles vaid kaartega kivisild. Paljud kõrvalhooned on tugevalt ümber ehitatud, osa on hävinud, osa on varemeis.^[viide?]

Mõisa kalmistu[muuda | muuda lähteteksti]

Kalmistu jääb Vanamõisa mõisa südamest linnulennult 1,3 km kaugusele lääne-edelasse. Algselt viis mõisast sinna kivisilla lääneotsast hargnenud tee, kuid hilisemad maaparandustööd on selle otsetee kaotanud.