Kirbla kirik

Kirbla Püha Nikolause kirik on kirik Pärnumaal Lääneranna vallas Kirbla külas. Kirikut kasutab Kirbla Püha Nikolause kogudus.

Kirjeldus ja rajamisaeg

Kirbla kirik on Eesti üks väiksemaid kivikirikuid (ehitusalune pind 311 m², välispikkus 28,9 m, -laius 11 m). Tänaseni säilinud kirikuhoone ehitamist alustati tõenäoliselt 1500. aastal Saare-Lääne piiskopi (1491–1515) Johannes III Orgase juhtimisel. Kirikut on esimest korda mainitud 1531. aastal, mis võib tähendada, et selleks ajaks oli kirik mingil kujul valmis.^[1]

Kooriruum

Ristkülikukujulise põhiplaaniga^[2] kirikus on kolm võlvikut, kusjuures idapoolseim koorivõlvik, kus asub altar, on pikihoone võlvikuist sügavam ja laiem, lähenedes põhiplaanilt ruudule ning võlv on kõrguselt madalam kui pikihoone omad. Kooriruumi ja pikihoonet eraldab madal teravkaarne võidukaar.^[3] Kooriruumi idaseinas, altarist põhja pool asub teravkaarne sakramendinišš, lõuna pool reliikvianišš, koori põhjaseinas on portaal.^[4] Kooriruumi muudab eriliseks põhjaseina kujundus, mis on laiendatud teravkaarse orvaga. Altariruumi imposantsuse suurendamiseks kasutati sarnast võtet idaseina kujundusel Kesk-Eesti kirikutes, näiteks Amblas 13. sajandi esimesel poolel. Villem Raam on seda kujundusvõtet nimetanud idakaareks.^[5] Sellest erineb aga 1400. aasta paiku valminud Vormsi Olevi kirik, kus niššidega on laiendatud kõiki kooriruumi välisseinu. Pole välistatud, et ka Kirblas sooviti kooriruumi põhja-, ida- ja lõunaseinu orvadega visuaalselt avardada ja seega esinduslikumaks muuta, kuid selle realiseerimine jäi pooleli. Kuigi tavaliselt kujundatigi kirikute altariosa ülejäänud kirikust erinevalt võiks Kirbla puhul kõne alla tulla ka see, et pärast Kirbla kihelkonna eraldamist Lihula kihelkonnast 14.-15. sajandil rajati kõigepealt ühevõlvikuline kabel. Oletuse kinnituseks või ümberlükkamiseks läheb vaja põhjalikumaid uuringuid.

Pikihoone

Pikihoone^[6] on tõenäoliselt valminud 16. sajandi algul. Selle kaks võlvikut on teineteisest eraldatud vööndkaarega, mis toetub ümaratele rippturpadele,^[7] mille talumit kaunistab J. Orgase kolme rombiga vapikilp. Sarnaselt Martna kirikuga asub läänepoolse võlviku tipus ümmargune monogrammiga päiskivi.^[8] Pikihoone edelanurgast saab alguse võlvidele viiv müüritrepp. Keskajal kasutati kirikute võlvipealset ruumi laona või varjupaigana ohu korral. Esemeid võidi võlvide peale viia kooriruumi idaviilul paikneva ava kaudu, kus tänapäeval on aken. Kaubaluugid võisid paikneda ka kiriku lääneviilul, mis pole säilinud, sest 18. sajandil ehitati sinna torn.

Kirikutorn

Väliskujunduselt sarnaneb kahele ümarkaarega lõppevatele sammastele toetuv torn Martna ja Karuse kirikule. Torni kiivriga ülaosa valmis 19. sajandi algul. Seda kaunistavad igas küljes teravkaarsed aknad, mille kaared on kujundatud kvaadritega. Hammaskvaadriga on kujundatud ka torni nurgad. Torni telkkiiver on kaunistatud muna ja tuulelipu ja kukega. Tuulelipule on märgitud torni valmimise aastaarv – 1802.

Väliskujundus

Kiriku väliskujunduses torkab silma ebakorrapärane akende paigutus. Kiriku põhjakülg on kujundatud kindluselaadselt vaid ühe suure ümarkaarse aknaga. Selle vastas on lõunaseinas sama kõrgelt algav ja samakõrgune aken, millele lisaks on veel kaks madalamat ümarkaarset akent. Pikihoones asub akende vahel kiriku lõunaportaal. Kiriku peaportaal on ilmselt kujundatud samaaegselt uue torni rajamisega. Selle kohal paiknev aken pärineb tõenäoliselt eelnevast ehitusjärgust. Koori idaseina lisati pultkatusega osa kirsturuumi jaoks tõenäoliselt 19. sajandil.

Sisustus

Kirbla kiriku keskaegsest sisustusest pole tänaseni midagi säilinud. Kiriku vanimaks säilinud sisustuselemendiks on 1766. aastal valminud vaskne laelühter. Altariruumis paiknev hilisbarokne altar valmis 1783. aastal.^[9] Parun Clodti maalitud altarimaal "Taevasseminek" valmis oletatavalt 1773. aastal ning kingiti Kirbla kogudusele 1840. aastal.^[10] Varasema altarimaali kohta teated puuduvad. 19. sajandil arvuliselt kasvanud koguduse mahutamiseks ja uue oreli paigutamiseks ehitati kirikusse rõdud ja uued pingistikud.^[11]^[12] Samal ajal ehitati ka uus kantsel.^[13] Oreli valmistas ja oreliprospekti kujundas 1849–1850. aastal Carl August Tanton. Aastail 1895–1905 uuendas orelit Tallinna meister Gustav Terkmann.^[14]

Kirikaed

Kirbla kiriku ümber asub kirikaed, kuhu on muuhulgas maetud Eesti õigusteadlane ja riigimees Jüri Uluots.

Kultuurimälestised

Kirbla kirik võeti 1998. aastal ehitismälestisena riikliku kaitse alla. Eraldi mälestistena on kaitse alla võetud ka kiriku altar, altarimaal, pingistik, orelirõdu, kantsel ja orel.

Viited

↑ Maiste, Juhan (1996). Raam, Villem (toim). Eesti Arhitektuur. 2. Läänemaa. Saaremaa. Hiiumaa. Pärnumaa. Viljandimaa. Tallinn: Valgus. Lk 22. ISBN 5-440-01398-9.
↑ Selleke, Eduard (1943). "Kirbla Nigula kirik. Põhiplaan. Mõõtnud ja joonestanud J. E. Armolik 1943.a."
↑ Selleke, Eduard (14. detsember 1938). "Kirbla Nigula kirik. Kooriruumis vaade pikihoonesse NW suunas".
↑ "Kirbla Nigula kirik. Kooriruumi ristlõige. Mõõtnud ja joonestanud J. E. Armolik 1943.a."
↑ Raam, Villem. "Nelinurkse kooritüübi mõningatest variatsioonidest Eesti keskaegses arhitektuuris". Kunstiteadus. Kunstikriitika. 1983 (5): 88–117.
↑ "Kirbla Nigula kirik. Pikihoone ristlõige. Mõõtnud ja joonestanud J. E. Armolik 1943.a."
↑ Selleke, Eduard (14. detsember 1938). "Kirbla Nigula kirik. Ümarale rippturbale toetuv 4-nurkse ristlõikega vööndkaar pikihoones".
↑ Selleke, Eduard (14. detsember 1938). "Kirbla Nigula kirik. Ümmargune monogrammkilbiga päiskivi pikihoone W-poolse võlvi kiirus".
↑ "KM nr 16323 Altar, 1783 (puit, õli)".
↑ "16419 Altarimaal "Taevasseminek", Clodt, 1770 (õli, lõuend)".
↑ "16327 Pingistik, 19.saj. (puit, õli)".
↑ "16326 Oreliväär, 19.saj. (puit, õli)".
↑ "16324 Kantsel, 19.saj. (puit, õli)".
↑ "16328 Oreliprospekt, G.Terkmann, Tallinn, 20.saj. algus (puit, õlivärv)".

Välislingid

Kirbla kirik kultuurimälestiste riiklikus registris
Kirbla kirik digitaalses arhiivis "Eesti kirikud"

[1] Maiste, Juhan (1996). Raam, Villem (toim). Eesti Arhitektuur. 2. Läänemaa. Saaremaa. Hiiumaa. Pärnumaa. Viljandimaa. Tallinn: Valgus. Lk 22. ISBN 5-440-01398-9.

[2] Selleke, Eduard (1943). "Kirbla Nigula kirik. Põhiplaan. Mõõtnud ja joonestanud J. E. Armolik 1943.a."

[3] Selleke, Eduard (14. detsember 1938). "Kirbla Nigula kirik. Kooriruumis vaade pikihoonesse NW suunas".

[4] "Kirbla Nigula kirik. Kooriruumi ristlõige. Mõõtnud ja joonestanud J. E. Armolik 1943.a."

[5] Raam, Villem. "Nelinurkse kooritüübi mõningatest variatsioonidest Eesti keskaegses arhitektuuris". Kunstiteadus. Kunstikriitika. 1983 (5): 88–117.

[6] "Kirbla Nigula kirik. Pikihoone ristlõige. Mõõtnud ja joonestanud J. E. Armolik 1943.a."

[7] Selleke, Eduard (14. detsember 1938). "Kirbla Nigula kirik. Ümarale rippturbale toetuv 4-nurkse ristlõikega vööndkaar pikihoones".

[8] Selleke, Eduard (14. detsember 1938). "Kirbla Nigula kirik. Ümmargune monogrammkilbiga päiskivi pikihoone W-poolse võlvi kiirus".

[9] "KM nr 16323 Altar, 1783 (puit, õli)".

[10] "16419 Altarimaal "Taevasseminek", Clodt, 1770 (õli, lõuend)".

[11] "16327 Pingistik, 19.saj. (puit, õli)".

[12] "16326 Oreliväär, 19.saj. (puit, õli)".

[13] "16324 Kantsel, 19.saj. (puit, õli)".

[14] "16328 Oreliprospekt, G.Terkmann, Tallinn, 20.saj. algus (puit, õlivärv)".

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]

[8]

[9]

[10]

[11]

[12]

[13]

[14]