Tähistaevas
|
See artikkel räägib üldmõisest; Vincent van Goghi maali kohta vaata artiklit Tähistaevas (maal) |
Tähistaevas on taevalaotus palja silmaga nähtavate tähtedega[1].
Eesti rahvakultuur[muuda | muuda lähteteksti]
Rahvapäraselt kujutas öine tähistaevas varasemal ajal endast taevavõlvi, mis aeglaselt pöörles võlvi kinnitava keskse Põhjanaela ümber. Põhjanael osutas põhjasuunda ning selle abil sai määrata ilmakaari. Eredamad tähed ühendati tähtkujudeks, mis Eesti rahvapärimuses peegeldasid talupoeglikku elukeskkonda.
Tuntumad rahvapärased tähtkujud olid:
- Suur Vanker
- Väike Vanker
- Koot ja Reha, Põhja-Eestis ka Vardatähed või Sauatähed (Orioni tähtkuju)
- Taevalook ehk Vändatähed (Kassiopeia tähtkuju)
- Kuhjalava (Põhjakrooni tähtkuju)
- Vana Sõel (Hüaadide täheparv)
- Uus Sõel (Plejaadide hajusparv)
- Suur Rist (Luige tähtkuju)
- Hernekahlud (Berenike Juuste ja Jahipenide tähtkujud) jmt[2]
Peale Põhjanaela olid veel nimed mõnel muul üksiktähel nagu Orjatäht (Siirius) ja planeedil (ehk rändaval tähel) nagu Ehatäht ehk Koidutäht (Veenus). Tuntud oli ka Kuusulane, milleks nimetati kord ühte, kord teist Kuu läheduses olevat heledat tähte või planeeti. Nende Kuule lähenemine või sellest kaugenemine ennustas kehvade või paremate aegade tulekut.
Taevasse ootamatult ilmuvad sabaga tähed (komeedid) olid levinud arusaama kohaselt läheneva suure häda ennustajad (sõda, viimnepäev). Lendtähtedes (meteoriidid) nähti vara vedavaid pisuhändasid. Ribakujuliselt helendav tähevöö (Galaktika) arvati olevat Linnutee, mis juhib sügisesel ja kevadisel rännakul rändlinde.
Tähtsaim tähistaeva osa oli Kuu, mille reeglipärane kahanemine ja kasv, ilmumine ja kadumine seostati rahva hulgas vahetult maise eluga ning tõlgitseti argielu vajaduste kohaselt (kuukalender).[2]
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Heino Eelsalu, 1996. Astronoomialeksikon. Eesti Entsüklopeediakirjastus. lk 77
- ↑ 2,0 2,1 Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastus. lk 322
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Jakob Hurt, Eesti astronoomia, Jurjev, 1899.
- Paul-Egon Prüller, Eesti rahvaastronoomia. // Teaduse ajaloo lehekülgi Eestist. Tallinn, 1968.
- Jaak Jaaniste, Enn Saar, Täheatlas. Tallinn, Valgus, 1990.