Ulrich von Wilamowitz-Moellendorff

Allikas: Vikipeedia
Ulrich von Wilamowitz-Moellendorff (1902).

Enno (ka Emmo) Friedrich Wichard Ulrich von Wilamowitz-Moellendorff (22. detsember 1848 Markowitz (Markowice) – 25. september 1931 Berliin) oli saksa klassikaline filoloog, eelkõige vanakreeka kirjanduse spetsialist. Ta oli professor Greifswaldi (1876–1883), Göttingeni (1883–1897) ja Berliini ülikoolis (1897–1921). Oma tekstiväljaannete, tekstikriitiliste ja tõlgenduslike uuenduste ning teadusorganisatoorse tegevuse tõttu oli ta oma aja tuntumaid klassikalisi filolooge ning on 20. sajandi alguse klassikalise filoloogia arengule avaldanud väga suurt mõju. Preisi Teaduste Akadeemia presidendina algatas ta mitmeid suurprojekte, sealhulgas kreeka raidkirjade jätkväljaande "Inscriptiones Graecae", mis tänaseni jäädvustab ja avaldab kreekakeelseid inskriptsioone.

Perekond[muuda | redigeeri lähteteksti]

Wilamowitz-Moellendorffide nime viimane pool pärineb Generalfeldmarschall Wichard von Möllendorffilt (1724–1816), kes ise lastetuks jäänuna lapsendas kõrges eas preisi majori Theodor von Wilamowitzi (1768–1837) ning seeläbi kaudselt ka tema kolm poega. Hugo, Ottokar ja Arnold kandsid alates aastast 1815 kuningliku loaga topeltnime von Wilamowitz-Moellendorff.

Ulrich von Wilamowitz-Moellendorff oli mõisnik Arnold von Wilamowitz-Moellendorffi (1813–1888) ja tema naise Ulrike (sündinud Calbo, 1820–1874) viiest lapsest kolmas ning poegadest teine. Tema vennad olid hilisem Poseni provintsi ülempresident Hugo von Wilamowitz-Moellendorff (1840–1905), husaar Tello von Wilamowitz-Moellendorff (1843–1903) ning hilisem major Georg Wichard von Wilamowitz-Moellendorff (1852–1910). Tal oli ka õde Maria, kes aga suri varakult (16.–24. november 1847).

Elu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Markowitzi mõis, 1860 (Alexander Dunckeri kogu).

Wilamowitz veetis lapsepõlve Kujawys (saksapäraselt Kujawien) isale kuulunud Markowitzi mõisas (tänapäeval Markowice Poolas Kujawy-Pomorze vojevoodkonnas).[1] Ta sai alghariduse koduõpetajalt. 24. aprillil 1862 sai temast kuulsa Landesschule Pforta (Schulpforta) õpilane. Koolis kohtus Wilamowitz endast vanema Friedrich Nietzschega ning oli sarnaselt temaga eeskujulik õpilane.[2] Wilamowitz leeritati 28. veebruaril 1864, aga oli kogu elu pigem agnostik.

Koolidirektor Karl Ludwig Peter, kelle juures Wilamowitz elas, ja õpetaja Karl August Koberstein äratasid temas vaimustuse antiigiuuringute vastu. Wilamowitz luges kreeka ja rooma autoreid, eriti tõmbasid teda ligi kreeka tragöödiakirjanikud. Karl Ludwig Peter soovitas õpilasel lugeda ka Theodor Mommseni "Rooma ajalugu", ehkki ta ise oli sellesse suhtunud kriitiliselt.

Õpingud Bonnis ja Berliinis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Wilamowitz (keskel, kaabuga) koos kaastudengitega (Bonn, suvesemester 1869). Pildil on veel (vasakult) Heinrich Christensen, Hermann Diels, Georg Kaibel, Walther Engel, August Fritzsche (Fritze), Gustav Scholz, Carl Robert ja Hermann Dettmer.

Septembris 1867 sai Wilamowitz Schulpfortast küpsustunnistuse ning suundus Bonni Ülikooli klassikalist filoloogiat õppima. Siin avaldasid talle suurt mõju nn Bonni klassikalise filoloogia koolkonna liikmed Otto Jahn ja Hermann Usener. Wilamowitz osales ka kunstiajaloolase Anton Springeri õppetöös ning õppis kolm semestrit eradotsent Johannes Schmidti juures sanskriti keelt.[3] Ta kuulas ka filoloogide Jacob Bernaysi ja Friedrich Gottlieb Welckeri loenguid. Wilamowitz on kiitnud ka ajaloolast Heinrich Nissenit, kelle üht seminari ta oli külastanud.

Õpingute ajal Bonnis sõbrustas Wilamowitz oma eakaaslase Hermann Dielsiga ning sai tuttavaks ka nooremate kaasõpilaste Georg Kaibeli ja Carl Robertiga, kellega teda hiljem sidus tugev sõprus. Dielsi, Roberti ning hilisemate gümnaasiumiõpetajate Walther Engeli ja August Fritzschega kohtus Wilamowitz regulaarselt oma Bonni korteris, kus sai kokku tudengite nn contubernium ("telkkond").[4]

Tugevnev vastasseis Bonni professorite Otto Jahni ja Friedrich Wilhelm Ritschli vahel, mis tipnes 1865. aastal nn Bonni filoloogitüliga, jagas suurema osa Bonni filoloogiatudengeist kahte leeri. Hulk Bonni üliõpilasi läks koos Ritschliga Leipzigi Ülikooli, nende hulgas Nietzsche ja Erwin Rohde. Pärast Jahni surma septembris 1869 suundus Wilamowitz alates 1869/1870 talvesemestrist koos Dielsiga samamoodi traditsioonide poolest rikkasse Berliini Friedrich Wilhelmi Ülikooli, kus tema õpetajaks oli moodsa tekstikriitika pioneere Moriz Haupt. Siin kaitses ta 28. juulil 1870 väitekirja "Observationes criticae in comoediam Graecam selectae" ("Valitud kriitilised märkused kreeka komöödia kohta"), mille peajuhendaja oli Haupt.

Sõjaväeteenistus, reisid ja tüli Nietzschega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vasakult paremale: Erwin Rohde, Carl von Gersdorff ja Friedrich Nietzsche, oktoober 1871.

Veel samal kuul astus Wilamowitz aastasesse vabatahtlikku sõjaväeteenistusse Preisi sõjaväes. Mõni päev varem puhkenud Prantsuse-Preisi sõjas osales ta teise kaardiväerügemendi reservpataljoni kaardiväegrenaderina. Tema suureks pettumuseks ei avanenud tal kordagi võimalust end võitluses tõestada.[5] 20. juulil 1871, mõni kuu pärast sõja lõppu, lõppes Wilamowitzi aastane sõjaväeteenistus ning ta naasis Berliini. Sel perioodil kohtus ta esmakordselt isiklikult kuulsa ajaloolase Theodor Mommseniga, kellele meeldis Wilamowitzi töö ning kes mõni aasta hiljem tegi talle ülesandeks manalateele läinud Moritz Haupti kirjutiste kogumiku ("Kleine Schriften") väljaandmise. Augustis 1872 võttis Wilamowitz koos Georg Kaibeliga ette pooleteistaastase õppereisi Itaaliasse ja Kreekasse, mille kestel ta kopeeris arvukalt käsikirju.

1872. aastal tekkis konflikt Friedrich Nietzschega. Nietzsche, kes oli alates 1869. aastast professor Baselis, oli 1872. aasta maikuus avaldanud kirjutise "Tragöödia sünd muusika vaimust" ja sellega valla päästnud avaliku vaidluse. Tegemist oli Euripidese põlastamisega, kelle arvele Nietzsche pani tragöödia hävingu. Nietzsche pani toonase filoloogia klassitsistliku või historitsistliku lähenemise vastu intuitiivse, irratsionaalse elemendi. Saksamaa etableerunud filoloogid eirasid Nietzsche rünnakut, kuna nad ei võtnud tema tööd tõsiselt; ka Nietzsche poolt austatud professor Ritschl distantseeris end sellest kirjutisest. Ainus avalik kriitika filoloogide seast tuli noorelt Wilamowitzilt, kes väljendas end mais 1872 Rudolf Schölli õhutusel loodud poleemilises kirjatükis "Zukunftsphilologie!" ("Tulevikufiloloogia!") nii:[6] „härra Nietzsche ei esine ju teadusliku uurijana: intuitsiooni teel saadud tarkust esitatakse osalt kantslistiilis, osalt põhjendusega, mis on liigagi omane ajakirjanikele.“ Poleemikale, millega Wilamowitz Nietzsche filoloogia vaatenurgast ebapuhast teaduslikku lähenemist ilma selle teesidesse sisuliselt süvenemata kritiseeris, Nietzsche ei reageerinud. Tema sõber Erwin Rohde aga avaldas vastuseks kirjutise "Afterphilologie", milles ka tema Wilamowitziga lihtsalt polemiseeris; avaliku kirja kirjutas ka Richard Wagner. Veebruaris 1873 ilmus Wilamowitzi vasturepliik "Zukunftsphilologie!, zweites Stück. Eine erwidrung auf die rettungsversuche für Fr. Nietzsches ‚Geburt der Tragoedie‘". Sellega lõppes tüli ilma üksmeelt saavutamata. Erialateadlased jälgisid vaidlust vaikimise ja peavangutusega. Suuremalt jaolt Wilamowitzi ja Rohde poolt esitatud kirglikke vastastikuseid süüdistusi iseloomustas üksteisest möödarääkimine ning poleemiline põhiteemade vältimine.[7]

Nietzsche pöördus oma sümpaatiat järgides lõplikult klassikalisest filoloogiast eemale, mida Wilamowitz tervitas. Alles aastakümneid hiljem avaldus Nietzsche valdkondadeülene mõju, sellal kui Wilamowitzi antiklassitsistliku vaatenurga tõrjus alates 1920. aastatest kõrvale nn kolmas humanism. 50 aastat hiljem kirjutatud "Mälestustes" põhjendab Wilamowitz oma poleemilise kirjutise loomist eelkõige vajadusega tuua esile Nietszche filoloogia vaatenurgast sobimatu lähenemisviis, aga ka muu hulgas Nietzsche terava poleemikaga Wilamowitzi poolt austatud Otto Jahni suhtes tolle kriitilise suhtumise pärast Richard Wagnerisse.

1873. aasta aprillis sai Wilamowitzist Roomas Saksa Arheoloogiainstituudi korrespondentliige. Siin tugevdas ta kontakte Kaibeli ja Robertiga ning sai sõbraks oma hilisema Göttingeni kolleegi Friedrich Leoga. Lisaks muutusid siin reeglipäraseks kontaktid Theodor Mommseniga, kellega Wilamowitzil oli kogu elu kestev usalduslik, ehkki pingeline suhe.[6]

Erutus, mida Heinrich Schliemann sel ajal oma nn Priamose aarde leidmisega põhjustas, sai vastukaja ka Roomas. Teadusmaailma fantaasiale ja sarkasmile andis tiivad eriti lugu Schliemanni naisest, kes olevat aarde oma salli sees valvuritest mööda smugeldanud. Saksa Arheoloogiainstituudi 1873. aasta jõulupeol riietas Wilamowitz end Schliemanni naiseks ja taasesitas kõigi rõõmuks selle stseeni.[8] Hilisematel aastatel ta kahetses seda "sündsusetut travestiat".[9]

Õppetöö[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast reise pühendus Wilamowitz Berliinis habilitatsioonile, mile ta saavutas 30. juulil 1875 Theodor Mommsenile pühendatud tööga "Analecta Euripidea". 7. augustil 1875 pidas ta ametisseastumisloengu.

Greifswald[muuda | redigeeri lähteteksti]

Wilamowitz Greifswaldis (1878).

Wilamowitz loobus kutsest Breslau Ülikooli erakorralise professori kohale ning läks selle asemel 1876. aasta lihavõtete ajal Eduard Hilleri järeltulijana Greifswaldi Ülikooli, saades koha, mis oli tegelikult olnud mõeldud Friedrich Nietzschele. Greifswaldi jäi ta kuni 1883. aastani.

20. septembril 1878 abiellus Wilamowitz Charlottenburgis Theodor Mommseni vanima tütre, 23-aastase Marie Mommseniga (1855–1936). Wilamowitz kirjutas hiljem, et abieluga "algas uue parem elu".[10] Paarile sündis kolm poega ja neli tütart: Dorothea (1879–1972), Adelheid (1881–1954), Gottfried Hermann (*/† 1882), Tycho (1885–1914), Hermann (1887–1938) ja Hildegard (1892–1989). Tycho kaksikõde suri nädal pärast sündi.[11]

Greifswaldis tundis Wilamowitz end ebamugavalt kahel põhjusel: linn ja ülikool olid väikesed ja tema jaoks unised, kolleegide hulgas aga oli ta oma terava tooni ja halastamatu kriitika tõttu isolatsioonis, eriti kuna ta näiteks ajaloolase Otto Seeckiga, keda Mommsen oli talle soovitanud, läbi ei saanud. Tema esimesed suuremad publikatsioonid ei pälvinud soovitud tähelepanu. Samal ajal tegeles Wilamowitz koos kolleegi Adolph Kießlingiga sarja "Philologische Untersuchungen" väljaandmisega, mida aastail 1880–1925 ilmus 30 köidet,[12][13] samuti aitas ta Mommsenit tolle "Rooma ajaloo" 5. köite ettevalmistamisel. Ta avaldas ka artikleid ajakirjades Philologus ja Hermes; viimase sisu suunasidki Mommsen ja Wilamowitz. Pärast 1881. aastal tekkinud tüli ajakirja toimetaja Emil Hübneriga värbas Wilamowitz Hermese uuteks toimetajateks oma õpinguaegsed sõbrad Carl Roberti ja Georg Kaibeli.[14]

Göttingen[muuda | redigeeri lähteteksti]

Wilamowitz (vasakul) ja Hermann Sauppe Göttingenis, talvesemester 1887/88. Sauppe oli Otto Jahni sõber.

Greifswaldist lahkumise tegi võimalikuks Wilamowitzi sõbrast ministeeriumiametniku Friedrich Althoffi abil saadud kutse Göttingeni Ülikooli 1883. aasta juulis. 1883. aasta talvesemestril läks Wilamowitz emeriteerunud Ernst von Leutschi järetulijana Göttingeni. Wilamowitzi õhutusel kutsuti Greifswaldi tema järeltulijaks Georg Kaibel.

Juba 1877, kui Göttingeni Ülikooli klassikalise filoloogia õppetool oli vabaks jäänud, arutas ülikooli juhtkond Erwin Rohde ja Karl Dilthey kõrval Wilamowitzi kandidatuuri. Kuna Ernst von Leutsch oli Wilamowitzi värbamise vastu, kutsuti tookord professoriks Dilthey.[15] Kuna Leutsch ja Sauppe ei saanud vanuse tõttu väga palju õppetöös osaleda ja Dilthey oli sageli haige, püüdis Wilamowitz Göttingeni kutsuda kompetentseid kolleege. 1889 tulid Göttingeni Friedrich Leo ja Wilhelm Meyer. Ajaloolase Christian August Volquardseni ebakompetentsuse tõttu tegeles Wilamowitz ka antiikajaloo-alase õppetööga. Pärast pikki püüdlusi vahetas Volquardsen 1897 viimaks kohad Kieli ajaloolase Georg Busoltiga, kes õpetas ja töötas Göttingenis kuni oma surmani (1920).

Göttingenis veedetud aega hindas Wilamowitz hiljem sageli kui oma elu õnnelikemat.[16] Suhted kolleegidega, eelkõige Hermann Sauppe ja Freidrich Leoga, aga ka Althoffi kaasabil 1892. aastal tööle võetud Vana Testamendi uurija Julius Wellhauseniga, olid väga head. Viimasele, kes oli olnud tema kolleeg Greifswaldis, pühendas Wilamowitz 1884. aastal raamatu "Homerische Untersuchungen". Göttingenis olles sai Wilamowitz mitmeid kutseid teistesse ülikoolidesse, millest kõigist ta loobus: 1885 Straßburgi, 1886 Heidelbergi ja 1889 Bonni Ülikooli. Bonni kutsuti teda surnud Eduard Lübberti järglaseks. Juba 1880 arutati Bonni Ülikooli filosoofiateaduskonnas Wilamowitzi kandidatuuri 1877 surnud Friedrich Heimsoethi järglasena, ent finantsilistel põhjustel otsustati Lübberti kasuks.

Õppeaastal 1891/1892 oli Wilamowitz Göttingeni Ülikooli prorektor. Jaanuaris 1892 valiti ta Göttingeni Kuningliku Teaduste Seltsi (hilisema Göttingeni Teaduste Akadeemia) korraliseks liikmeks ning pärast Hermann Sauppe surma septembris 1893 sai Wilamowitzist 1894. aastal seltsi sekretär. Samal aastal nimetati ta Saksa Arheoloogiainstituudi korraliseks liikmeks.

Berliin[muuda | redigeeri lähteteksti]

Juba alates 1895. aastast püüdis Friedrich Althoff Berliinis saavutada seda, et Wilamowitz kutsutaks Berliini Ülikooli professoriks. Tema õpinguteaegne sõber Hermann Diels, kes oli sealsamas alates 1882 erakorraline, alates 1886 korraline professor, toetas neid pingutusi. Ühelt poolt tundis Wilamowitz süüd Göttingenist lahkumise pärast, ent olulisemaks takistuseks oli Berliini professorite Ernst Curtiuse, Adolf Kirchhoffi ja Johannes Vahleni vastuseis.[17] Alles pärast Curtiuse surma juulis 1896 sai Wilamowitz võtta vastu Berliini Ülikooli professorikoha alates 1897. aasta suvesemestrist. Nagu 1883 Greifswaldis, soovitas ta Göttingeni professoriks enda asemel Georg Kaibelit.

Berliinis oli Wilamowitzi teaduslik tegevus väga aktiivne. Ta tegutses Mommseni eeskujul rahvusvahelise teadusorganisaatori ja vahendajana. Tänu Althoffi eestkostele kuulus Wilamowitzi õppetooli töötingimuste hulka vabastus eksamite vastuvõtmisest, aga ka muinasteaduste instituudi asutamine, mille eesotsas olid Wilamowitz ja Diels, samuti reeglipärased avalikud loengud, mida Wilamowitz pidas igal esmaspäeval ja neljapäeval ning mille külastatavus oli alati hea. Peale selle toimus tema Berliini Westendis asunud elukohass (aadressil Eichenallee 12, kus ta oli filosoof Leonard Nelsoni vanemate naaber) iga kahe nädala järel kokkusaamine, mille käigus loeti kreeka alliktekste ning mida kutsuti "Graeca".

1899 sai Wilamowitzist Saksa Arheoloogiainstituudi juhatuse liige. Preisi Teaduste Akadeemia, mille korrespondentliikmeks Wilamowitz oli saanud 1891, valis ta 1899 pärast Heinrich Kieperti surma korraliseks liikmeks. Wilamowitz mängis akadeemias olulist rolli ning võttis 1902 üle selle juhtimise.

Ulrich von Wilamowitz-Moellendorff. Max Liebermanni litograafia, mis on loodud 1915. aastal preisi patriootide portreeseeria raames.[18]

Saatuse löögiks oli Wilamowitzi lähedase sõbra Georg Kaibeli surm 1901. aastal. Vaid kaks aastat hiljem suri kõrges eas Mommsen. Wilamowitz jätkas nendele kaotustele vaatamata katkematult tööd. 1910 nimetati ta valitsuse salanõunikuks. Ta pidas külalisloenguid Oxfordi (1908) ja Uppsala Ülikoolis (1912). Talvesemestril 1912/1913 loobus ta külalisprofessuurist Ameerika Ühendriikides, kuna ta ei pidanud sealset isikkoosseisu piisavalt kõrgetasemeliseks. Aprillis 1913 võttis ta osa kolmandast rahvusvahelisest ajaloolaste kongressist Londonis, 1915/1916 õppeaastal oli ta Berliini Ülikooli rektori ametis.

Vanadusaastad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Otsustavaks sündmuseks sai Wilamowitzi jaoks Esimene maailmasõda. Suurmaaomaniku rangelt konservatiivse pojana oli ta tulvil patriotismi oma Preisi isamaa suhtes. Ta pidas patriootilisi ettekandeid, mis ilmusid 1915 ka trükis. Aastal 1914 koostati tema initsiatiivil "Erklärung der Hochschullehrer des Deutschen Reiches", ta oli ka "93 manifesti" üks allkirjastajaist. Samal ajal langes ta poeg Tycho idarindel. Wilamowitzi suhtumine ja tegevus mõjus kohati halvasti tema renomeele välismaal. Aastal 1915 ei võetud teda Pariisi organisatsiooni Académie des Inscriptions et Belles-Lettres liikmeks. Wilamowitzi suhtumine sõjasse muutus, kui ta tajus moodsa hävitussõja ulatust.

Aastal 1917/1918 kuulus Wilamowitz Preußisches Herrenhausi (Preisi kuningriigi parlamendi esimesse kotta). Wilhelm II juhitud riigi kokkuvarisemine 1918 ning sõprade Dielsi ja Roberti surm 1922 tekitas temas kibestumust. Tema loengud olid toona pettumuse tõttu kaotanud varem tavapärase emotsionaalsuse, avalikke loenguid ja ettekandeid ei pidanud ta enam peaaegu üldse.[19] Emeriteerumist aastal 1921 pidas ta liiga varaseks ja ebaõiglaseks. Wilamowitzi järeltulija õppetoolil oli ta õpilane Werner Jaeger (1888–1961), kes oli küll juba mitmes mõttes oma õpetajast eemaldunud. Sellest hoolimata pidas Wilamowitz jätkuvalt ülikoolis loenguid, kuni tervis seda enam ei võimaldanud.[20] 1925. aastal esines ta ettekannetega Kopenhaagenis. 1928 õnnitlesid ajakirjad Philologus, Hermes, Die Antike ja Gnomon teda 80. sünnipäeval, Berliini tudengid korraldasid tema auks tõrvikurongkäigu.

Mälestustahvel Wilamowitzi elukohas Berliini Westendis (Eichenallee 12).

1927. aasta paiku hakkas Wilamowitzi tervis kiiresti halvenema. Septembris pidas ta oma viimase ettekande Göttingeni filoloogide kokkutulekul.[21] Tema viimane suurem töö on "Glaube der Hellenen", mis oli vastus Hermann Useneri teosele "Götternamen" (Bonn 1896). Neeruhaigus oli Wilamowitzi voodisse aheldanud, nii et ta dikteeris raamatu valuvaigistite mõju all olles oma tütrele Dorotheale, kes oli alates 1905 abielus epigraafiku Friedrich Hiller von Gaertringeniga. 1929 pidi Wilamowitz töö katkestama; raamatu andis välja epigraafik Günther Klaffenbach. 17. ja 18. juulil 1931 võttis Wilamowitz viimast korda osa Saksa Arheoloogiainstituudi koosolekust. 25. septembril suri Ulrich von Wilamowitz-Moellendorff 83. eluaastal, olles olnud mitu kuud koomas. Tema soovil maeti ta vabahärra von Wilamowitz-Moellendorffi perekonnaplatsile Möllendorffis (tänapäeval Wymysłowice Kujawy-Pomorze vojevoodkonnas), kuhu ta poeg Hermann urni isa tuhaga viis ja kus see koos ta naise tuhaga puhkab poeg Tychole püstitatud kenotaafi kõrval. Hauakoha eest on hoolt kandnud ümbruskonna õpilased ja tudengid.[22][11]

Mõju ja tähtsus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ulrich von Wilamowitz-Moellendorff avaldas klassikalise filoloogia arengule mõju mitmel moel. Tema teeneid on raske ülehinnata: ta kasutas Friedrich August Wolfi tekstikriitika-alaseid ideid vanakreeka tragöödia ja bukoolika käsitlemisel, temalt pärinevad arvukad editsioonid, kommentaarid ja tõlked tragöödiast, komöödiast, Platonist, arhailisest ja hellenistlikust lüürikast. Tema teos "Griechische Verskunst" ("Kreeka värsikunst") viis uurimistöö selles vallas uutele, veel tänagi kehtivatele alustele.[23] Kokkuvõttes on klassikaline filoloogia Wilamowitzile tänu võlgu eel- ja järelklassikaliste autorite kui uurimisobjektide "avastamise" eest, nagu ka arheoloogia, papüroloogia, võrdleva keeleteaduse, epigraafika ja vana ajaloo tulemuste ja meetodite sidumise eest filoloogilise tööga.[19]

Teaduspoliitika ja teadusorganisatoorne tegevus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ministeeriumidirektori Friedrich Althoffi nõuandjana oli Wilamowitzil suur mõju sellele, keda Preisimaa kõrgkoolides mingile ametikohale kutsuti. Nii juhtis ta oma sõbra Kaibeli karjääri ja takistas hävitava retsensiooniga filoloog Paul Caueri akadeemilist töökäiku. Wilamowitzi tegevuse kohta retsensendina võib täpsemalt lugeda Althoffile saadetud kirjade kogumikus"Berufungspolitik innerhalb der Altertumswissenschaft im wilhelminischen Preußen" (Frankfurt am Main, 1989).[17]

Teadusorganisaatorina püüdis Wilamowitz arendada koostööd nii kodu- kui välismaal.[24] Ta algatas Friedrich Leo poolt juhitud "Thesaurus Linguae Latinae" leksikoniprojekti, mille raames valmib alates 1894. aastast antiikaja ladina keele põhjalik sõnaraamat. Ta saavutas selle, et Preisi Teaduste Akadeemia jätkas kreeka inskriptsioonide editeerimist, mille tulemusel loodi väljaande "Corpus Inscriptionum Graecarum" järeltulijana sari "Inscriptiones Graecae". Wilamowitz osales aktiivselt ka ladinakeelse kristliku korpuse "Corpus scriptorum ecclesiasticorum Latinorum" väljaandmisel, pöörates seejuures suurt tähelepanu projekti filoloogilisele poolele. Alates 1926. aastast oli ta Lundis ilmunud retsensiooniajakirja Litteris kaastoimetaja. Ta osales ka eelsokraatikute fragmentide kogumiku "Die Fragmente der Vorsokratiker" väljaandmises.

Õpetamistegevus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Loengutes ja ettekannetes haaras Wilamowitz kuulajaid kaasa oma karisma, sõnaosavuse ja nakkava antiigivaimustusega. Tema arvukate õpilaste hulka kuulusid näiteks Werner Jaeger, Eduard Fraenkel, Hermann Fränkel, Paul Friedländer, Johannes Geffcken, Alfred Gercke, Felix Jacoby, Paul Maas, Max Pohlenz, Karl Reinhardt, Wolfgang Schadewaldt, Eduard Schwartz ja Ludwig Traube.[25] Anglosaksi maailmas avaldasid Wilamowitz ideed klassikalisest filoloogiast kui etableerunud teadusalast mõju eelkõige Gilbert Murrayle Suurbritannias ja Basil Lanneau Gildersleeve'ile Ameerika Ühendriikides, mistõttu teda saab vähemalt USAs pidada selle eriala aluspanijaks. Mõned Wilamowitzi õpilased (Eduard Fraenkel, Hermann Fränkel, Jacoby, Jaeger ja Maas) pidid natsionaalsotsialismi perioodil Saksamaalt emigreeruma ning tugevdasid seeläbi klassikalise filoloogia arengut USAs ja Suurbritannias.

Kirjutisi[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • "In wieweit befriedigen die Schlüsse der erhaltenen griechischen Trauerspiele? Ein ästhetischer Versuch [1867]". Edited by William M. Calder III, Leiden 1974.
  • "Observationes criticae in comoediam Graecam selectae" (dissertatsioon), Berlin: Schade 1870.
  • "Analecta Euripidea" (habilitatsiooniväitekiri), Berlin: Borntraeger 1875.
  • "Aus Kydathen", Berlin 1880.
  • "Antigonos von Karystos", Berlin: Weidmann 1881. 2. väljaanne 1966.
  • "Homerische Untersuchungen", Berlin: Weidmann 1884.
  • "Aristoteles und Athen", Berlin: Weidmann 1893. 2 köidet. 3. väljaanne 1985.
  • "Einleitung in die attische Tragödie (Euripides Herakles erklärt, Bd. 1)." Berlin: Weidmann 1889.
  • "Die Textgeschichte der griechischen Lyriker", Berlin: Weidmann 1900. 2. väljaanne 1970.
  • "Reden und Vorträge", Berlin: Weidmann 1901. 4., ümbertöötatud väljaanne 1925–1926.
  • "Griechisches Lesebuch", Berlin: Weidmann 1902. 2 köidet.
  • "Die Textgeschichte der griechischen Bukoliker", Berlin: Weidmann 1906.
  • "Einleitung in die griechische Tragödie", Berlin: Weidmann 1907. Muutmata ümbertrükk väljaandest "Euripides Herakles," Band 1, Kapitel 1–4.
  • Paul Hinneberg (toim.): "Die Kultur der Gegenwart". Wilamowitzilt pärinevad selles sarjas alljärgnevad köited:
    • "Die griechische und lateinische Literatur und Sprache", Berlin: Teubner 1907. 2., parandatud ja täiendatud väljaanne. 3., tugevalt parandatud ja täiendatud väljaanne 1912. Ümbertrükk 1995.
    • "Staat und Gesellschaft der Griechen und Römer", Berlin: Teubner 1910. 2. väljanne 1923. Ümbertrükk 1979.
  • "Sappho und Simonides: Untersuchungen über griechische Lyriker", Berlin: Weidmann 1913. Ümbertrükk 1966, 1985.
  • "Aischylos: Interpretationen", Berlin: Weidmann 1914. 2. väljaanne Zürich/ Dublin 1967.
  • "Reden aus der Kriegszeit", Berlin: Weidmann 1915.
  • "Die Ilias und Homer", Berlin: Weidmann 1916. 3. väljaanne 1966.
  • "Der griechische und der platonische Staatsgedanke", Berlin: Weidmann 1919.
  • "Platon. Leben und Werke/ Beilagen und Textkritik", Berlin: Weidmann 1919. 2 köidet. 2. väljaanne 1920, 3. väljaanne 1929, 4. väljaanne 1948, 5. väljaanne 1969, ümbertrükk 1992.
  • "Griechische Verskunst", Berlin: Weidmann 1921. 3. väljaanne 1975.
  • "Geschichte der Philologie", Berlin/Leipzig: Teubner 1921. Leipzig 1959. Stuttgart/Leipzig 1998. (Tõlge inglise keelde: "History of classical scholarship", translated from the German by Alan Harris. Edited with Introduction and Notes by Hugh Lloyd-Jones, London 1982.)
  • "Hellenistische Dichtung in der Zeit des Kallimachos", Berlin: Weidmann 1924. 2 köidet. 2. väljaanne 1973.
  • "Die Heimkehr des Odysseus: Neue homerische Untersuchungen", Berlin: Weidmann 1927.
  • "Erinnerungen 1848–1914", Leipzig: Koehler 1928. (Tõlge inglise keelde: "My recollections, 1848–1914", tõlkinud George Chatterton Richards, London 1930.)
  • "Kyrene". Berlin: Weidmann 1928.
  • "Der Glaube der Hellenen", 2 köidet. Berlin: Weidmann 1931–1932. 2. väljaanne Darmstadt: Wissenschaftliche Buchgesellschaft 1955, ümbertrükid 1959, 1984, 1994.
  • "Kleine Schriften", toim. Paul Maas jt. Berlin: Weidmann 1935–1972. 6 köidet.
  • Friedrich Hiller von Gaertringen (toim.): "ΕΛΕΓΕΙΑ [ELEGEIA]", Berlin 1938.

Kriitilised väljaanded ja tõlked[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • "Callimachi hymni et epigrammata", Berlin: Weidmann 1882. 2. väljaanne 1897.
  • "Aischylos Agamemnon Griechischer Text und deutsche Übersetzung", Berlin: Weidmann 1885.
  • "Isyllos von Epidauros", Berlin: Weidmann 1886.
  • "Euripides Herakles", Berlin: Weidmann 1889. 3 köidet. 2. väljaanne 1895. 3. väljaanne 1910. 4. väljaanne 1959.
  • "Euripides Hippolytos. Griechisch und deutsch", Berlin: Weidmann 1891.
  • (koos Georg Kaibeliga): "Aristotelis Politeia Athēnaiōn", Berlin: Weidmann 1891. 3. väljaanne 1898.
  • "Orestie: Griechisch und deutsch", Berlin: Weidmann 1896.
  • "Bakchylides", Berlin: Weidmann 1898.
  • "Griechische Tragoedien", Berlin: Weidmann, alates 1899. 14 köidet.
  • "Die Reste des Landmannes von Menandros", Berlin: 1899.
  • "Adonis / Bion von Smyrna. Deutsch und Griechisch", Berlin: Weidmann 1900.
  • "Der Timotheos-Papyrus gefunden bei Abusir am 1. Februar 1902", Leipzig: Hinrichs 1903.
  • "Bucolici graeci", Oxford: Clarendon Press 1905.
  • Wilhelm Schubart, Ulrich von Wilamowitz-Moellendorff (toim.): "Epische und elegische Fragmente", Berlin: Weidmann 1907.
  • "Aeschyli tragoediae", Berlin: Weidmann 1914. Editio minor 1915.
  • "Pindaros", Berlin: Weidmann 1922. 2. väljaanne 1966.
  • "Menander: Das Schiedsgericht", Berlin: Weidmann 1925. Ümbertrükk 1958.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Paul Dräger: An der Geburtsstätte und am Grabe Ulrich von Wilamowitz-Moellendorffs. Eine Dokumentation zu seinem 150. Geburtstag. In: Gymnasium 106, 1999, lk. 97–151. Włodzimierz Appel (toim.): „Origine Cujavus“. Beiträge zur Tagung anläßlich des 150. Geburtstags Ulrich von Wilamowitz-Moellendorffs (1848–1931) (= Xenia Toruniensia. 4). Toruń 1999.
  2. Vaata: Die Großen Deutschen, Band 5, lk. 416.
  3. Schmidti tunnustas ta ta 1928. aastal avaldatud mälestusteraamatus Erinnerungen 1848–1914.
  4. Otto Kern: Hermann Diels und Carl Robert. Leipzig 1927, lk. 33.
  5. Vt autobiograafia Erinnerungen 1848–1914. IV. Krieg, Berlin 1928, lk. 105–126.
  6. 6,0 6,1 Deutsche Biographische Enzyklopädie, Band 10 (1999), lk. 494.
  7. Der Streit um Nietzsches „Geburt der Tragödie“. Die Schriften von E. Rohde, R. Wagner, U. v. Wilamowitz-Möllendorff [sic]. Zusammengestellt und eingeleitet von Karlfried Gründer, Hildesheim 1969; Joachim Latacz, Fruchtbares Ärgernis: Nietzsches ‚Geburt der Tragödie’ und die gräzistische Tragödienforschung (= Basler Universitätsreden. 94. Heft). Basel 1998.
  8. Erinnerungen 1848–1914, lk. 148.
  9. Detailne kirjeldus: William M. Calder III: Wilamowitz on Schliemann. In: Philologus 124 (1980), lk. 146–151.
  10. Wilamowitz, Erinnerungen 1848–1914, lk. 178.
  11. 11,0 11,1 Paul Dräger: Eine Familienfeier im Hause Wilamowitz (28. Juni 1925). In: Eikasmos 19, 2008, lk. 397–450.
  12. Paul Dräger: Die ambivalente Freundschaft: Wilamowitz und Adolf Kießling. In: Wilamowitz in Greifswald. Hildesheim 1998, lk. 216–261.
  13. Paul Dräger, Otto Kern: Wilamowitz in Greifswald. In: Eikasmos 14, 2003, lk. 331–392.
  14. Greifswaldi-aja kohta vaata ka Wilamowitz, Erinnerungen, lk. 178–197, samuti William M. Calder III [jt] (toim.): Wilamowitz in Greifswald. Akten der Tagung zum 150. Geburtstag Ulrich von Wilamowitz-Moellendorffs in Greifswald, 19.–22. Dezember 1998 (= Spudasmata. 81). Hildesheim [etc.] 2000.
  15. Jochen Bleicken: Die Herausbildung der Alten Geschichte in Göttingen. In: Carl Joachim Classen (toim.): Die klassische Altertumswissenschaft an der Georg-August-Universität Göttingen: Eine Ringvorlesung zu ihrer Geschichte. Vandenhoeck & Ruprecht, Göttingen 1989, lk. 117, m. 44.
  16. Wilamowitz, Erinnerungen, lk. 239
  17. 17,0 17,1 Berufungspolitik innerhalb der Altertumswissenschaft im wilhelminischen Preußen, Frankfurt am Main, 1989, lk. 112 j. m. 475.
  18. Vrd. Wilt Aden Schröder, Wilamowitz-Bildnisse, Philologus 151, 2007, lk. 335–374.
  19. 19,0 19,1 Vt järelehüüet ajakirjas Gnomon 7 (1931), lk. 557–560. Vrd ka esimese avaldatud loenguga: U.v.W.-M.: Homers Ilias (Vorlesung WS 1887/1888 Göttingen), herausgegeben und kommentiert von Paul Dräger, Hildesheim [etc.] 2006, 2., täiendatud väljaanne 2008; seal lk. 17–30: Wilamowitz als Lehrer. Retsensioonid: Edith Foster, Bryn Mawr Classical Review 2007-02-35 (online); Herbert Bannert, Wiener Studien 120, 2007, lk. 297–300; William M. Calder III, Classical Review 58, 2008, lk. 302–304. Vt ka Walther Ludwig: Ulrich von Wilamowitz-Moellendorffs unbekannte Vorlesung „Einleitung in die Philologie“. In: Studien zur Philologie und zur Musikwissenschaft, Göttingen 2009 (Abhandlungen der Akademie der Wissenschaften, Neue Folge: Band 7). lk. 53–102.
  20. Vt: Die Großen Deutschen, Band 5, lk. 418.
  21. Geschichte der griechischen Sprache, ilmus trükis Weidmanni kirjastuse kaudu 1928.
  22. D. Alfred Fischer: Rede am Sarge von Ulrich von Wilamowitz-Moellendorff, hg. von Paul Dräger, Eikasmos 11, 2000, lk. 381–400.
  23. Gerhard Jäger: Einführung in die klassische Philologie, München 1975, lk. 25 j.
  24. Wolfhart Unte: Wilamowitz als wissenschaftlicher Organisator. In: Wilamowitz nach 50 Jahren. Darmstadt 1985, lk. 720–770.
  25. Õpilaste loetelusid vt R. L. Fowler, Classical Scholarship – A Biographical Encyclopedia, 1990, lk. 511; Friedrich Solmsen, Wilamowitz in his Last Ten Years. In: Greek, Roman and Byzantine Studies 20 (1979), lk. 92–92; Walther Ludwig, Würzburger Jahrbücher, Neue Folge, Band 12 (1986), lk. 232; Joachim Latacz, Reflexionen Klassischer Philologen auf die Altertumswissenschaft der Jahre 1900–1930. In: Hellmut Flashar, Altertumswissenschaft in den 20er Jahren: Neue Fragen und Impulse, Stuttgart 1995, lk. 41–64.