Tõesus
Tõesus on teatav omadus, mida omistatakse propositsioonidele, väidetele, mõtetele, uskumustele jne ning ka lausetele ja lausungitele. Asju, millel see omadus võib olla, nimetatakse tõekandjateks.
Selle kohta, milles see omadus seisneb, on erinevaid arusaamu, mida nimetatakse tõeteooriateks[1]. Kas tõesus ja väärus on omistatav propositsioonidele, lausetele, uskumustele või millelegi muule, see on tõekandja probleem. Tänapäeval omistatakse tõesus ja väärus kõige sagedamini propositsioonidele. Propositsiooni koguni defineeritakse kui seda, mis võib olla tõene või väär. On siiski vaieldav, kas iga propositsioon peab olema tõene või väär.
Filosoofilist huvi pakub veel, mis teeb tõekandja tõeseks (tõetagaja probleem).
Formaalses loogikas on "tõene" (tavaliselt koos "vääraga") üks tõeväärtustest.
Tavakeeles samastatakse sageli "tõene" ja "õige" ning "väär" ja "vale". Täpsemas keeles on tõesus ja väärus propositsiooni (või uskumuse või lause) vastavus või mittevastavus tõele, seevastu õigsus ja valesus aga teo (sealhulgas valiku või otsuse, ka uskumuse valiku või uskuda otsustamise) kooskõlalisus mingite reeglitega.
Tõeteooriad
[muuda | muuda lähteteksti]
Pikemalt artiklis Tõeteooria
Tõeteooriad on algselt vastused küsimusele tõesuse loomusest. 20. sajandist alates on loodud ka teistsuguse lähenemisega tõeteooriaid.
Tõe vastavusteooria ehk tõe korrespondentsiteooria
[muuda | muuda lähteteksti]- Pikemalt artiklis Tõe vastavusteooria
Tõe vastavusteooria ehk tõe korrespondentsiteooria järgi seisneb tõesus vastavuses sellele, kuidas asjad tegelikult on, (tõsiasjadele). See arusaam on vana ning esineb filosoofiliselt väljendatuna juba Aristotelesel.
Tänapäeva filosoofias tõid selle käibele põhiliselt analüütilise filosoofia rajajad G. E. Moore ja Bertrand Russell. Artiklis "The Nature of Judgment" (1899) Moore veel vastavusteooriat ei poolda, pidades seda idealismi allikaks. Samal seisukohal oli Russell[2]. Nad pooldasid tõe identsusteooriat (Moore, 1899, 1902; Russell 1904), mille järgi tõene propositsioon on identne mingi faktiga (faktid ongi lihtsalt tõesed propositsioonid). Moore'i ja Russelli variandis on propositsioonid uskumuste ja teiste propositsiooniliste hoiakute objektid ja ühtlasi esmased tõekandjad, tõesus on propositsioonide omadus, mis on lihtne ja analüüsimatu. Tõese propositsiooni uskumine on õige. Vastavusest pole tarvis rääkida.
1910. aasta paiku loobusid Moore ja Russell identsusteooriast ja võtsid omaks vastavusteooria.[3] Asi oli selles, et nad hakkasid eitama propositsioonide olemasolus; selleni viis nad kahtlus väärade propositsioonide olemasolus. Et tõesed propositsioonid on identsusteooria järgi faktid, siis väärad propositsioonid on midagi faktide sarnast, ainult väärad, seega on nad maailmas olemas, ja seetõttu tõesed; järelikult väärasid propositsioone ei ole olemas.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Mõned tõeteooriad eitavad sellise omaduse olemasolu.
- ↑ Vt: Peter Hylton. Russell, Idealism and the Emergence of Analytic Philosophy, Oxford: Oxford University Press 1990.
- ↑ See kajastub publikatsioonides Moore 1953, mis põhineb 1910./1911. aasta loengutel, ja Russell 1910b).
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- George Edward Moore. The Nature of Judgment. – Mind, 1899, 8, lk 176–193.
- George Edward Moore. Truth. – J. M. Baldwin (toim). Dictionary of Philosophy and Psychology, London: Macmillan, kd 2, 1902, lk 716–718.
- Bertrand Russell. Meinong's theory of complexes and assumptions I, II, III. – Mind, 1904, 13, lk 204–219, 336–354, 509–524. Taastrükk: Douglas Lackey (toim). Essays in Analysis, New York: George Braziller 1973.
- John Dewey. The Problem of Truth, 1911. Google'i raamat
- Bertrand Russell. Philosophical Essays, London: George Allen and Unwin 1910
- The monistic theory of truth (1910a), lk 131–146.
- On the nature of truth and falsehood (1910b), lk 147–159.
- George Edward Moore. Some Main Problems of Philosophy, London: George Allen and Unwin 1953.
- Richard Cartwright. A neglected theory of truth. – Richard Cartwright. Philosophical Essays, Cambridge, MA: MIT Press 1987, lk 71–93.
- Thomas Baldwin. The identity theory of truth. – Mind, 1991, 100, lk 35–52.
- Richard L. Kirkham. Theories of Truth: A Critical Introduction, Cambridge, MA: MIT Press 1992.
- John McDowell. Mind and World, Cambridge, MA: Harvard University Press 1994.
- Simon Blackburn, Keith Simmons (toim). Truth, Oxford: Oxford University Press 1999.
- Stewart Candlish. Identifying the identity theory of truth. – Proceedings of the Aristotelian Society, 1999, 99, lk 233–240.
- Julian Dodd. An Identity Theory of Truth, New York: St. Martin's Press 2000.
- Michael P. Lynch (toim). The Nature of Truth: Classical and Contemporary Perspectives, Cambridge, MA: MIT Press 2001.
- Jennifer Hornsby. Truth: The identity theory, lk 663–681.
- Marian David. Truth as identity and truth as correspondence, lk 683–704.
- Wolfgang Künne. Conceptions of Truth, Oxford: Clarendon Press 2003.
- Alexis G. Burgess, John P. Burgess (toim). Truth, Princeton: Princeton University Press 2011.