Tingimuste selgelt mõistetavus tarbijaga sõlmitud lepingutes

Lisa lingid
Allikas: Vikipeedia

Läbipaistvuse nõue, mis tuleneb direktiivist 93/13/EMÜ, tähendab, et tarbija saab aru lepingutingimuste majanduslikest tagajärgedest ja saab sellest tulenevalt teha teadlikke otsuseid. Läbipaistvuse nõude paremaks arusaamiseks annab käesolev artikkel üldise ülevaate direktiivi 93/13/EMÜ kohaldamisest, käsitleb Euroopa Kohtu kohtuotsust asjas C-395/21 ja Eesti õiguse tüüptingimuste regulatsiooni arusaadavust.

Sissejuhatus[muuda | muuda lähteteksti]

Tarbijalepingu sõlmimine tähendab majandus- või kutsetegevuses tegutsevalt isikult toote või teenuse ostmist.[1] Tarbijalepingu üheks pooleks on tarbija ja teiseks pooleks kauba müüja või teenuse osutaja.[2] Tarbija on Euroopa Liidu direktiivi 93/13/EMÜ art 2 p b tähenduses füüsiline isik, kes käesoleva direktiiviga hõlmatavate lepingute raames toimib eesmärkidel, mis ei ole seotud tema kaubandus-, majandus- ega kutsetegevusega. Eeltoodud direktiiv jagab tarbijaga sõlmitud lepingud kaheks: müügilepingud ja teenuslepingud (mille kohaselt kaupleja kohustub osutama tarbijale teenust ja tarbija kohustub selle eest maksma).[3] Sama direktiiv sisaldab ka üldnõudeid tarbijalepingutele ning soovituslikku ja mittetäielikku loetelu tingimustest, mida loetakse ebaõiglasteks. Tuleb tähele panna, et nimekirja kantud tingimused ei pruugi olla automaatselt ebaõiglased.[4]

Asjakohased õigusaktid Euroopa Liidus[muuda | muuda lähteteksti]

Euroopa Liidu tasandil reguleerib tarbijaga sõlmitud lepinguid ja nende tingimusi direktiiv 93/13/EMÜ. Direktiiv on vastu võetud 05. aprillil 1993 aastal. Direktiivi eesmärk on välja toodud direktiivi art 1 lg 1[5]. Eesmärgiks on ühtlustada liikmesriikide õigusnorme, mis käsitlevad ebaõiglasi lepingutingimusi tarbijaga sõlmitud lepingutes. Tarbijaga sõlmitud lepingute regulatsioon on liikmesriikide õigusaktides erinev, mille tulemusel võib esineda konkurentsi moonutamist ehk ettevõtja soodustamist.[6] Eelkõige esineb erisusi siseriiklikes õigusaktides, mis käsitlevad ebaõiglasi tingimusi tarbijalepingutes.[7] Regulatsiooni ühtlustamisega tagatakse tarbija kui lepingu nõrgema poole kaitstus müüja omavolilise käitumise eest.[8] Direktiiv hõlmab eelkõige neid lepingutingimusi, mille osas ei ole pooled eraldi üheselt kokku leppinud.[9]

Direktiivi art 3 lg 1 sätestab, et lepingutingimus, mis ei ole eraldi kokku lepitud, on ebaõiglane, kui see on vastuolus heausksuse põhimõttega ja kutsub esile lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste olulise tasakaalustamatuse.[10] Heausksuse põhimõtte kohaselt peab müüja või teenuse osutaja kohtlema ausalt ja õiglaselt teist lepingupoolt.[11] Direktiiv reguleerib vaid tarbijate ja müüjate või teenuste osutajate vahelisi tehinguid, seega ei mõjuta töölepinguid, pärimisõigust ja perekonnaõigust käsitlevaid lepinguid.[12]

Tuleb silmas pidada, et antud direktiivi näol on tegemist nn miinimumdirektiiviga ning liikmesriigi siseriiklikud sätted võivad oma olemuselt olla rangemad, kui direktiivis.[13] Liikmesriigi õigus ei ole siiski absoluutne. Piiri seab direktiivi art 8, mille kohaselt peavad sel juhul liikmesriigi siseriiklikud sätted olema kooskõlas Euroopa Liidu lepinguga.[14] Seega siseriikliku rangema regulatsiooni kehtestamisel tuleb järgida Euroopa Liidu lepingu piiranguid ka teistel aladel, näiteks kaupade ja teenuste vaba liikumises jm.[15] Nii on liikmesriigil võimalus tagada tarbija kaitse siseriiklike õigusnormide abil, võttes arvesse direktiivi sätteid ning arvestades ka teiste Euroopa Liidu lepingu piirangutega.[16]

Käesolevat direktiivi on muudetud Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiviga 2011/83/EL. Muudatusega viidi direktiivi 93/13/EMÜ sisse art 8a, mille kohaselt peab liikmesriik teavitama komisjoni, kui ta võtab vastu või säilitab direktiivist rangemaid sätteid.[17] Järgnevalt toodud Euroopa Kohtu kohtuasjas C-395/21 on käsitletud direktiivi 93/13/EMÜ artiklid 3 lg 1, 4 lg 2, 6 lg 1 ja 7 lg 1.

Euroopa Kohtu kohtuasi  C-395/21[muuda | muuda lähteteksti]

Osapooled, asjaolud ja menetluse käik[muuda | muuda lähteteksti]

Antud kaasuses esitas advokaat hagi kliendi vastu. Advokaat ja klient olid sõlminud lepingu, mille alusel pidi advokaat kliendile õigusteenust osutama. Selle lepingu kohaselt kohustus advokaat andma õigusabi, tegema muid õigusliku iseloomuga dokumente ja lisaks esindama klienti kohtus või muudes organites. Lepingus oli ette nähtud, et advokaaditasu on 100 eurot tunnis osutatud konsultatsioonide või õigusteenuste eest. Tasu tuli maksta siis, kui advokaat esitas arve.[18]

Õigusteenust osutas advokaat 2018. aasta aprillist kuni 2019. aasta märtsini. Peaaegu aasta peale teenuste osutamise lepingu sõlmimist esitas advokaat kliendile arve, mille suurus oli 9900 eurot. Kuna klient arvet ei tasunud, esitas advokaat 10. aprillil 2019 hagi, milles nõudis mh kliendilt arve tasumist.[19]

Leedu esimese astme kohus leidis, et teenused maksid kokku 12 900 eurot, kuid leidis ka, et hind oli ebaõiglane, ning vähendas selle 50% võrra (6450 euroni). Advokaat esitas apellatsioonkaebuse, mis jäeti rahuldamata. 10. septembril 2020 esitas advokaat kassatsioonkaebuse.[20]

Leedu ülemkohtu eelotsusetaotlus[muuda | muuda lähteteksti]

Kohus leidis kassatsioonkaebuse käigus, et tegemist oli tarbijalepinguga. Selle eeldusteks on, et üks pool on tarbija ja teine pool on majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik. Antud kaasuses oli klient füüsiline isik, kes tegutses isiklikel eesmärkidel, mitte majandus- või kutsetegevuse raames. Hagi esitaja oli advokaat, kes osutas kliendile õigusteenuseid oma kutsetegevuses tasu eest. Tarbijalepingutel kohaldub direktiiv 93/13/EMÜ. Kassatsioonkaebuse käigus tekkis kohtul küsimusi direktiivi tõlgendamise üle ja otsustas teha eelotsusetaotlust.[21]

Eelotsutstaotluses esitati 6 küsimust, mida võib kokku võtta järgmiselt:

1)    Kas direktiivi 93/13/EMÜ peab tõlgendama nii, et “lepingu põhiobjekti” all mõeldakse maksumust ja teenuse eest tasumise korda käsitlevad lepingutingimused?

2)    Kui leida, et vaidlusalused lepingutingimused on "lepingu põhiobjekt" direktiivi kohaselt, siis missugused on lepingu tühisuse tagajärjed?[22]

Küsimuste vajalikkus[muuda | muuda lähteteksti]

Esimese küsimusega soovis Leedu ülemkohus teada, kas vaidlusaluseid lepingutingimusi võib pidada “lepingu põhiobjektiks”, selleks et näha, kas nendele kohaldub läbipaistvuse nõue. Läbipaistvuse nõue tähendab, et tingimuse majanduslikud tagajärjed peavad olema arusaadavad keskmisele tarbijale ehk tavalisele inimesele. Ülemkohus leidis, et vaidlusalused lepingutingimused on grammatiliselt selged. Oli küsitav, kas tarbija saab tingimuste majanduslikest tagajärgedest aru. Leedu ülemkohtu sõnul ei olnud kliendil võimalus hinnata teenuste lõppmaksumust, sest lepingus oli lisatud ainult tunnihind ning advokaat ei seletanud üksikasjalikumalt teenuse ulatust ja kestust ega esitanud korrapäraselt arveid. Sellest tekkis läbipaistvuse põhimõtte tõlgendamise küsimus. Leedu ülemkohus oli arvamusel, et juhul kui Euroopa Kohus leiab, et vaidlusalused lepingutingimused on direktiivi kohaselt "lepingu põhiobjekt", siis nendele kohaldub läbipaistvuse põhimõte, mis pole antud kaasuses täidetud. Argumendina tõi ülemkohus asjaolu, et tarbijale (antud juhul kliendile) polnud teenuste lõppmaksumus ennustatav, mille tõttu ei olnud tal võimalus ette näha, et teenus osutub nii kulukaks.[23]

Kui esimesele küsimusele vastata jaatavalt, siis tekib olukord, kus riigisisese (Leedu) õiguse alusel on vaidlusalused lepingutingimused ebaõiglased. Nende lepingutingimuste ebaõiglus tooks kaasa nende tühisust. Selle tagajärjel oleks tühine kogu leping, sest Leedu õiguse kohaselt ei saa õigusteenuse leping kehtida ilma tasu puudutavat tingimust. Kui tasu maksmise tingimus on tühine, on tühine ka kogu leping. See tähendab, et kohus peaks ennistama olukorda, mis oli pooltel enne lepingu sõlmimist. Antud kaasuses on see võimatu, sest advokaat on teenust juba osutanud. Sellest tekkiski teine küsimus. Kui leping on tühine, siis kliendil on õigus mitte tasuda advokaadi nõutud summat, kuna poolte vahel puudub leping. Siis tekib ebaõiglane olukord, kus tarbija on alusetult rikastunud - klient on saanud õigusabi ja ei pea selle eest tasuma. Leedu ülemkohtu teise küsimuse sisuks oli teada saada, mida peaks kohus sellises olukorras tegema.[24]

Euroopa Kohtu seisukoht[muuda | muuda lähteteksti]

Esimese küsimusega seoses leidis Euroopa Kohus, et “lepingu põhiobjekti” all mõeldakse küll vaidlusaluseid lepingu sätteid. Kohus leidis ka, et need lepingutingimused ei vasta läbipaistvuse nõudele, kui enne lepingu sõlmimist pole tarbijale edastatud teavet, mis aitaks tal teha hoolikaid ja majanduslikest tagajärgedest teadlikke otsuseid. Kohus märkis, et lepingutingimused, milles on ainult tunnihind ilma täiendavate selgitusteta vm, ei vasta läbipaistvuse põhimõttele.[25]

Teise küsimusega seoses leidis kohus, et neid lepingutingimusi ei pea lugema ebaõiglasteks ainult seetõttu, et need ei vasta läbipaistvuse nõudele, kui just liikmesriik pole direktiiviga kooskõlas selgelt sätestanud, et ainult selle asjaolu tõttu tuleb tingimus lugeda ebaõiglaseks. Euroopa Kohus leidis ka, et kui ennistatakse lepingueelne olukord ning tarbija ei pea tasuma osutatud teenuse eest, siis pole see direktiivi sätetega vastuolus. Liikmesriigi kohus võib kohaldada riigisiseseid sätteid lepingupoolte kokkulepe korral, kui sellel pole tarbija suhtes eriti kahjulikke tagajärgi. Direktiiviga on aga vastuolus olukord, kus liikmesriigi kohus asendab tühistatud lepingutingimused tasuga, mis nende hinnangul tuleb maksta nende teenuste eest. Tarbijalt saab nõuda teenuse eest tasumist siseriiklikus õiguses sätestatud miinimummäära alusel.[26]

Kohtujuristi arvamus[muuda | muuda lähteteksti]

Euroopa Kohtu otsuses C-395/21 esitas ettepaneku kohtujurist Maciej Aleksander Szpunar. Kohtu palvel käsitleb Szpunar vaid küsimusi, mis on seotud lepingutingimuse ebaõiglaseks tunnistamise tagajärgedega olukorras, kus advokaat on juba ostutanud õigusteenusi. Juristi selgituse kohaselt on küsimused lahutamatud ning neid tuleb analüüsida koos, sest nad puudutavad sama probleemi[27]: kuidas tuleb tõlgendada direktiivi 93/13/EMÜ art 6 lg 1 ja art 7 lg 1 olukorras, kus ebaõiglase tingimuse välja jätmine õigusteenuse osutamise tarbijalepingust muudab lepingu tervikuna kehtetuks. Kuidas peaks sellisel juhul vältima “eriti ebasoodsate tagajärgede” saabumist tarbijale.[28]

Ebaõiglase lepingu tingimuse välja jätmise tagajärjed    

Eelotsusetaotluse käigus tekkis liikmesriigi kohtul kahtlus, kas leping võib vastavalt liikmesriigi õigusele kehtida ka ilma tasu puudutava tingimuseta. Antud juhul oli just tasu maksmise tingimus tunnistatud ebaõiglaseks ning tingimuse lepingust välja jätmine seab kahtluse alla terve lepingu kehtivuse. Sellele küsimusele peab vastuse andma liikmesriigi kohus, mistõttu Szpunar käsitleb oma analüüsis mõlemat võimalust.

Leping jääb ilma tingimusteta kehtima

Szpunar väidab, et varasema kohtupraktika põhjal ei tohi liikmesriigi kohus muuta lepingutingimust, mis on ebaõiglaseks tunnistatud, vaid peab jätma selle kohaldamata.[29] Samuti ei tohi kohus kasutada Leedu siseriiklikku normi lepingutingimuse asemel, mis reguleerib nende poolte õigusi ja kohustusi, keda see lepingutingimus puudutab. Kui lepingutingimus on ebaõiglane, siis peab tarbijale tagama nii juriidiliselt kui ka faktiliselt olukord, milles ta oleks siis, kui selline tingimus puuduks. Kui leping on kehtiv ilma ebaõiglaseks tunnistatud lepingu tingimuseta, ei saa ettevõtja lepingu alusel kasutada tarbija vastu seadusest tulenevaid õiguskaitsevahendeid, näiteks kahjuhüvitise nõudmise võimalust.[30] Vastasel juhul saab ettevõtja pärast ebaõiglase tingimuse tühistamist nõuda seadusest tulenevat hüvitist, mis asetaks tarbijat faktiliselt samasse olukorda, milles ta oli ka ebaõiglase lepingitnigmuse kohaldamisel. Kui tarbijale kaasnevad ebaõiglasest lepingitingimusest negatiivsed tagajärjed, ei täidaks see ka direktiivi eesmärki ehk tarbijakaitse saavutamist. Lisaks ei oma sellisel juhul tingimuse ebaiglaseks tunnistamine ka mingit hoiatavat mõju ettevõtjale.[31]

Leping ei jää ilma tingimuseta kehtima

Siseriikliku õiguse alusel lepingu kui terviku tühistamine ei ole iseenesest vastuolus direktiiviga 93/13/EMÜ.[32] Seda võib takistada vaid olukord, kus lepingu tühiseks tunnistamine võib mõjutada negatiivselt tarbijat.[33] Kui see on tarbijale kasulik, võib liikmesriigi kohus otsustada, kas asendada ebaõiglane lepingutingimus liikmesriigi seadusnormiga või saavutada kokkulepe lepingupoolte vahel. [34] Szpunar rõhutab, et sellist asendamist saab kasutada ainult erandjuhtudel, kus lepingu tühistamine tooks tarbijale "eriti ebasoodsaid tagajärgi". Sellisel juhul on liikmesriigi kohtul lubatud kohaldada rangelt vajalikke meetmeid, et tagada tarbija kaitse tagajärgede eest.  Kohus peab tagama, et lepingupoolte vaheline võrdsus ja tasakaal oleks taastatud. [35]

Lepingut tuleb “päästa" tühistamisest vaid siis, kui liikmesriigi kohus on seisukohal, et tühistamise tagajärjed on vastuolus direktiivi eesmärkidega ning takistab sellega loodud tarbijakaitset.[36]

Ebaõiglase tingimuse tagajärjed

Szpunar rõhutab, et diretkiiv ei nõua, et lepingu, mis ebaõiglast tingimust sisaldab, ülejäänud toimingud oleksid kõrvaldatud. Kõik lepingu tingimused ei ole ebaõiglased. Tarbijakaitse, mida pakub direktiiv 93/13/EMÜ, seab karistuse ainult ebaõiglaseks tunnistatud tingimusega, mitte kogu lepinguga.[37] Küsimusele, millist mõju toob lepingu tühistamine, ja küsimusele, kas ja kuidas peavad pooled taastama endise olukorra, jääb Leedu kohtul otsustada.[38] Oluline on tagada, et lepingu tühistamine ei kahjustaks direktiivi eesmärke, eriti seoses tarbijakaitsega. Kui lepingu tühistamine tooks tarbijale "eriti ebasoodsaid tagajärgi", peab liikmesriigi kohus kaitsma tarbijat nende tagajärgede eest, kasutades selliseid õigusnorme, mille kohta seadusandja on analüüsinud lepingupoolte kõigi õiguste ja kohustuste määratlemist.[39] Eelnevast analüüsist tuleneb, et sekkumine ei tohiks minna kaugemale sellest, mis on rangelt vajalik tasakaalu taastamiseks ja tarbija kaitsmiseks. Eelotsusetaotluse kuues küsimus näitab, et Leedu õiguse kohaselt on võimalik määrata õigusteenuste osutamise eest seaduses ettenähtud madalaim võimalik hind. Selline tasumise viis pole vastuolus direktiivi eesmärkidega, sest see on tehtud tarbija kaitsmise eesmärkidel. Kohus ei tohi muuta ega täiendada tingimust muul viisil, kui asendada seda dispositiivse sättega. Vastasel juhul oleks liikmesriigi kohtul piiramatu õigus sekkuda pooltevahelisse lepingusse.[40]

Eesti õigus ja kohtupraktika[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti õigus:

Eesti õiguse valguses reguleerib direktiiv 93/13/EMÜ tüüptingimuste kasutamist. Direktiiv võeti eesti õigusesse üle.[41] Võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) §§ 35-45 on kehtestatud tüüptingimuste regulatsioon.[42] Eesti õiguses tüüptingimuste regulatsioon laieneb kõikidele tüüptingimuste lepingutele (tüüptingimuste regulatsiooni kohaldamiseks ei pea tingimata üheks lepingu pooleks olema tarbija). Üheks tüüptingimuste regulatsiooni eesmärgiks on kaitsta lepingupoolt, kes ei saa mõjutada lepingu sisu, arusaamatu tüüptingimuste eest. Järgnevalt tuuakse välja, kuidas Eesti õigus kaitseb tarbijat arusaamatu tüüptingimuse eest.

Tüüptingimuste arusaadavuse nõue on sätestatud VÕS §-s 37 lg 3. Tarbijale arusaadav tüüptingimus ei tohi sisaldada keerulisi lauseid, ebatavalisi sõnu ja erialast terminoloogiat, mida tarbija tavaliselt ei tunne. Tüüptingimuse sõnastus peab olema täpne ja selge. Tarbijale peab olema arusaadav ka tagajärg, mida sellise tingimusega saavutada soovitakse ja kuidas sellisega nõustumine teda mõjutaks.

Tüüptingimuste arusaadavus tuleb hinnata VÕS § 39 kohaselt.[43] Tüüptingimuste arusaadavuse hindamisel tuleb lähtuda keskmise tarbija mõistest. Tüüptingimused peavad olema arusaadavad tarbijale, kes on piisavalt hästi informeeritud, mõistlikult tähelepanelik ja arukas.[44] Arusaadavuse hindamisel tuleb tõlgendada tüüptingimusi tarbija kasuks ja ei saa eelistada tõlgendust, mis muudaks tüüptingimus kehtivaks.[45] Arusaadavust saab hinnata tüüptingimustel, mis käsitlevad lepingu põhieset või hinna ja üleantu väärtuse suhet.

Kui tüüptingimus ei ole tarbijale arusaadav ei saa see tingimus lepingu osaks VÕS § 37 lg 3 alusel. Tüüptingimus, mis ei saa lepingu osaks, tuleb asendada seaduse dispositiivsete normidega või tuletada VÕS §-de 23 ja 27 kaudu.[46]

Eesti kohtupraktika:

Siin tuuakse välja Harju Maakohtu praktika VÕS § 37 lg 3 tuleneva arusaadavuse nõude kohaldamisest.

Kohtuasjas 2-20-4087 oli tegemist järgmise tüüptingimusega: “Ei hüvitata paigaldus-, kokkupaneku- või valmistusviga või kahju, mille põhjuseks on ebakvaliteetne töö”. Maakohtu seisukohalt tüüptingimuse sõnastus on ebamäärane ja üldine. Seega otsustas Maakohus, et käesolev tingimus ei saanud lepingu osaks võlaõigusseaduse § 37 lõike 3 alusel[47].

  1. ↑ "Ebaõiglased lepingutingimused". Your Europe. Vaadatud 6. novembril 2023.
  2. ↑ Nõukogu direktiiv 93/13/EMÜ, 05.04.1993, ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes, EÜT 1993 L 95/29, preambula lg 2. https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:31993L0013, vaadatud 25.10.2023.
  3. ↑ Euroopa Palrmaneid ja Nõukogu direktiiv 2011/83/EL; tarbija õiguste kohta, millega muudetakse nõukogu direktiivi 3/13/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 1999/44/EÜ ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 85/577/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 97/7/EÜ, 22.11.2011  ET L304/64, art 2 p 6. https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:32011L0083#d1e652-64-1, vaadatud 25.10.2023.
  4. ↑ Direktiivi 93/13/EMÜ, preambula lg 17.
  5. ↑ Idem.
  6. ↑ Idem, preambula lg 2.
  7. ↑ Idem.
  8. ↑ Idem, preambula lg 11.
  9. ↑ Idem.
  10. ↑ Idem, art 3 lg 1.
  11. ↑ Idem, preambula lg 15.
  12. ↑ Idem, preambula lg 9.
  13. ↑ Ginter, Carri. Tüüptingimustest VÕS ja direktiivis 93/13/EMÜ. JuridicaVII/2001, lk 502.
  14. ↑ Direktiiv 93/13/EMÜ, art 8.
  15. ↑ Viide 13, lk 502.
  16. ↑ Direktiiv 93/13/EMÜ, preambula lg 11.
  17. ↑ Direktiiv 2011/83/EL, art 32.
  18. ↑ Kohtuasi C-395/21. Eelotsusetaotluse kokkuvõte vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra art 98 lg 1, lk 4 p 1. https://curia.europa.eu/juris/showPdf.jsf?text&docid=245224&pageIndex=0&doclang=et&mode=req&dir&occ=first&part=1&cid=2316024, vaadatud 24.10.2023.
  19. ↑ Idem., lk 4 p 2 ja 3.
  20. ↑ Idem., lk 4 p 4.
  21. ↑ Idem., lk 4 p 6.
  22. ↑ Idem., lk 4-6.
  23. ↑ Idem., lk 5-6 p 8-13.
  24. ↑ Idem., lk 6-7 p 14-18.
  25. ↑ Euroopa Kohtu (neljas koda) 12. jaanuari 2023. aasta otsus (Lietuvos Aukščiausiasis Teismase eelotsusetaotlus – Leedu) – D.V. versus M.A. (kohtuasi C-395/21). https://curia.europa.eu/juris/document/document.jsf?docid=270740&doclang=ET, vaadatud 22.10.2023.
  26. ↑ Idem.
  27. ↑ EKo C-395/21, D.V. versus M.A, Contractual term determining the amount of remuneration for the provision of legal services on the basis of an hourly rate, ECLI:EU:C:2022:715, kohtujurist M. Szpunar ettepanek, p 32.
  28. ↑ Idem, p 87.
  29. ↑ Idem, p 41.
  30. ↑ Idem, p 44.
  31. ↑ Idem, p 45.
  32. ↑ Idem, p 48.
  33. ↑ Idem, p 49.
  34. ↑ Idem, p 51.
  35. ↑ Idem, p 57.
  36. ↑ Idem, p 66.
  37. ↑ Idem, p 59.
  38. ↑ Idem, p 63-66.
  39. ↑ Idem, p 78.
  40. ↑ Idem, p 83-85.
  41. ↑ Viide 13, lk 501.
  42. ↑ RKTKo 3-2-1-64-07, p 9.
  43. ↑ Juuraveeb.Võlaõigusseadus I: § 39. Tüüptingimuste tõlgendamine. Arvutivõrgus: https://volaoigusseadus-i.juuraveeb.ee/sisu/45369/_39_tuuptingimuste_tolgendamine, vaadatud 1.11.2023.
  44. ↑ Juuraveeb.Võlaõigusseadus I: § 37. Tüüptingimused lepingu osana. Arvutivõrgus: https://volaoigusseadus-i.juuraveeb.ee/sisu/45367/_37_tuuptingimused_lepingu_osana, vaadatud 1.11.2023.
  45. ↑ Idem.
  46. ↑ Idem.
  47. ↑ "HMK 2-20-4087, p 38".
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Tingimuste_selgelt_mõistetavus_tarbijaga_sõlmitud_lepingutes&oldid=6522548"