Dispositiivsus

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Dispositiivsus on (ld. dispositus) võlaõigusseaduse[1] üks olulisimaid põhimõtteid, mis tuleneb iseotsustamise õigusest ja lepinguvabaduse põhimõttest. Dispositiivsus väljendub õiguses dispositiivsete õigusnormide kaudu [2]. Seaduse dispositiivsuse põhimõte on sätestatud võlaõigusseaduses, mille alusel võib tsiviilõigussuhet reguleerivast sättest kõrvale kalduda, kui pooled on selles kokku leppinud ja kõrvalekaldumine ei ole seaduses keelatud, vastuolus avaliku korraga, heade kommetega ega riku isiku põhiõigusi.

Dispositiivsed õigusnormid ja nende tõlgendamine[muuda | muuda lähteteksti]

Võlaõigusele iseloomulikud õigusnormid annavad pooltele vabaduse võlaõigusseadusest erinevalt kokku leppida. Samamoodi on võimalik kokku leppida pooltevahelistes võlasuhetes, mis võivad tekkida tulevikus. Dispositiivses õigusnormis on seadusandja sätestanud, kuidas võiks küsimus olla tavapäraselt reguleeritud, kuid pooltel on võimalus seda mitte järgida, võttes arvesse olukorrast tulenevaid vajadusi ja huve. Dispositiivsuse põhimõte kehtib nii lepinguliste kui ka lepinguväliste võlasuhete korral [2]. Tsiviilõiguses on peamiseks probleemiks küsimus, kuidas õigusnormi tõlgendada – kas õigusnorm on dispositiivne või mitte [3]. Võlaõigusseaduses sätestatud dispositiivsuse eelduse kohaselt tuleb oletada, et võlaõiguse normid on dispositiivsed. Eeldus muutub kehtetuks, kui see lükatakse ümber. Tsiviilõiguse üldosas, perekonna-, asja- ja pärimisõiguses on dispositiivseid norme vähem, kuna nendes ei ole dispositiivsuse eeldust. Nagu ka teisi tsiviilseaduse sätteid, tuleb dispositiivset õigusnormi tõlgendada süsteemselt koos teiste sätetega [4].

Dispositiivsete õigusnormide liigid[muuda | muuda lähteteksti]

Dispositiivsust võib liigitada täielikuks või osaliseks. Täielik dispositiivne norm, mis lähtub eelkõige võlaõigusseaduse paragrahvist 5, lubab seadusest kõrvale kalduda. Osalise dispositiivse normi puhul on kõrvalekalde ulatus ja viis piiratud. Selle alusel saab võlaõigusseaduse normid liigitada kolme rühma: täielikult dispositiivseteks, täielikult imperatiivseteks ja osaliselt dispositiivseteks ning imperatiivseteks [2].

Imperatiivsed õigusnormid[muuda | muuda lähteteksti]

Dispositiivsete õigusnormide vastandiks on imperatiivsed õigusnormid, mis kehtivad eranditult kõigi suhtes. Neid on kohustuslik järgida ning nendest ei tohi kõrvale kalduda. Imperatiivseid õigusnorme võib samamoodi liigitada täielikeks ja osalisteks: täieliku puhul kokkuleppelised kõrvalkalded keelatud ja osalise puhul on need teatud ulatuses või viisil lubatud [2].

Seaduse dispositiivsus, privaatautonoomia ja lepinguvabaduse põhimõte[muuda | muuda lähteteksti]

Privaatautonoomia ehk iseotsustamise õigus ja lepinguvabadus väljenduvad dispositiivsuse põhimõttes. Dispositiivsuse eeldus väljendub lepingu sisuvabaduses, mille kohaselt võib lepingu sõlmida sellise sisuga, nagu pooled vajalikuks peavad ja kokkuleppele jõuavad. Samuti avaldub dispositiivsus lepinguvabaduses ja selle vormivabaduses. See tähendab, et lepingupooltel on võimalus valida, milline leping ja mis vormis sõlmitakse [3]. Dispositiivsuse ja lepinguvabaduse põhimõttel on kanda oma roll turumajandusega riikides. See tähendab eelkõige seda, et turu toimimine tuleneb valdavalt lepingupoolte vabast tahtest, seadusandja sekkub pooltevahelistesse suhetesse vähesel määral. Lepinguvabaduse sisuvabadus tuleneb dispositiivsusest, kuid sisuvabaduse piirang tuleneb imperatiivsetest õigusnormidest. Nii on näiteks avaldatud töölepingu seaduse paragrahvi 4 lõikes 4 vorminõude järgimata jätmise tühisus [5].

Seaduse dispositiivsuse ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Dispositiivsuse põhimõte on kehtiva tsiviilkoodeksiga kaasa tulnud uuendus. Varem dispositiivsuse põhimõtet üldnormina ei tuntud. Dispositiivsuse puhul lähtuti eelkõige imperatiivsuse eeldusest[2].

Dispositiivsus Eesti kohtupraktikas[muuda | muuda lähteteksti]

Tsiviilkohtumenetluses on lähtutud mitmel korral dispositiivsuse ja lepinguvabaduse põhimõttest. Näiteks Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kohtuasi nr 3-2-1-2-06 käsitleb lepingu erakorralise ülesütlemise küsimust dispositiivsuse vaatenurgast [6]. Dispositiivsuse põhimõte on olulisel kohal ka riigikohtulahendis nr 3-2-1-82-01, mis lähtub tsiviilkohtumenetluse seadustiku dispositiivsest õigusnormist [7]. Kohus ei algata ega arutle omavoliliselt kohtuasja. Menetlusosalise taotlus on vajalik [8].

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Võlaõigusseadus. – RT I, 20.02.2019, 8.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 P. Varul jt. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2006.
  3. 3,0 3,1 P. Varul jt. Tsiviilõiguse üldosa. Tallinn: Juura 2012.
  4. T. Anepaio jt. Sissejuhatus õigusteadusesse. Loengud. Tallinn: Juura 2003.
  5. Töölepingu seadus. – RT I 2009, 5, 35
  6. RKTKm 3-2-1-2-06 (OÜ F hagi Lõuna Politseiprefektuuri vastu üürilepingu kehtivuse tuvastamiseks, selle täitmisele kohustamiseks ja lepingu ülesütlemise tühisuse tunnustamiseks).
  7. RKTKm 3-2-1-82-01
  8. Tsiviilkohtumenetluse seadustik. – RT I 2005, 26, 197.