Tiit Lilleorg

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Tiit Lilleorg (25. november 1941 Tartu15. jaanuar 2021 Tartu) oli eesti näitleja.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

1941. aastal Tartus Vanemuise teatri ooperisolisti Helga Lilleoru pojana sündinud Tiit Lilleorg jäi pea kogu elu seotuks oma sünnilinnaga, olles pikemat aega seotud Vanemuise teatriga. Õpinguaastad viisid ta siiski mõneks ajaks ka teistesse linnadesse: 1961–1963 õppis ta näitlemist Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedris ning 1966–1968 teatriteadust Leningradi Riiklikus Teatri‑, Muusika- ja Kinematograafiainstituudis.

1966. aastal sai Tiit Lilleorust vanemuislane, esialgu lavastusala juhataja, siis peaadministraatori ametis. Kuid juba 1968. aastal jõudis ta ka esimest korda ka lavale (Alain, „Naiste kool”).

Teatritöö[muuda | muuda lähteteksti]

Näitlejana oli Tiit Lilleorg seotud põhiliselt Vanemuise teatriga, kus ta oli 1967–1976 lavastusala juhataja, 1976–1980 peaadministraator ning 1980–1991 ja 1993–2000 töötas ta näitlejana. Lilleorg osales aastast 1993 teatrimänguseltsis Kaelapuu.[1]

Iseloomulikna toonasele Vanemuisele jagus Tiit Lilleorule rolle nii draamas, operetis (Bogdan Sussik „Trembita”, 1973) kui ka ooperis (Nuto, „Imelugu”, 1974). Aastatel 1980–2000 (vaheajaga) oli Tiit Lilleorg Vanemuise draamanäitleja, jätkates väiksemate rollide tegemist ka hiljem. Eriti tulemuslikuks tuleb sellest perioodist pidada koostööd lavastaja Ago-Endrik Kergega, mil draama- ja muusikalavastuste eredad karakterrollid vaheldusid mitmeplaaniliste, komplitseeritud tegelaskujudega: Tsõganov („Barbarid”, 1985), Gustav Kaljas („Vaikuse vallamaja”, 1987), eriti meeldejäävana aga uudsete rõhuasetustega, oma kuulsatest eelkäijatest intrigeerivalt erinev Pearu Murakas („Aeg tulla – aeg minna”, 1986).

  • Alain (Molière’i Naiste kool, 1968)
  • Bogdan Sussik ja Filimon Šik (Miljutini Trembita, 1973)
  • Nuto (Kangro Imelugu, 1974)
  • Semjon Iljitš Kokorõškin (Leonovi Vallutusretk, 1975)
  • Professor (Tiksi Lahtihüpe, 1980)
  • Notar (Rossini Almaviva ehk Asjatu ettevaatus ehk Sevilla habemeajaja, 1981)
  • Pasunapuhuja (Gorki Jegor Bulõtšov ja teised, 1982)
  • Meister (Kiige Pensionieelik, 1983)
  • Roller (Schilleri Röövlid, 1983)
  • Koovit (Lille Jaan Vaarandi 99 päeva, 1984)
  • Paul Paju (Antoni Rublarüütlid, 1984)
  • papa Kiir (Lutsu ja Adlase Suvi, 1984)
  • Sergei Nikolajevitš Tsõganov (Gorki Barbarid, 1985)
  • vangivalvur Konn ja Metsnik (Straussi Nahkhiir, 1986 ja 2006 Vanemuises)
  • Pearu Murakas (Tammsaare ja Kerge Aeg tulla – aeg minna, 1986)
  • Victor Emmanuel Chandebise ja Poche (Feydeau’ Kirp kõrvas, 1987)
  • Lennox ja Banquo (Shakespeare’i Macbeth, 1987)
  • Gustav Kaljas (Kruusvalli Vaikuse vallamaja, 1987)
  • sir Osgood Fielding (Styne’i Sugar ehk Džässis ainult tüdrukud, 1988)
  • Kuckuck (Muelleri Surnuparv, 1989)
  • Harry (Loewe’ Minu veetlev leedi, 1990)
  • Kirjanik (Kornise Hooratta ring, 1990)
  • Dick (Ojakääru Winnetou, 1991)
  • Judda (Carré’ Kaelapuu, 1993, Kaelapuu)
  • Jorch Aadniel Kiir (Kõivu Tali, 1996)
  • Jape Samuels (Jerome’i Neljanda korruse ajutine, 1997)
  • August (Mikelsaare ja Toominga Käiski Nuustakul ära, 1998)
  • Johansson (Strindbergi Kummitussonaat, 1999)
  • Soogenbits (Raudsepa Põrunud aru õnnistus, 2001 Kuressaare Linnateatris)
  • Csekko (Kálmáni Krahvinna Mariza, 2004 Vanemuises)

Filmirollid[muuda | muuda lähteteksti]

Tiit Lilleorg mängis paljudes eesti filmides[2] – "Püha Susanna ehk Meistrite kool" (1984), "Võtmeküsimus" (1987), "Sügis" (1991), "Agent Sinikael" (2002), "Libahundi needus" (2005), "Kuhu põgenevad hinged" (2007), telesarjas "IT-planeet" (2011) ja koguperefilmis "Supilinna Salaselts" (2015). Tema viimaseks osatäitmiseks jäi professori roll mängufilmis "O2" (2020).

2020. aasta sügisel pälvis ta laialdast tähelepanu osatäitmisega Netflixi sarjas "Lipugambiit"[3].

Ida Tantsukool[muuda | muuda lähteteksti]

Aastal 1994 asutas Tiit Lilleorg koos baleriinist abikaasa Alla Lilleoruga Ida Tantsukooli, kus ta töötas direktori ja näitlejameisterilikkuse õppejõuna kuni surmani.

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Tiit Lilleoru ema oli Vanemuise teatri ooperisolist Helga Lilleoru. Tema abikaasa oli baleriin Alla Lilleorg.

Tiit Lilleorg suri 15. jaanuaril 2021 koroonaviiruse tagajärjel.[4]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

  • K. Hein. Aeg tööd teha, aeg juubelit pidada. – Postimees, 25. november 1991
  • I. Chaan. Pearu - 75. Tiit Lilleorg - 50. – Kostabi, 4. detsember 1991
  • Tiit Lilleorg - mees kui Pearu : intervjuu „Vanemuise“ näitlejaga. Intervjueerinud E. Linnumägi. – Maaleht, 11. märts 1993
  • J. Pino. Tiit Lilleorg : laste õpetamine hoiab mind ennast vormis. – Postimees, 6. mai 1995
  • Tiit Lilleorul on tõmme teatri, tule ja tähtede poole. Intervjueerinud I. Drikkit. – Tartu Postimees, 2. oktoober 2003
  • Tiit ja Alla Lilleorg. Intervjueerinud K. Murutar. – Eesti Naine 2007, 7