Tiit Lilleorg
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Juuli 2021) |
Tiit Lilleorg (25. november 1941 Tartu – 15. jaanuar 2021 Tartu) oli eesti näitleja.
Elukäik
[muuda | muuda lähteteksti]1941. aastal Tartus Vanemuise teatri ooperisolisti Helga Lilleoru pojana sündinud Tiit Lilleorg jäi peaaegu kogu eluks sünnilinna, kus ta töötas Vanemuise teatris. Õpinguaastad viisid ta siiski mõneks ajaks ka teistesse linnadesse: 1961–1963 õppis ta näitlemist Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedris ning 1966–1968 teatriteadust Leningradi Riiklikus Teatri‑, Muusika- ja Kinematograafiainstituudis.
1966. aastal alustas Tiit Lilleorg tööd Vanemuise teatris, esialgu lavastusala juhataja, siis peaadministraatori ametis. Kuid juba 1968. aastal jõudis ta ka esimest korda ka lavale (Alain, „Naiste kool”).
Teatritöö
[muuda | muuda lähteteksti]Näitlejana oli Tiit Lilleorg seotud põhiliselt Vanemuise teatriga, kus ta oli 1967–1976 lavastusala juhataja, 1976–1980 peaadministraator ning 1980–1991 ja 1993–2000 töötas ta näitlejana. Lilleorg osales aastast 1993 teatrimänguseltsis Kaelapuu.[1]
Iseloomulikuna toonasele Vanemuisele jagus Tiit Lilleorule rolle nii sõnalavastustes, operettides (Bogdan Sussik „Trembita”, 1973) kui ka ooperites (Nuto, „Imelugu”, 1974). Aastatel 1980–2000 (vaheajaga) oli Tiit Lilleorg Vanemuise draamanäitleja, jätkates väiksemate rollide tegemist ka hiljem. Eriti tulemuslikuks tuleb sellest perioodist pidada koostööd lavastaja Ago-Endrik Kergega, mil draama- ja muusikalavastuste eredad karakterrollid vaheldusid mitmeplaaniliste, komplitseeritud tegelaskujudega: Tsõganov („Barbarid”, 1985), Gustav Kaljas („Vaikuse vallamaja”, 1987), eriti meeldejäävana aga uudsete rõhuasetustega, oma kuulsatest eelkäijatest intrigeerivalt erinev Pearu Murakas („Aeg tulla – aeg minna”, 1986).
- Alain (Molière’i "Naiste kool", 1968)
- Bogdan Sussik ja Filimon Šik (Miljutini "Trembita", 1973)
- Nuto (Kangro "Imelugu", 1974)
- Semjon Iljitš Kokorõškin (Leonovi "Vallutusretk", 1975)
- Professor (Tiksi "Lahtihüpe", 1980)
- Notar (Rossini "Almaviva ehk Asjatu ettevaatus ehk Sevilla habemeajaja", 1981)
- Pasunapuhuja (Gorki "Jegor Bulõtšov ja teised", 1982)
- Meister (Kiige "Pensionieelik", 1983)
- Roller (Schilleri "Röövlid", 1983)
- Koovit (Lille "Jaan Vaarandi 99 päeva", 1984)
- Paul Paju (Antoni "Rublarüütlid", 1984)
- papa Kiir (Lutsu ja Adlase "Suvi", 1984)
- Sergei Nikolajevitš Tsõganov (Gorki "Barbarid", 1985)
- vangivalvur Konn ja Metsnik (Straussi "Nahkhiir", 1986 ja 2006 Vanemuises)
- Pearu Murakas (Tammsaare ja Kerge "Aeg tulla – aeg minna", 1986)
- Victor Emmanuel Chandebise ja Poche (Feydeau "Kirp kõrvas", 1987)
- Lennox ja Banquo (Shakespeare’i "Macbeth", 1987)
- Gustav Kaljas (Kruusvalli "Vaikuse vallamaja", 1987)
- sir Osgood Fielding (Styne’i "Sugar ehk Džässis ainult tüdrukud", 1988)
- Kuckuck (Muelleri "Surnuparv", 1989)
- Harry (Loewe’ "Minu veetlev leedi", 1990)
- Kirjanik (Kornise "Hooratta ring", 1990)
- Dick (Ojakääru "Winnetou", 1991)
- Judda (Carré’ "Kaelapuu", 1993, Kaelapuu)
- Jorch Aadniel Kiir (Kõivu "Tali", 1996)
- Jape Samuels (Jerome’i "Neljanda korruse ajutine", 1997)
- August (Mikelsaare ja Toominga "Käiski Nuustakul ära", 1998)
- Johansson (Strindbergi "Kummitussonaat", 1999)
- Soogenbits (Raudsepa "Põrunud aru õnnistus", 2001 Kuressaare Linnateatris)
- Csekko (Kálmáni "Krahvinna Mariza", 2004 Vanemuises)
Filmirollid
[muuda | muuda lähteteksti]Tiit Lilleorg mängis paljudes eesti filmides[2] – "Enn Vetemaa filmilugu teemal "Püha Susanna ehk Meistrite kool"" (1984), "Võtmeküsimus" (1987), "Sügis" (1991), "Agent Sinikael" (2002), "Libahundi needus" (2005), "Kuhu põgenevad hinged" (2007), telesarjas "IT-planeet" (2011) ja koguperefilmis "Supilinna Salaselts" (2015). Tema viimaseks osatäitmiseks jäi professori roll mängufilmis "O2" (2020).
2020. aasta sügisel pälvis ta laialdast tähelepanu osatäitmisega Netflixi sarjas "Lipugambiit"[3].
Ida Tantsukool
[muuda | muuda lähteteksti]1994. aastal asutas Tiit Lilleorg koos baleriinist abikaasa Alla Lilleoruga Ida Tantsukooli, kus ta töötas direktori ja näitlejameisterilikkuse õppejõuna kuni surmani.
Isiklikku
[muuda | muuda lähteteksti]Tiit Lilleoru ema oli Vanemuise teatri ooperisolist Helga Lilleorg. Tema abikaasa oli baleriin Alla Lilleorg.
Tiit Lilleorg suri 15. jaanuaril 2021 koroona tagajärjel.[4]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Teater Vanemuine. "Lahkunud on näitleja ja teatripedagoog Tiit Lilleorg". Originaali arhiivikoopia seisuga 29. jaanuar 2021.
- ↑ "Tiit Lilleorg Eesti filmi andmebaasis".
- ↑ Verni Leivak (16. jaanuar 2021). "NAISTELEHE ARHIIVIST | Meie mees miljonite ees: Tiit Lilleorg tegi kaasa Netflixi populaarses sarjas". Naisteleht. Õhtuleht Kirjastus. Vaadatud 16.01.2021.
- ↑ Merit Maarits (16. jaanuar 2021). "Suri näitleja Tiit Lilleorg". ERR kultuur. Vaadatud 16. jaanuar 2021.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- K. Hein. Aeg tööd teha, aeg juubelit pidada. – Postimees, 25. november 1991
- I. Chaan. Pearu - 75. Tiit Lilleorg - 50. – Kostabi, 4. detsember 1991
- Tiit Lilleorg - mees kui Pearu : intervjuu „Vanemuise“ näitlejaga. Intervjueerinud Erik Linnumägi. – Maaleht, 11. märts 1993
- Jüri Pino. Tiit Lilleorg : laste õpetamine hoiab mind ennast vormis. – Postimees, 6. mai 1995
- Tiit Lilleorul on tõmme teatri, tule ja tähtede poole. Intervjueerinud Ivi Drikkit. – Tartu Postimees, 2. oktoober 2003
- Tiit ja Alla Lilleorg. Intervjueerinud Kati Murutar. – Eesti Naine, 2007, 7