Tiina Pikamäe

Allikas: Vikipeedia

Tiina Pikamäe (aastani 1972 Olep, sündinud 5. juunil 1947 Tallinnas) on eesti kunstiajaloolane ja -kriitik.[1]

Lõpetas 1965. aastal Tallinna 22. Keskkooli ja 1970. aastal Tartu Riikliku Ülikooli.

Töötas 1969–1993 Eesti Kunstimuuseumis, sh 1985–1993 skulptuuriosakonna juhatajana. Oli 1993–2000 Muinsuskaitseameti kunstimälestiste peainspektor, seejärel Tallinna 21. kooli õpetaja.[1]

Käsitlenud peamiselt 1970. aastate põlvkonna Eesti skulptorite loomingut, uurinud August Ludwig Weizenbergi loometeed ja Eesti medalikunsti ajalugu, tegutsenud kunstikriitikuna, koostanud näitusi ja katalooge.[1]

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Sovjetestnisk grafik i Sverige (kataloog). Tallinn 1977
  • Akt eesti skulptuuris. Tallinn 1978
  • Jaak Soans. Tallinn 1986
  • A. Weizenbergi eestiaineliste teoste tähendusest 19. sajandi eesti kultuuris. // RKM-i kogude teatmik 1986. Tallinn 1989
  • Ülo Õun. Tallinn 1990
  • Olav Männi. Tallinn 1990
  • Mare Mikoff. Tallinn 1991
  • Sajandivanune traditsioon. // Horisont (1991) 9
  • Hille Palm. Tallinn 1992

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Tema isa oli teatrikunstnik Jaak Olep ning vend oli kunstiajaloolane ja -kriitik Jaak Olep.[1]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Eesti teaduse biograafiline leksikon, 3. köide

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Eesti kooli biograafiline leksikon. Tallinn 1996. Lk 386

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.