Hille Palm

Allikas: Vikipeedia

Hille Palm (sündinud 25. veebruaril 1941 Tallinnas) on eesti skulptor.

Haridus ja töö[muuda | muuda lähteteksti]

Õppis Tallinna 14. 8-klassilises koolis, 1962. aastal lõpetas ta skulptuuriõpingud Tartu Kunstikoolis. Aastatel 1967–1971 õppis Eesti NSV Riiklikus Kunstiinstituudis (lõpetas).

Töötanud 1962–1967 Tallinnfilmi nukufilmistuudios nukkude valmistajana, 1972–1973 Tallinna 46. keskkoolis kunstiõpetajana ja seejärel vabakunstnikuna.

1977. aastast Eesti Kunstnike Liidu liige.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Alates 1970. aastatest on ta viljelenud vaba- ja dekoratiivskulptuuri. Loomingu põhitaotlus on tunnete väljendamine naisekeha kaudu, üks meelisteemasid ema ja laps ("Madonna", 1992, puu, Haapsalu toomkirik). Ainekäsitlus ulatub dekoratiivsest ("Eva", 1974, puu, Eesti Kunstimuuseum) ekspressiivseni ("Tantsijannad", 1976, pronks, Eesti Kunstimuuseum) ning sensuaalsest ("Hetk", 1978, marmor, Eesti Kunstimuuseum) paatoslikuni ("Võitja", 1977, pronks, Tallinna Linnahall). Saanud mõjutusi hüperrealismist ("Tüdruk iguaaniga", 1978, Tartu Kunstimuuseum; "Väike Johannes", 1979, Eesti Kunstimuuseum, mõlemad pronks). Pisiplastikas on valdav postmodernistlik manerism "Aastaajad", 1983, pronks, Eesti Kunstimuuseum; "Sonett", 1983, marmor, Eesti Kunstimuuseum; "Lind-naine", 1992, pronks).

Alates 1992. aastast on ta kasutanud materjalina marmorit. ("Lemmik", 1992, "Kivikala", 1993, "Seotud", 1995)

Tema 1991. aastal loodud skulptuur "Madonna" on kultuurimälestisena võetud kaitse alla.[1]

Näitused[muuda | muuda lähteteksti]

Isikunäitused[muuda | muuda lähteteksti]

Portreesaateid[muuda | muuda lähteteksti]

  • "ELKNÜ preemia laureaat skulptor Hille Palm (1981)" (Tallinnfilmi filmikroonika "Nõukogude Eesti" nr 1, 3/4)
  • "Õhtu kunstniku ateljees. Hille Palm" (Eesti Raadio, Keskööprogramm, 1980)[2]
  • "Pildi sisse minek. Hille Palm" (ETV, 1986)[3]

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Mälestuskild[muuda | muuda lähteteksti]

„Aastatagustel pronksiööde-järgsetel kevadhommikutel jalutas Tallinna tänavail väike habras naine ja korjas kottidesse klaasikilde. Linnatranspordi purustatud ootepaviljonidest olid saanud üleöö säravad klaasikildudest kuhilad. Bussipeatustes ootajad, niisama vaikseks jäänud nagu kogu Tallinn neil hommikutel, aitasid kunstnikul koguda suurel hulgal purustatud kvaliteetklaasi.

Tänaseks on neist klaasitükkidest saanud mosaiiksed naisfiguurid. Läbipaistev epoksüüdvaik ja skulptoritöö on jäädvustanud need kurvad hommikud tähenduslike kunstiteostena.“

Kunstiajaloolane Juta Kivimäe artiklis "Hille Palmi naised". Sirp, 09.05.2008

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • T. Pikamäe. "Hille Palmi skulptoritee" – Sirp ja Vasar, 2. november 1979.
  • M. Peil. "Kunstisalongis" – Sirp ja Vasar,, 3. veebruar 1984.
  • T. Pikamäe. "Tegelikkus sõnastamata kujul" – Pühapäevaleht, 24. oktoober 1992.
  • M. Peil. "Skulptuursed mõtted" – Eesti Aeg, 4. november 1992.
  • "Hille Palm. Lembit Palm" Tallinn, 1980.
  • "Hille Palm: Väikeplastika" Tallinn, 1984.
  • "Hille Palm" T. Pikamäe. Tallinn, 1992.
  • Intervjuu: Sirp, 23. oktoober 1992.
  • Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafiline leksikon. Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn, 1996. lk 368.
  • Juta Kivimäe. Hille Palmi naised, Sirp, 9. mai 2008