Tiantai
Tiantai (hiina keeles, jaapani keeles tendai) oli hiina budismi koolkond, mis tekkis 6.–7. sajandi vahetuse paiku ja on saanud nimetuse mäe järgi Ida-Hiina rannikul tänapäeva Zhejiangi provintsis, kus asub koolkonna peaklooster.
Koolkonna rajas tegelikult Zhiyi, kuid hiljem kinnistati talle tiantai kolmanda patriarhi tiitel, kuna esimeseks patriarhiks peetakse Huiweni (surnud umbes 550) ning teiseks viimase õpilast ja Zhiyi õpetajat Nanyue Huisid (515–577).
Tiantai aluspühakirjaks on "Lootossuutra", mida tõlgendatakse Zhiyi seletuste ja kommentaaride valguses kui Buddha sõna kõrgeimat väljendust. Tiantai'le on omane budismi käsitlemine hierarhiliselt järjestatud õpetuste süsteemina ning rangelt formaliseeritud meeleharjutuste rakendamine.
Koolkonnale nime andnud Tiantai mäel elanud õpetaja Zhiyi jõudis oma teedrajava töö kaudu pan jiao süsteemi kallal järeldusele, et Buddha lõplik, kõikehõlmav õpetus on esitatud Lootossuutras (Saddharma-puṇḍarīka-sūtra). Zhiyi jagas Buddha õpetused viide kronoloogilisse etappi, mis päädivad "Lootossuutra" ja Mahāparinirvāṇa-sūtra'ga. Mahāparinirvāṇa-sūtra võtmine "Lootossuutra" kõrvale oli vajalik, kuna traditsiooni kohaselt oli Mahāparinirvāṇa-sūtra't alati peetud viimasena kuulutatud suutraks, mis kätkeb ka Buddha viimaste elupäevade kirjeldust ja nirvaanasse vaibumist. Õpetaja Zhiyi argumendiks oli, et kuna "Lootossuutra" ületas mõningate järgijate arusaamisvõime, pidi Buddha kasutusele võtma ka Mahāparinirvāṇa-sūtra.[1]
"Lootossuutra" on kogu Ida-Aasia populaarsemaid budistlikke tekste, mis kätkeb õpetust upāya'st ning sätestab arhati, bodhisattva ja pratyekabuddha vahekorra, seega ka mahajaana positsiooni mittemahajaana koolkondade suhtes. Suutra õpetab, et virgumine on kättesaadav kõikidele elusolenditele, neis peitub budaloomus, mis on ühest küljest võime saavutada budasus ning samas ka olendi algne, rikkumata ja puhas olemus. Tiantai kuuenda esiõpetaja Zhanrani (711–782) algatusel hakati tunnistama, et budaloomus ei ole omane mitte ainult elusolenditele, vaid isegi eluta asjadele, nagu mäed ja jõed, kuni tolmukübemete ja rohulibledeni välja.[2]
Õpetaja Zhiyi rõhutas oma "Lootossuutra" tõlgendustes, et budasus on kättesaadav mitte ainult kõigile inimestele, vaid lausa samas elus, lahknedes sellega India budistlikust traditsioonist, mis keskendus eeskätt elude ja aegkondade (skr kalpa) pikkustele praktikatele. Selline nägemus sobis tollase India mõttelaadiga, kus sansaarast väljamurdmine oli enamiku vaimsete traditsioonide sihiks ning kus ajaarvestuslik perspektiiv küündis lugematute elude pikkuste ajastuteni, kuid ei rahuldanud hiinlaste soovi näha oma pingutuste vilju siin ja praegu.[2]
Tiantai koolkond Hiinas hääbus 9. sajandi keskel, kui budism sattus tagakiusamise alla, kuid taastati 10. sajandil Korea munkade abil.
Koreas oli koolkonna õitseaeg 12. sajandi lõpus, mil selle juht oli Ŭich´ŏn (1055–1101).
Jaapanisse viisid tiantai õpetuse juba 8. sajandi Hiina mungad, kuid koolkond sai tendai nime all väga mõjukaks tänu Saichōle, kes rajas ka selle keskuse Kyōto lähedal Hiei mäel. Pärast tagakiusamisi 16. sajandil tendai mõju vähenes ning see jäi puhta maa, Nichireni koolkonna ja zen'i varju.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]
Käesolevas artiklis on kasutatud "Ida mõtteloo leksikoni" materjale.