Teise kodu turism

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Teise kodu turism on turismiliik, millel puudub ühtselt kokku lepitud mõiste. Üks vanemaid ja lihtsamaid definitsioone on, et see on teise kodu külastamine nädalavahetustel või pühadel. Teine kodu on elamispind, mis on ostetud teise elupinnana enamasti turismi, puhkuse, vaba aja veetmise ja majanduslikul eesmärgil ning kuulub inimesele, kellel on olemas alaline elukoht (tavaliselt linnas), kuid kes külastab nimetatud kohta valitud perioodidel. [1]

Enamik autoreid, riike, asutusi ja teadustöid käsitleb teist kodu erinevalt. Dykes ja Walmsley (2015) arvates on selle põhjuseks ebakõlad nende tüüpides ja funktsioonides, piirangud seoses primaarsete andmetega, muutuvad mustrid ja akadeemiline tähelepanu eri distsipliinide all. Kui defineerida kodu teiseks, võidakse omanikku vaadata kui ajutist elanikku või outsider’it. Seega võiks teise kodu turismi juurde võtta kasutusele alternatiivse kodu mõiste. [2] Kui akadeemilises kirjanduses anda terminile ametlik definitsioon, oleks lihtsam moodustada statistikat ning võrdlusi eri riikide vahel.

Teise kodu turismi ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Idee teisest kodust sai alguse juba vanades tsivilisatsioonides, kus rikkamad kodanikud soovisid enda rutiini muuta, kuid puudusid tänapäevased teadmised ja liikumisvõimalused. Ühiskonna, käitumise ja süsteemide muutuste tõttu tõi see fenomen endaga kaasa ajutise migratsiooni kohta, kus saab puhata. Ajaga on see fenomen muutunud ning arenenud välja nähtuseks nimetusega teise kodu turism. [1]

Teise kodu turism sai alguse Vana-Egiptusest, kus võimukatel ja rikastel oli vajadus puhata villades, eemal igapäevasest linna mürast. Hellenistlikus Kreekas, II ja III sajandil eKr, reisis ülemklassi rahvas selleks, et leida lohutust, rahu ning meelelahutust. Mindi eraldatud kohtadesse, et veeta mitmeid päevi enda teises kodus. Selline käitumine sai alguse Rooma kultuuriruumis pärast Puunja sõdu. Rooma Impeeriumis olid linnast väljas olevad majad rikaste kasutuses, eesmärgiga põgeneda avaliku elu ja igapäevamurede eest. Pärast seda nii-öelda klassikalist perioodi kasutati teisi kodusid mitmete eesmärkidega ning inimeste arv, kes seda endale lubada said, suurenes märgatavalt. Keskklassi inimeste hulga suurenemise tõttu ühiskonnas, pole see enam privileeg vaid väiksele protsendile rahvastikust. Tänu sellele on see muutunud generaliseeritud fenomeniks ning seda on hakatud käsitlema kui turismi tüüpi. [1]

Teise kodu turismi mõjutused[muuda | muuda lähteteksti]

Teise kodu turism on seotud sotsiaal-majanduslikult turisti ja võõrustajaga, sest kinnisvara on omandatud sihtkohas. See hõlmab kohustusi ja hüvesid: kontakti valitsusega, teenuseid maamaksu maksmise eest ning sotsiaalseid kohustusi kohaliku kommuuni ees. Seega tehakse rahalisi ja emotsionaalseid investeeringuid, mida ei saa pidada tavalise turismi alla. Kui teatud kohta on tehtud suurem investeering, muutub omaniku silmis selle tähtsus. [2] Sellegi poolest tuleb arvestada teise kodu omaniku suhet kohalike, avaliku ruumi ja seadustega. Tihti on mõju eri sektoritele nii positiivne kui ka negatiivne ning vaadelda tuleb mõlemat poolt. Dykes ja Walmsley (2015) on välja toonud mõjud eri sektoritele.

Teise kodu turismi mõjutused majandusele[muuda | muuda lähteteksti]

Positiivsed mõjutused:

  • investeeringud infrastruktuuri;
  • kohalike väikepoodide eelistatus;
  • tööhõive panganduses, kinnisvaras, tootmises ja müümises;
  • pakub ressurssi, mis tõmbab kohalikku äri;
  • nõudluse suurenemine;
  • teise kodu omanike algatus äris, start-up kujul;
  • kohaliku kommuuni majandusliku põhja laiendamine.

Negatiivsed mõjutused:

  • tõusvad kinnisvara hinnad;
  • kohalik inflatsioon;
  • sesoonsus;
  • tõusvad hinnad, mis põhjustatud arenevast infrastruktuurist ja teenustest.

Teise kodu turismi sotsiaalsed mõjud[muuda | muuda lähteteksti]

Positiivsed mõjutused:

  • teise kodu omanikud võivad käituda kohalike patriootidena;
  • loob linna- ja maapiirkondade vahel huvigruppe;
  • teise kodu omanikud, suheldes kohalikega, reklaamivad kohalikku toodangut.

Negatiivsed mõjutused:

  • kohalikud võivad ennast ruumis väljatõrjutuna tunda;
  • luuakse linnale omased ootused maalähedastes töötingimustes;
  • konfliktid tulevikuvaadetes;
  • integratsiooni mured kohalike ja teise kodu omanike vahel;
  • maalähedase koha muutumine eliidi jaoks "mängumaaks“;
  • maapiirkondade gentrifikatsioon;
  • rahulolematus kohalike seas seotud "sissetungijatega“;
  • sesoonsus, mis võib viia kuritegevuse suurenemiseni;
  • kohaliku traditsiooni hääbumine;
  • kohalike ümberpaigutus.

Teise kodu turismi mõjutused keskkonnale[muuda | muuda lähteteksti]

Positiivsed mõjutused:

  • võrreldes teiste turismiliikidega (näiteks kruiisiturism) keskkonnasõbralik;
  • teise kodu omanikud toetavad konserveerimist;
  • soodustab arusaamist ökoloogiast ja austust keskkonna vastu;
  • teise kodu omanikud kipuvad hindama kohalikega samu aspekte sihtkoha juures.

Negatiivsed mõjutused:

  • reostus;
  • vegetatsiooni häving;
  • visuaalne mõju.

Motivatsioon teise kodu omamiseks[muuda | muuda lähteteksti]

Leidub erinevaid tegureid, mis motiveerivad inimest omama teist kodu. Paljudes riikides, eriti just Põhjamaades, on teine kodu traditsiooniline elu osa. Paljudel juhtudel on teine kodu pärandatud ning seetõttu jätkub see kui traditsioon. Sellistel juhtudel käitub teine kodu kui kontakt maalähedaste kohtade ning primaarse elukoha vahel. Paljud teised kodud on nii öelda rahvusvahelised. Selle ostmise motivaatoriks on peamiselt võõra sihtriigi ahvatlevad tingimused (odav toit, kliima, ilus maastik, kultuur). Motivatsiooniks võib pidada ka näiteks pensionile minekut ja investeeringut. [3]

Teise kodu fenomen Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Teine kodu (näiteks suvila, puhkemaja) on Euroopas levinud fenomen. Teist kodu ja selle geograafiat on palju uuritud, varju on jäänud aga selle kasutamise info. Rein Ahas nendib, et inimeste igapäevane liikumine ei kajastu muul otstarbel kogutavates andmetes ja seega ei saa tegelikult teada, kui palju aega teises kodus tegelikult veedetakse. [4] Eestis tuleks uurida, mis eesmärgil teine kodu soetatakse ning kui kaua ja miks seda külastatakse. See annaks ülevaate Eestis olevate teiste kodude ja nende funktsioonide kohta, sest hetkel puudub ametlik statistika teise kodu fenomenist Eestis.[4]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Gomez, R.D.S.D, 2015. Second home tourism and governance: The Perception of Stakeholders in the Algarve, https://pdfs.semanticscholar.org/898a/49ada10c5f6cdd037365cbe09b5004238ac5.pdf  (viimati vaadatud 27.10.2019).
  2. 2,0 2,1 Dykes, S., Walmsley, A., 2015. The reluctant tourist? An expliration of second home owner’s perceptions of their impacts on North Cornwall, UK. European Journal of Tourism, Hospitality and Recreation. 6 (2): 95-116.  http://www.ejthr.com/ficheiros/2015/Volume6/EJTHR_Vol6_2_Art5.pdf (viimati vaadatud 27.10.2019).
  3. Hall, M.C., 2014. Second Home Tourism: An International Review. Tourism Review International. 18 (3): 3-4.  https://www.academia.edu/8001913/Second_Home_Tourism_An_International_Review (viimati vaadatud 27.10.2019).
  4. 4,0 4,1 Ahas, R.. Magistri- ja bakalaureusetöö teemasid ning suvetööd inimgeograafia erialal, http://www.geo.ut.ee/ahas/ahasteema.html (viimati vaadatud 28.10.2019).