Tegevusfilosoofia

Allikas: Vikipeedia

Tegevusfilosoofia on filosoofia valdkond, mis uurib peamiselt inimeste tahtlikke liigutusi.

Tegevusfilosoofia küsimuste seas on:

  • mille poolest erineb tegu liigutusest, mis ei ole tegu?
  • mille poolest erineb kavatsuslik tegu teost, mis ei ole kavatsuslik?

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Aristoteles vaatles "Nikomachose eetika" III raamatus tegu ja eesmärki.

Thomas Reid pühendas sellele temaatikale raamatu "Essays on the Active Powers of Man" (1788).

Analüütilises filosoofias käsitles tegevusfilosoofia probleeme esimesena Gilbert Ryle raamatus "The Concept of Mind" (1949). Ta polemiseeris vaatega, mille järgi tegude puhul on mittevaadeldavad vaimuaktid keha liigutuste põhjused. Ryle'i järgi on kavatsused, naudingud, vihkamised ja muud vaimsed protsessid vaadeldavad toimija tegutsemise vaatlemise käigus, need on tegutsemise karakteristikud, mitte põhjused. Me ei vaatle mitte seda, et tahe põhjustab lihaste kokkutõmbumise ja selle tulemus on mingi liigutus, vaid seda, mida toimija teeb või proovib teha. Suuresti just väärarusaam teost ongi Ryle'i järgi esile kutsunud väärarusaama vaimust.[1]

Aastal 1953 ilmus Ludwig Wittgensteini raamat "Filosoofilised uurimused", mis avaldas mõju ka tegevusfilosoofiale.

Elizabeth Anscombe'i raamat "Intention" pani alguse tegevusfilosoofiale kui omaette valdkonnale. Anscombe on tugevalt mõjutatud nii Ludwig Wittgensteinist kui ka Aristotelesest. Aristotelese eeskujul rääkis ta näiteks praktilisest mõistusest, praktilisest süllogismist, praktilisest teadmisest, eesmärkide kesksusest tegude juures, soovist ja soovimisest, inimestest kui loomadest, vormist ja loomusest.[2]

Anscombe'i raamatu mõjul ilmus hulk publikatsioone (sealhulgas "väikesed punased raamatud"), mille autorid Wittgensteini ja Anscombe'i eeskujul ründasid vaateid, mis sarnanesid nende vaadetega, mida Ryle ründas. Tegevuse mõistmiseks keskenduti (erinevalt Anscombe'ist) sellele, mida tavakeeles saab öelda teo, motiivide, kavatsuse, soovide, seletuse jne kohta, (tavakeelefilosoofia). Väideti, et kuna vaimuseisundid (uskumus, soov, kavatsus) on oma objektidega seotud mõisteliselt, mitte empiiriliste seaduste kaudu, siis nad ei saa olla nende põhjuseks. See et toimija toimis kavatsuslikult mingil põhjendil, ei tähenda, et see põhjend põhjustas tema teo. Toimija pelka käitumist ja tegutsemist ei saa eristada selle järgi, et tegutsemise põhjustasid põhjendid. Tegu ei ole võimalik mõista loodusteaduslikult, vaid ainult eetika, juura ja igapäevase ühiskondliku elu mõistetes, millest toimija ise aru saab. Frederick Stoutlandi (2011:7) hinnangul olid need publikatsioonid "liiga sageli puudulike argumentidega, filosoofiliselt lahjad ja alternatiive mitte arvesse võtvad", kuid sisaldavad valgustavaid käsitlusi seisundi, täideviimise, kavatsuse ja soovi kohta (2011:6–7).[3]

Olulised on ka John Langshaw Austini tööd ("A Plea for Excuses", "Three Ways of Spilling Ink" jt. Georg Henrik von Wright kirjutised tegevusfilosoofiast on mõjutatud Ludwig Wittgensteinist. Ta eitas Carl Hempeli katva seaduse mudeli rakendatavust kavatsuslikule teole. Frederick Stoutlandi (2011:12, märkus 22) hinnangul on tema positsioon "subtiilne, loov, filosoofilisest ortodoksiast vaba ning märkimisväärselt mõtlemapanev ja õpetlik.[4]

Carl Hempeli ja tema järgijate meelest tuli tegusid, nagu kõike muudki, seletada katva seaduse mudeli järgi: seadusesarnase empiirilise üldistuse abil, mis seob seletatava nähtuse seda tekitavate tingimustega. Üks nähtus seletab teist, kui mõni empiiriline seadus katab mõlemad, st normaalsetel tingimustel järgneb esimese igale eksemplarile mõni teise eksemplar. "p põhjustab t-d" tähendab, et normaalsetel tingimustel järgnevad p-tüüpi sündmustele seaduse kohaselt t-tüüpi sündmused. Teo puhul see tähendab, et kui toimija uskumus ja soov seletavad tema tegu, siis see seletus põhineb empiirilisel üldistusel, mis seob toimija uskumuse ja soovi sisu mingitel asjaoludel neil asjaoludel sooritatava teo liigiga. See mudel seostab selle, et toimijal on põhjend teatud teo jaoks, sellega, et see põhjend põhjustab selle teo, nii: üldistused, mis seovad toimija uskumuste ja soovide sisu tegudega, mille jaoks need on tema põhjendid, on ka empiirilised seadused, on ühtlasi empiirilised seadused, mille tõttu need uskumused ja soovid seletavad ja põhjustavad tema tegusid. Sellele mudelile tekitab raskusi asjaolu, et vajalikku tüüpi tõeseid empiirilisi üldistusi leidub harva. Isegi kui esitada lisatingimus, et üldistused käivad ainult mõistuspärase tegutsemise kohta, jääb arvestamata, et tegu võib jääda tegemata, sest miski takistab seda, toimija mõtleb ümber jne. Nende asjaolude arvessevõtmine muudaks aga seaduse mitteempiiriliseks, sest uute ad hoc lisaklauslite võimalus muudaks seaduse ümberlükkamatuks.[5]

Aastal 1963 ilmus Donald Davidsoni väga mõjukas artikkel "Teod, alused ja põhjused", millele järgnesid teised tema samateemalised artiklid. Davidson oli aastaid tegevusfilosoofia keskne kuju. Ta integreeris Wittgensteini koolkonna, eriti Anscombe'i vaated Hempeli koolkonna vaadetesse. Anscombe'i eeskujul asetas ta tegevusfilosoofia keskmesse kavatsusliku teo. Ta nõustus sellega, et teod on sündmused, mille osad võivad olla üksteisest ajaliselt ja ruumiliselt lahus, ning sellega, et teol võib olla mitu kirjeldust, millest mõne all ta on kavatsuslik, teiste all mitte. Seetõttu ei ole kavatsuslikkus teo omadus. Ansombe'i eeskujul eristas ta ka psühholoogilisi seletusi propositsionaalsete hoiakute kaudu seda tüüpi seletustest, mida kasutatakse füüsikas ja keemias. Samuti leidis ta Anscombe'i eeskujul, et teo seletamine põhjendi kaudu on selle ümberkirjeldamine, mis paigutab selle tuttavasse mustrisse, inimesel on oma tegude ja põhjendite suhtes esimese isiku autoriteet, mis ei põhine introspektsioonil, ja uskumused, soovid, kavatsused jne ei ole aju, vaid toimija seisundid ning nende sisud on tegudega mõisteliselt seotud. Davidson püüdis püüdis ühitada seletuse tuginemist põhjuslikkusele asjaoluga, et teo seletamine on selle ümberkirjeldamine, mis paigutab selle tuttavasse mustrisse. Ta väitis, et kavatsusliku teo seletus peab sisaldama põhjuse mõistet, sest muidu räägitakse ainult sellest, mida ja kuidas tehti, mitte miks seda tehti. Selleks tuleb viidata põhjuslikult mõjusatele sündmustele. Teo iga eduka seletuse tuum on Davidsoni järgi toimija soovile ja uskumusele, mis on tema teo esmane alus. Kui toimijal ei ole ainult põhjend toimimiseks, vaid ta ka toimib selle põhjendi tõttu, siis tal peavad olema ka asjakohane soov ja uskumus, mis tema toimimist põhjuslikult seletavad. Davidsoni järgi ei saa olla tegu, millel selline seletus puudub. Davidsoni järgi käib see esmajoones toimija liigutuste kohta, mis on keha kavatsuslikud liigutamised ainult juhul, kui neid põhjustavad soov ja uskumus, mis on tema põhjendid selle tegemiseks, mida ta teeb. Liigutades kavatsuslikult oma keha, kutsub toimija esile tulemused, mis käivad teo edasiste kirjelduste alla. Tavakeelefilosoofide loogilise seose argumendi järgi ei saa tegude põhjendid tegusid põhjustada, sest soovid ja uskumused on tegudega, mille põhjendid nad on, loogilises seoses. Davidson küll möönis seda loogilist (mõistelist) seost, kuid vastas, et põhjuslik seos on konkreetsete sündmuste vahel ning kirjeldused seda ei mõjuta. Davidson eitas aga uskumuste ja soovide põhjuslikku seost tegudega, sest need ei ole sündmused, vaid seisundid. Küll aga esinevad uskumused ja soovid põhjuslikes seletustes, mis ei seo mitte sündmusi, vaid seisundeid, fakte ja olukordi. Need seletused peavad olema seostatud sündmusega, mis on tegutsemise suhtes põhjuslikult mõjus. See võib olla uskumuse või soovi muutus, uskumuse või soovi omandamine, põhjenditega mitte seotud sündmus või isegi sündmus, millest toimija ise ei tea. Davidson pidas põhjuslikkust nomoloogiliseks: kui p põhjustab t, siis on olemas range deterministlik seadus, mis seob p mõnda kirjeldust t mõne kirjeldusega. Katva seaduse mudelist erineb see selle poolest, et seadus ei pruugi neid sündmusi siduda nende kirjelduste all, milles neist räägitakse. Sellised ranged seadused saavad Davidsoni meelest olla ainult füüsikas, sellepärast on põhjuslikult seotud sündmustel füüsikalised kirjeldused ja nad on füüsikalised (aga uskumused ja soovid ei ole füüsikalised).[6]

Tänapäeval pooldab enamik tegevusfilosoofe Davidsonilt alguse saanud teo "standardlugu". Tavaliselt peetakse Davidsoni selle pooldajaks, aga sellel on mitu versiooni, millest mõned lahknevad Davidsoni vaadetest märgatavalt. Kõik versioonid väidavad, et toimija tegutsemine koosneb sündmustest, mis on tema liigutused, mida seletatakse uskumuste ja soovidega, mis on tema tegutsemise põhjendid. Mõned versioonid loobuvad mõnest Davidsoni teesist mõne Anscombe'i teesi kasuks.[7]

Ühe versiooni järgi pole tähtis, kas öelda, et ühel teol on mitu kirjeldust, või öelda, et igale kirjeldusele vastab eri tegu.[7]

Mõned versioonid sarnastavad teo seletust loodusteadusliku seletusega. Tavaliselt väidetakse sel juhul, et uskumused ja soovid seletavad tegusid sellepärast, et uskumuse või soovi omandamine on põhjuslikult mõjus sündmus. Lisaks võidakse väita, et need sündmused põhjustavad tegusid sellepärast, et nad on füüsikalised. See võib viia füsikalistliku vaateni, et uskumused ja soovid realiseeruvad ajuseisunditena ning nende põhjuslikku mõjusust seletab füüsika. (Siin tekib ka mentaalse põhjustamise probleem.) Seevastu Davidsoni teooria nõuab, et ühel teo oleks mitu kirjeldust. Davidsoni järgi võib uskumuse või soovi omandamist küll seostada uskumust ja soovi põhjuslikult seostavad, kuid seostatav sündmus võib olla uskumusest ja soovist erinev ja võib olla sündmus, millest toimija ei ole teadlik. Davidsoni järgi ei ole sündmused põhjuslikus seoses sellepärast, et nad on füüsikalised, vaid nende põhjuslikust seosest järeldub, et neid katab mõni füüsikaline seadus. Davidson oli küll seisukohal, et vaimne kaasub füüsikalisega, eitas ta seda, et füüsikaline seletab vaimset, vaid väitis lihtsalt, et vaimsest erinevusest järeldub füüsikaline erinevus, aga mitte ümberpöördult. Vaimsed seisundid ei ole ajuseisundid.[8]

Mõned standardloo pooldajad leiavad, et Davidson ei seleta piisavalt kavatsust, ning rõhutavad kavatsuse erilist kohta teo juures. Michael Bratman väidab, et kavatsused erinevad uskumustest ja soovidest selle poolest, et nad aitavad toimijal oma tegusid koordineerida. Need pole mitte lihtsalt praktilise mõtlemise tulemused, vaid püsipunktid, mis aitavad praktilise mõtlemise struktuuri määrata. David Velleman väidab, et põhjuslik seletus uskumuste ja soovide kaudu võib olla piisav mittetäisväärtuslike tegude puhul, üldjuhul on aga tarvis keerulisemat teooriat selle kohta, kuidas toimija kavatsused on seotud tema teadmisega sellest, mida ta teeb. Ta väidab, et eesmärk teada, mida tehakse, on teole konstitueeriv.[9] Stoutlandi (2011:14) arvates tekitavad sellised lisandused ületamatuid raskusi põhjuse mõiste rakendamisel tegude seletustes.

Standardloo kõigi versioonide puhul tekib see raskus, et nad ei ütle, milles seisneb sündmuste põhjustamine õigel moel (nii et see oleks tõesti teo põhjustamine, mitte lihtsalt sündmuse (liigutuse) põhjustamine; näiteks võib mõni inimese uskumus põhjustada mõne sündmuse selle kaudu, et ta teeb inimese närviliseks). Frederick Stoutland (2011:13) leiab, et see probleem on Davidsoni raamistikus lahendamatu, Anscombe'i raamistikus see aga üldse ei teki, sest iga toimija saab teo ja pelkade liigutuste vahel ise vahet teha, ja kuigi teiste toimijate puhul võib see vahetegemine olla raske, ei ole põhjustamise teooriatest selles abi.[9]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Stoutland 2001:4.
  2. Stoutland 2001:5.
  3. Stoutland 2011:6–7.
  4. Stoutland 2011:12, märkus 22.
  5. Stoutland 2011:7–8.
  6. Stoutland 2011:8–12.
  7. 7,0 7,1 Stoutland 2011:12.
  8. Stoutland 2011:12–13.
  9. 9,0 9,1 Stoutland 2011:13.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]