Tarbijakaitse ja ebaõiglased lepingutingimused

Lisa lingid
Allikas: Vikipeedia

Tarbijakaitse on Eesti tarbijakaitseseaduse kohaselt tarbijatele kauba või teenuse pakkumise, müümise või muul viisil turustamise reguleerimine.[1] Euroopa Liidu Nõukogu direktiiv 93/13/EMÜ (edaspidi 93/13) käsitleb ebaõiglaseid tingimusi tarbijalepingutes ja reguleerib tüüptingimuste kasutamist. Direktiivi kohaselt peab üheks lepingupooleks olema tarbija ja teiseks pooleks müüja või tarnija. Eestis on tüüptingimuste regulatsiooni laiendatud ka tüüptingimustega lepingutele, kus üheks pooleks ei ole tarbija.[2] Direktiivi artiklis 2 on välja toodud, kes on tarbija ja kes on müüja või teenuste osutaja ning artiklis 3 on kindlaks määratud ebaõiglased lepingutingimused.[3]

Ebaõiglased lepingutingimused. Üldtunnustatud Euroopa Liidu õigusnormide järgi peavad lepingu tüüptingimused olema õiglased, olenemata tingimuste nimetamisest "üldtingimusteks" või mitte. Tarbija õigused ja kohustused peavad olema tasakaalus müüjate ja tarnijate omaga.[4]

Ebaõiglaseid lepingutingimusi illustreerivad Euroopa Kohtu lahendid C-609/19, C-776/19–C-782/19 ja C-932/19, kus ebaõiglaseid lepingutingimusi tarbijalepingutes on tõlgendatud lähtuvalt 93/13 direktiivist.

Asjaolud[muuda | muuda lähteteksti]

Euroopa Kohtu otsus kohtuasjas C-609/19

Põhikohtuasjas omandas kostja koos abikaasaga kinnisasja. Nad sõlmisid selleks BNP Paribas Personal Finance’iga välisvaluutas nomineeritud hüpoteeklaenulepingu. Lepingu kohaselt tuli laen tagasi maksta fikseeritud maksetena, kuid erisusena oli see nomineeritud Šveitsi frankides (CHF) ja tuli tagastada eurodes (EUR).[5]

Laenuleping sisaldas ka tingimusi, kus krediidi kestus pikeneb viie aasta võrra, kui valuutakursside muutumine suurendab krediidi kulu laenusaaja jaoks, ning kui kindlaksmääratud osamaksed eurodes ei võimalda järelejäänud aja jooksul laenu tasuda, suurendatakse igakuiseid makseid. Sisuliselt tähendab see seda, kui euro nõrgeneb Šveitsi frangi suhtes ehk ühe euro eest saab vähem franke osta, on ka keerulisem laenu tagasi maksta. Näiteks 100 CHF laen, mida tarbija maksab igakuiselt tagasi 1 € kaupa, vähendab olenevalt euro-frangi kursist põhilaenu kas 1 CHF võrra (1 EUR = 1 CHF) või halvimal juhul 0.86 CHF (1 EUR = 0.86 CHF) võrra.

Kuna aga igakuised maksed jäeti tegemata, lõpetati laenuleping ennetähtaegselt ja Prantsusmaa esimese astme kohus otsustas müüa kinnisvara sundenampakkumisel. Peaaegu kaks aastat pärast eelpool mainitud otsust palus BNP Paribas Personal Finance luba ka arestida kostja töötasu põhinõude, intressi, kulude ja kõrvalkulude katmiseks. Kostja vaidles sellele vastu, põhjendades, et valuutariski (vt ka krediidirisk) pole talle tutvustatud.[6]

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib eelkõige teada, milline ulatus on mõistel „läbipaistvus“ Euroopa Kohtu kontekstis, millist teavet tuleb anda laenusaajale, kes ei pruugi vahetuskursi riske mõista ning kuidas hinnata laenuandja heausksust, kuna ta omab erialateadmisi prognoositavatest arengutest.[7]

Euroopa Kohtu otsus liidetud kohtuasjas C-776/19–C-782/19

Ajavahemikul 2008-2009 sõlmisid põhikohtuasjade hagejad igaüks eraldi BNP Paribas Personal Finance’iga välisvaluutas nomineeritud hüpoteeklaenulepingu. Need lepingud sisaldasid lepingutingimusi, milles: krediite rahastati Šveitsi frankides antud laenudega ja hallati ühtaegu nii frankides arvestusvaluutana kui ka eurodes maksevaluutana; tagasimakseid sai teha ainult eurodes; laenusaaja maksejõuetuse korral võis laenuandja ühepoolselt asendada frangi euroga; laenu tasumise kiirus sõltus frangi ja euro kursi muutusest; kui eurodes tehtavad maksed ei võimalda laenu tasuda nominaalaja + 5 aasta jooksul, makseid suurendatakse; kui pärast ajapikendust on laenujääk alles, tuleb maksed jätkata kuni laenu tasumiseni; esialgset kokku lepitud fikseeritud intressimäära oli võimalik iga viie aasta tagant üle vaadata, lisaks oli laenusaajal võimalus valida arvestusvaluutaks euro, kui ta nõustus kas suurema fikseeritud intressimäära või muutuva intressimääraga.[8]

Kuna vahetuskurss muutus laenusaajatele ebasoodsalt, oli põhikohtuasja hagejatel raskusi hüpoteeklaenude tagasimaksmisega. Järgnevalt esitasid hagejad igaüht puudutavas osas hagi BNP Paribas vastu tuginedes ebaõiglastele lepingutingimustele. BNP Paribas väidab aga, et hagejate nõuded on aegunud ja põhjendamatud.[9]

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib täpsustada kaht asja. Esiteks, kas neid vahetuskursiga seotud lepingutingimusi tuleb käsitleda põhilaenulepinguga koos kui tervik ning teiseks, kas vahetuskursi lepingutingimuste klassifitseerimist mõjutab laenusaajale varem kindlaks määratud päevadel eurodesse konverteerimise võimaldamine. Lisaks on tekkinud küsimus, millist infot tuleb edastada laenusaajale, kes ei mõista vahetuskursiriski, ning kellel lasub kohustus tõendada lepingu lihtsust ja arusaadavust.[10]

Euroopa Kohtu otsus kohtuasjas C-932/19

Põhikohtuasjas sõlmis apellatsioonkaebuse esitaja kahe finantseerimisasutusega hüpoteegiga tagatud elusasemelaenulepingu ning ühe finantseerimisasutusega laenulepingu varasema võla refinantseerimiseks. Kõik laenud olid nomineeritud välisvaluutas. Mõni aeg hiljem loovutasid aga kaks finantseerimisasutust nõuded kolmandale äriühingule ja kolmas leping lõppes lepingu täitmisega.[11]

Kostja väitis aga, et kõik kolm laenulepingut on tühised, kuna vahetuskursid erinevad väljamaksmisel ja tagastamisel, mis muudab need laenulepingute tingimused tühisteks. Esimese astme kohus ei rahuldanud hagi, kuna see ei olnud piisavalt põhjendatud.[12] Apellatsioonkaebuses tugines kostja kohtuotsusele C-260/18, mis ütles, et valuutakursivahet sätestavate lepingutingimuste ebaõiglased tagajärjed tuleb kindlaks määrata ning laenuandja peab esitama valuutariski kohta piisavalt teavet, mida aga polnud piisavalt antud.[13]

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib teada, kas siseriikliku seaduse sätted on vastuolus direktiivi 93/13 artikli 6 lõikega 1, kuna tegelikult on siseriiklikud normid kohaldatavad ka siis, kui kahju kannatanud tarbija on vastupidist tahet väljendanud ning kui vastus on jaatav, kas tuleb siseriiklikud sätted kohaldamata jätta.[14]

Kohtulahendite tõlgendamine[muuda | muuda lähteteksti]

Tõhususe põhimõte[muuda | muuda lähteteksti]

Euroopa Kohus on tõhususe põhimõtte kohta öelnud, et iga juhtumit, kus tekib küsimus, kas riigisisene menetlusnorm muudab liidu õiguse kohaldamise praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks, tuleb analüüsida. Arvesse peab võtma sätte kohta menetluses tervikuna, menetluse kulgu ning eripära erinevates riigisisestes ametiasutustes. Vajaduse korral peab arvestama ka liikmesriigi õigussüsteemi põhimõtetega, nt kaitseõiguste tagamise ja õiguskindluse põhimõttega.[15]

Kohtulahendis C-776/19–782/19 soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas esineb vastuolu tõhususe põhimõttega, kui aegumisnorme kohaldatakse lepingutingimuse ebaõiglaseks tunnistamisel, võimalikel tagastustel, ning juhtudel, kui tarbija on hageja ja juhtudel, kui tarbija on kostja ehk kui esitatakse vastuhagi. Samuti soovib kohus teada, et kui vastus sellele küsimusele on tervikuna või osaliselt eitav, siis kas riigisisese kohtupraktika järgi aegumistähtaja arvestamine laenupakkumisega nõustumise kuupäevast on vastuolus direktiiviga, lähtudes tõhususe põhimõttest.[16] Euroopa Kohus arutas neid küsimusi koos ning analüüsis seega sisuliselt seda, kas direktiivi 93/13 tuleb tõlgendada tõhususe põhimõttest lähtuvalt nii, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, millega kehtestatakse tarbija nõudele viieaastane tähtaeg ja mis hakkab kulgema laenupakkumisega nõustumise kuupäeval, mitte tõsiste rahaliste raskuste tekkimisega. Euroopa Kohus märkis, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb liidu erinormide puudumise tõttu direktiivis ette nähtud tarbijakaitse rakendamise kord sätestada liikmesriikide enda õiguskordades (menetlusautonoomia põhimõte).[17]

Euroopa Kohtu sõnul tähendab liikmesriikide kohustus tagada isikutele liidu õigusest tulenevate õiguste tõhusus eelkõige tõhusa kohtuliku kaitse nõuet, mis on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 47. Euroopa Kohus on möönnud, et tarbijakaitse ei ole absoluutne ja kui õiguskindluse mõttes on määratud mõistlik hagi aegumistähtaeg, siis on see liidu õigusega kooskõlas. Direktiiviga on aga vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis keelavad tuvastada, kas lepingutingimus on ebaõiglane, kui õigust lõpetav tähtaeg on möödunud.[18]

Direktiivi artikli 7 lõige 1 kohustab liikmesriike ette nägema piisavad ja tõhusad vahendid, millega lõpetada ebaõiglaste tingimuste kasutamine tarbijalepingutes. Selleks tuleb liikmesriigi kohtutel jätta kohaldamata ebaõiglased tingimused. Samuti nähtub Euroopa Kohtu praktikast, et juba ebaõiglaseks tunnistatud tingimus on nagu tingimus, mida pole kunagi olemas olnud ja seetõttu ei saa see olla kuidagi siduv tarbijale. Sellest lähtuvalt asus kohus seisukohale, et tarbijale peab jääma võimalus tugineda lepingutingimuse ebaõiglusele, et kohus tuvastaks tingimuse ebaõiglase laadi ning siis ei saa sellele kehtestada aegumistähtaega. Euroopa Kohus järeldas ka, et tuginemine aegumistähtajale, eesmärgiga vaidlustada tagastusnõudeid, ei ole tõhususe põhimõttega vastuolus, kui selle kohaldamine ei muuda direktiiviga antud õiguste kasutamist praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks.[19] Kui viieaastasele aegumistähtajale tuginetakse selleks, et vaidlustada nõuet ja saada tagasi ebaõiglaste tingimuste kohaselt alusetult tasutud summad, ei ole see tingimus, mis muudaks õiguste kasutamise praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks. Aegumistähtaeg on tõhususe põhimõttega kooskõlas vaid juhul, kui tarbijal on olnud võimalus oma õigustest teada saada enne tähtaja kulgema algamist või möödumist.[20] Tarbijale ei ole tagatud tõhus kaitse, kui aegumistähtaeg hakkas kulgema laenupakkumisega nõustumise kuupäevast, kuna tähtaeg võib mööduda enne, kui tarbija saab ebaõiglasest lepingutingimusest teada. Selline tähtaeg muudab direktiiviga antud õiguste kasutamise ülemäära raskeks ja rikub tõhususe põhimõtet.[21]

Eelnevat arvesse võttes järeldas Euroopa Kohus, et direktiivi artikli 6 lõiget 1 ja artikli 7 lõiget 1 koostoimes tõhususe põhimõttega peab tõlgendama nii, et riigisisesed õigusnormid, mis kehtestavad aegumistähtaja lepingus sisalduva tingimuse ebaõiglase laadi tuvastamisele, on direktiiviga vastuolus. Samuti on sellega vastuolus need riigisisesed õigusnormid, mis kehtestavad viieaastase aegumistähtaja tarbija nõudele, millega nõutakse tagasi ebaõiglaste lepingutingimuste kohaselt alusetult makstud summad, kuna aegumistähtaeg hakkab kulgema laenupakkumisega nõustumise kuupäeval ning tarbija ei pruukinud olla teadlik direktiivist tulenevatest õigustest.[22]

Riigisisese õiguse suhestumine direktiiviga[muuda | muuda lähteteksti]

Kohtuasjas C-932/19 käsitletakse, kuidas tõlgendada direktiivi 93/13 artikli 6 lõiget 1. Nimetatud artikkel sätestab, et ebaõiglased tingimused lepingus, mis on sõlmitud müüja või teenuste osutaja ja tarbija vahel siseriiklike õigusaktide alusel, ei ole tarbijale siduvad välja arvatud juhul, kui seda on võimalik jätkata nii, et leping sisaldab endiselt ebaõiglaseid tingimusi.[23]

Esiteks soovis eelotsustustaotluse esitanud kohus teada, kas direktiivi artikli 6 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus need riigisisesed õigusnormid, millega tunnistatakse tühiseks ebaõiglaseks loetav kursivahet käsitlev tingimus ja samaaegselt kehtestatakse kohtule kohustus asendada ebaõiglane tingimus riigisisese õiguse sättega, mis kehtestab kohustuse kasutada ametlikku vahetuskurssi.[24] Teiseks soovis kohus teada, kas on võimalik või isegi vajalik, et kohus rahuldaks tarbija nõude nii, et kõnealune leping tühistataks täielikult, selle asemel et tühistada vaid kursivahe tingimus ja asendada see riigisisese sättega.[25]

Euroopa Kohus on lahendanud sarnastel asjaoludel põhinevat kaasust kohtuasjas Dunai (C-118/17), mistõttu viitas kohus osaliselt oma varasematele seisukohtadele. Euroopa Kohus leidis, et eelotsusetaotluse esitanud kohus peab kontrollima, kas kohaldatavad riigisisesed õigusnormid, millega vahetuskursi erinevus tunnistatakse ebaõiglaseks ja asendatakse, võimaldavad taastada õigusliku ja faktilise olukorra, milles kaebaja oleks olnud ilma ebaõiglase tingimuseta ning annavad tarbijale ka õiguse nõuda tagasi summad, mille teine pool on alusetult saanud.[26] Euroopa Kohus selgitas, et artikli 6 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et riigisisesed õigusnormid, millega tunnistatakse kursivahet käsitlev tingimus ebaõiglaseks, ei ole direktiiviga vastuolus ning sellega kehtestatakse pädevale liikmesriigi kohtule kohustus asendada see riigisisese õiguse sättega, milles on kehtestatud kohustus kasutada ametlikku vahetuskurssi isegi siis, kui selle lepingu kehtima jätmine oleks vastuolus tarbija huvidega, eelkõige seoses valuutariskiga. Seega Euroopa Kohtu sõnul peab direktiivi artikkel 6 lõike 1 kohaselt liikmesriigi kohus kontrollima, kas riigisisesed kohaldatavad õigusnormid võimaldavad taastada õigusliku ja faktilise olukorra, milles kaebaja oleks olnud ilma ebaõiglase tingimuseta. Samuti ei ole kohtu jaoks ette nähtud võimalust rahuldada tarbija nõue tühistada kogu laenuleping tervikuna isegi siis, kui lepingu kehtima jätmine oleks vastuolus tarbija huvidega, kui riigisisestes õigusnormides ette nähtud meetmete kohaldamine võimaldab taastada olukorra, kus tarbija oleks olnud ilma ebaõiglase tingimuseta.[27]

Lepingu põhiobjekt[muuda | muuda lähteteksti]

Lepingutingimuste õiglase või ebaõiglase iseloomu hindamine on oluline. Ebaõiglaste lepingutingimuste korral on võimalik tarbijat kaitsta. Nõukogu direktiivi 93/13 artikkel 4 lõike 2 järgi võib aga lepingu põhiobjekti puudutavate tingimuste ebaõiglust hinnata vaid siis, kui need tingimused ei ole selged ja arusaadavad.[28] Kuna artikli 4 lõige 2 sätestab ebaõiglaste tingimuste kontrollmehhanismist erandi, tuleb seda kitsalt tõlgendada.[29] Arusaadavalt võib tekkida küsimusi selles osas, milliseid lepingutingimusi “lepingu põhiobjekti” mõiste hõlmab ja milliseid mitte.

Euroopa Kohus on oma otsustes (C-609/19[30], C-621/17[31], C-186/16[32]) järjepidevalt välja toonud, et “lepingu põhiobjekt” direktiivi 93/13 artikli 4 lõike 2 tähenduses hõlmab selliseid lepingutingimusi, millega on määratud kindlaks lepingust tulenevad põhikohustused ning mis sellisena lepingut iseloomustavad.

C-609/19[muuda | muuda lähteteksti]

Eelotsusetaotluse esitanud kohus palus Euroopa Kohtul anda hinnang selle kohta, kas “lepingu põhiobjekti” mõiste hõlmab ka selliseid laenulepingu tingimusi, mille kohaselt tuleb kindlaksmääratud tagasimaksetega katta esmalt intress ning mille järgi laenujäägi tasumiseks pikeneb lepingu kestus ja igakuiste maksete summa suureneb; kusjuures laenujääk võib arvestus- ja maksevaluuta väärtuste suhte muutumisel oluliselt väheneda või suureneda.[33]

Euroopa Kohus jõudis tulenevalt Euroopa Kohtu varem sisustatud “lepingu põhiobjekti” mõistest järeldusele, et eelotsusetaotluse esitanud kohus peab analüüsima, kas küsimuses toodud tingimused moodustavad võlgniku sooritusest olulise osa.[34] Siiski otsustas Euroopa Kohus tuua välja kriteeriumid, mida sellisel analüüsil kohaldada. Kuna laen oli nomineerittud Šveitsi frankides, aga tagastamisele kuulus eurodes, pidas Euroopa Kohus vajalikuks selgitada, et vahetuskursiriskiga seotud lepingutingimused määratlevad selle lepingu põhieseme.[35] Samuti kujutab endast laenulepingu põhielementi asjaolu, et krediit tuleb teatavas konkreetses valuutas tagastada.[36] Küsimuses viidatud tingimused moodustavad osa finantsmehhanismist, mis kirjeldab vahetuskursiriski, mis on iseloomulik välisvaluutas nomineeritud ning oma riigi valuutas tagastatavale laenule. Euroopa Kohtu hinnangul aga ei ole küsimuses viidatud tingimused otseselt laenusumma, tagastamisele kuuluva intressi ega arvestusvaluuta ja maksevaluutaga seotud, mistõttu võiks neid maksmise kõrvaltingimusteks pidada.[37] Siiski toovad kõnealused laenu tagasimaksmise tingimusi puudutavad lepingutingimused endaga kaasa vahetuskursiriski, mis seda lepingut iseloomustavad.[38]

Euroopa Kohus selgitas, et kõne all olevad tingimused kuuluvad artikli 4 lõike 2 kohaldamisalasse, kui need tingimused määratlevad konkreetset lepingut iseloomustava olulise elemendi.[39]

C-776/19–C-782/19[muuda | muuda lähteteksti]

Ka liidetud kohtuasjades C-776/19–C-782/19 palus eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas sellised laenulepingu tingimused, mis näevad ette arvestusvaluutana välisvaluuta ja maksevaluutana euro ning mille tagajärjel laenusaaja kannab vahetuskursi riski, on hõlmatud “lepingu põhiobjekti” mõistega.[40]

Euroopa Kohtu selgitused kohtuotsuses olid suures osas samad, mida toodi välja kohtuasja C-609/19 otsuses. Ka selle küsimuse vastuses selgitas Euroopa Kohus, et eelotsusetaotluse esitanud kohtul tuleb hinnata, kas kõne all olevate lepingutingimustega määratakse kindlaks lepingut iseloomustav oluline element. Kui liikmesriigi kohus peaks leidma, et selliste tingimustega määratakse kindlaks lepingut iseloomustav oluline element, siis kuuluvad need tingimused artikli 4 lõike 2 kohaldamisalasse.[41] See tähendaks seda, et nende tingimuste ebaõiglast iseloomu saaks kohus hinnata alles siis, kui on kindlaks tehtud, et need tingimused ei ole selged ega arusaadavad.

Oluline tasakaalustamatus lepingupoolte õiguste ja kohustuste vahel[muuda | muuda lähteteksti]

Kohtuasjas C‑419/18 ja C‑483/18 p 53 toob Euroopa Kohus välja, et liikmesriigi kohtu ülesandeks on tingimuse õiglase või ebaõiglase iseloomu hindamisel eelkõige kindlaks teha, kas konkreetsel juhul vastab tingimus direktiivi 93/13 artikli 3 lõikele 1 ja artikli 5 kriteeriumitele ning heausksuse, läbipaistvuse ja tasakaalustatuse nõuetele.[42]

C-609/19[muuda | muuda lähteteksti]

Kohtuasjas C-609/19 palus eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul anda hinnang sellele, kas lepingus sisalduvad tingimused võivad tuua endaga kaasa tarbija kahjuks märkimisväärse õiguste ja kohustuste tasakaalustamatuse lepingupoolte vahel. Küsimus oli esitatud tingimuste kohta, mille järgi tuleb kindlaksmääratud tagasimaksetega katta esmalt intress ning mille kohaselt laenujäägi tasumiseks pikeneb lepingu kestus ja suureneb igakuiste maksete summa; kusjuures laenujääk võib arvestus- ja maksevaluuta väärtuste suhte muutumisel oluliselt väheneda või suureneda.

Direktiivi 93/13 artikli 3 lõiget 1 tuleb mõista nii, et mitte õiguste ja kohustuste tasakaalustamatus ise ei too kaasa tingimuse ebaõiglast iseloomu, vaid tasakaalustamatus peab olema tekitatud vastuoluga heausksuse nõudega.[43]

Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale piirdub Euroopa Kohtu pädevus selliste kriteeriumide tõlgendamisega, mida lepingutingimuse õiglase või ebaõiglase laadi hindamisel võib või peab kohaldama liikmesriigi kohus.[44]

Kohtuasjas C-609/19 on Euroopa Kohus nentinud, et põhikohtuasjas vaidluse all olevad lepingutingimused panevad vahetuskursiriski tarbija kanda olukorras, kus oma riigi valuuta oluliselt välisvaluuta suhtes odavneb.[45] Samuti sedastas Euroopa Kohus, et sellised lepingutingimused võivad tuua endaga kaasa ka lepingupoolte lepingujärgsete õiguste-kohustuste tasakaalustamatuse tarbija kahjuks.[46]

Euroopa Kohus toob välja, et heausksuse nõude hindamisel tuleb eelkõige arvestada poolte läbirääkimispositsioonide tugevust ning seda, kas tarbijat on mis tahes viisil julgustatud vastavate lepingutingimuste heakskiitmiseks.[47] Vastates küsimusele, kas vastuolu heausksuse põhimõttega toob kaasa tarbijat kahjustava tasakaalustamatuse poolte vahel, peab liikmesriigi kohus kontrollima, kas teenuse osutaja võis tarbija ausal ja õiglasel kohtlemisel eeldada, et viimane konkreetse tingimusega nõustuks selle eraldi kokku leppimisel.[48] Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab kontrollima, kas teenuse osutaja on järginud direktiivi 93/13 artiklist 5 tulenevat läbipaistvusnõuet. Muu hulgas peab eelotsusetaotluse esitanud kohus analüüsima kutselise laenuandja kutseteadmisi vahetuskursi võimaliku muutumise, samuti sellise laenu riskide osas, mis tarbija õiguslikku seisundit ja hilisemat lepingu täitmist võivad mõjutada.[48]

Euroopa Kohus jõudis järeldusele, et lepingupoolte õiguste ja kohustuste tasakaalustamatus tarbija kahjuks tekib, kui laenuandja ei saa läbipaistvusnõude järgimisel eeldada, et tarbija nõustuks eraldi läbirääkimiste tulemusena selliste lepingutingimustega, mis panevad tarbijale ebaproportsionaalse vahetuskursiriski.[49]

C-776/19–C-782/19[muuda | muuda lähteteksti]

Ka liidetud kohtuasjades C-776/19–C-782/19 palus eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas laenulepingus sisalduvad tingimused tekitavad lepingupoolte vahel lepingujärgsete õiguste ja kohustuste tasakaalustamatuse tarbija kahjuks. Küsimus esitati selliste laenulepingu tingimuste kohta, mis näevad arvestusvaluutana ette välisvaluuta ja maksevaluutana euro ning mille tagajärjel laenusaaja kannab vahetuskursi riski.[50] Eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimuses olid toodud ka täiendavad asjaolud: teenuse osutaja kanda jääv risk on piiratud ning tema käsutuses on rohkem vahendeid, millega vahetuskursiriski ennetada, samas tarbija kanda jääv risk on piiramatu.[16]

Ka käesolevas otsuses tõi Euroopa Kohus välja, et liikmesriigi kohtu ülesandeks on hinnata tingimuse ebaõiglast iseloomu, võttes arvesse direktiivi 93/13 artikli 3 lõiget 1 ja artiklis 5 sätestatud kriteeriume ning teha kindlaks, kas see konkreetne tingimus vastab heausksuse, läbipaistvuse ja tasakaalustatuse nõuetele.[51] Ülejäänud Euroopa Kohtu põhjendused sarnanesid märkimisväärselt C-609/19 eelotsuse 2. (vt. eelmist punkti) küsimuse vastuse põhjendustega. Samamoodi, nagu kohtuasja C-609/19 eelotsuse 2. küsimuse vastuses, tõi Euroopa Kohus välja, et küsimuses viidatud lepingutingimused võivad poolte vahel tekitada õiguste ja kohustuste tasakaalustamatuse tarbija kahjuks, kui laenuandja läbipaistvusnõude järgimisel ei või mõistlikult eeldada, et tarbija nõustub sellistest tingimustest johtuva ebaproportsionaalse vahetuskursiriskiga eraldi läbirääkimiste tulemusena.[52] See tähendab, et liikmesriigi kohus peab analüüsima, kas laenuandja võis mõistlikult eeldada, et laenusaaja sellise ebaproportsionaalse vahetuskursiriskiga eraldi läbirääkimistel nõustuks või mitte. Kui liikmesriigi kohus peaks leidma, et laenuandja ei võinud seda eeldada, siis võib tasakaalustamatus tarbija kahjuks esineda; kui laenuandja võis seda aga eeldada, siis õiguste ja kohustuste tasakaalustamatust tarbija kahjuks ei esine.

Läbipaistvuse nõue[muuda | muuda lähteteksti]

Direktiivi 93/13 artikkel 4 näeb ette n-ö läbipaistvuse nõude lepingu tingimustele. Täpsemalt paneb see teenusepakkujale kohustuse viidata lepingu sõlmimisel kõigile selle lepinguga kaasnevatele asjaoludele ning muudele tingimustele, mis on lepingu täitmise osas olulised. Eelkõige peavad tingimused olema koostatud lihtsas ja arusaadavas keeles.[3] Kuna tarbija jaoks tähendavad igasugused negatiivsed mõjutused vahetuskursile teatud majanduslikku riski, sealhulgas lepingu pikenemist ja igakuiste maksete summa suurendamist, siis on tarbija jaoks äärmiselt oluline nende riskidega arvestada enne lepingu sõlmimist, et teha kokkuvõttes kaalutletud otsus. Selleks peavad kõik lepingutingimused, kui ka muu oluline lepingu täitmist mõjutav informatsioon, olema esitatud tarbijale selgelt ja arusaadavalt.

C-609/19[muuda | muuda lähteteksti]

Kohtuasjas C-609/19 BNP Paribas Personal Finance SA vs. VE (samuti ühendatud kohtuasjas C-776/19–C-782/19 sama kostja vastu (BNP Paribas Personal Finance SA)) küsis eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas selliste tingimuste läbipaistvuse nõue on täidetud, mille tagajärjel kannab vahetuskursiriski laenusaaja, kui teenusepakkuja on tarbijale eelnevalt andnud objektiivset ja abstraktset teavet selle kohta, kuidas mõjutab vahetuskursside volatiivsus asjaomase tarbija finantskohustusi lepingu kestel, samal ajal jättes tarbijale esitamata teabe muudest majanduslikest kontekstidest, mis võiksid vahetuskursi muutustele negatiivselt mõjuda, näiteks 2007-2009 väldanud majanduslangus.[53][54]

Tulenevalt Euroopa Kohtu varasemast kohtupraktikast (vt ka kohtuotsus Gomez del Moral Guasch, C-125/18, punkt 51)[55] tuleks läbipaistvuse nõuet mõista nii, et keskmised tarbijad, kes on piisavalt informeeritud ning mõistlikult tähelepanelikud ja arukad, peaksid olema võimelised aru saama lepingutingimuste konkreetsest toimimisest ja mõistma ka nende tagajärgi oma finantskohustustele.[56] See aga paneb teenusepakkujale ja teenuse vahendajale kohustuse kirjeldada tarbijale eelnevalt tingimustega seotud mehhanismide toimimist (sh reklaami, teabelehtede, lepingu infolehtede vms abil), mille alusel võiks siis tarbija hinnata konkreetsetest lepingutingimustest tulenevaid majanduslikke tagajärgi.[57]

Täpsemalt tuleb läbipaistvuse nõude täidetuse kontrollimisel analüüsida, kas tarbijale tehti eelnevalt teatavaks kõik asjaolud, mis võisid mõjutada tema kohustuse ulatust – eelkõige laenu kogumaksumust. See tähendab, et kohtul on esmajärjekorras kohustus kontrollida, kas lepingut ja konkreetseid tingimusi puudutav oluline teave anti tarbijale edasi lihtsas ja arusaadavas keeles. Samuti on kohtul kohustus kontrollida, kas tarbija jaoks on laenulepingus jäetud välja toomata teave, mis võiks olla olulise tähtsusega antud teenust silmas pidades. Eriti oluliseks saab siinjuures pidada just teavet võimalike riskide kohta finantskohustuse suhtes, mis tulenevad tarbija asukoha maksevaluuta olulise odavnemise ja välisriigi intressimäära tõusu korral.[58]

Selleks, et läbipaistvuse nõue oleks täidetud, peaks tarbija olema võimeline mitte ainult hindama arvestus- ja maksevaluuta kõikumisest tulenevaid riske enda maksekohustusele, vaid mõistma ka nendest kõikumistest tulenevaid konkreetseid riske kogu lepingu kestuse jooksul (näiteks hüpoteetilise olukorra esinemisel, kus maksevaluuta kaotab arvestusvaluuta suhtes ühel hetkel märgatavalt enda väärtust). Läbipaistvuse nõue ei ole kindlasti täidetud, kui tarbijale lepingueelselt antud teave põhineb eeldusel, et arvestus- ja maksevaluuta väärtuste suhe jääb lepingu kogu kestuse jooksul püsima ning müüja ei hoiatanud tarbijat ka võimalikust majanduslikust olukorrast, mistõttu tarbija ei saanud mõista ka sellest tulenevaid potentsiaalseid ohte enda majanduslikule olukorrale, mis võiksid kokkuvõttes tema finantskohustusele negatiivset mõju avaldada.[59]

Eelnevast lähtuvalt tõi Euroopa Kohus välja mõned olulised asjaolud, mis võiksid aidata kaasa lepingu sisalduvate tingimuste ebaõiglase laadi tuvastamisele ja nende osas hinnangu andmisele:

  • tarbija võimalus saada teavet võimalike riskide kohta, mis puudutavad arvestus- ja maksevaluuta väärtuste vahe kõikumist näitearvutuste näol, mis aitaksid tarbijal mõista vahetuskurssidega seotud riskide ulatust pikas perspektiivis;
  • lepingus või lepingueelsetes dokumentides esitatud tingimuste sõnastus ja sisuline arusaadavus nende toimimisest ja nende majanduslikest tagajärgedest, eelkõige oluliste terminite või selgituste puudumine;
  • kaubandustava ebaausa laadi tuvastamine.[60]

Kokkuvõttes leidis Euroopa Kohus, et kõne all olevate lepingutingimuste läbipaistvuse nõue on täidetud, kui teenusepakkuja on tarbijale andnud piisavat, täpset ja asjakohast teavet, mis võimaldab tavapäraselt informeeritud, mõistlikult tähelepanelikul ja arukal tarbijal mõista sääraste finantsmehhanismide toimimist, samuti sellistest tingimustest tulenevaid riske ning potentsiaalseid kahjulikke majanduslikke tagajärgi kogu lepingu kestuse jooksul.[61]

Tõendamiskoormis[muuda | muuda lähteteksti]

Eraldi palus eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitada, kellel lasub kohustus tõendada, et lepingutingimused on koostatud lihtsalt ja arusaadavalt. Siinkohal on oluline märkida, et kuna kummagi poole tõendamiskoormis ei tulene otseselt direktiivi artiklitest, siis tuleb tarbijakaitse rakendamise eeskirjad sätestada liikmesriikide õiguskordades, lähtudes seejuures menetlusautonoomia (tõhususe ja võrdväärsuse) põhimõtetest.[62]

Direktiivi 93/13 eesmärgiks on kaitsta tarbijat lepingulistes suhetes, kus tarbija on teenusepakkujaga võrreldes nõrgemal läbirääkimispositsioonil, omades seejuures teenusepakkujast oluliselt vähem teavet, ning tõhususe põhimõttest, millest tulenevalt ei tohi liikmesriigi menetlusnormid raskendada Euroopa liidu õiguskorraga antud õiguste kasutamist või muuta seda võimatuks, ei ole võimalik tagada tarbija huvide täielikku kaitset, kui tarbijal lasub kohustus tõendada, et lepingus sisalduvad tingimused on talle esitatud selges ja arusaadavas keeles.[63] Ainult siis, kui teenusepakkujal lasub kohustus tõendada, et ta on tarbijale esitanud vajaliku teabe (tingimuste läbipaistvuse nõuet järgides) – ehk täitnud enda lepingueelsed ja lepingulised kohustused, on võimalik tagada tarbija huvide kaitse, kahjustamata seejuures teenusepakkuja õigust õiglasele kohtumenetlusele. Seda pooldab ka argument, et teenuse osutaja ülesanne on oma turustuskanaleid juhtida, mistõttu ei peaks olema tal raske esitada tõendeid selle kohta, kas ta täitis või ei täitnud enda direktiivist tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt, sh järgis direktiivi artiklist 4 lõikest 2 tulenevat läbipaistvuse nõuet.[64]

Eelnevast tulenevalt asus Euroopa Kohus seisukohale, et direktiiviga 93/13 on vastuolus, kui kohustus tõendada lepingutingimuste läbipaistvuse nõuet, eelkõige tingimuste esitamist lihtsas ja arusaadavas keeles direktiivi artikli 4 lõike 2 tähenduses, lasub tarbijal.[65]

Rakendus Eesti õiguses ja kohtupraktikas[muuda | muuda lähteteksti]

Direktiivi 93/13 suhestumine Eesti õigusega[muuda | muuda lähteteksti]

Olles Euroopa Liidu liikmesriik, on Euroopa Liidu õiguse allikad Eesti jaoks siduvad. Direktiivid ei oma vahetut mõju, mistõttu tuleb need kõigepealt üle võtta siseriiklikku õigusesse.

Nõukogu direktiiv 93/13 ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes võeti üle võlaõigusseadusesse (edaspidi VÕS) §-de 35-45 näol, mis leiduvad 2. peatüki 2. jaos "Tüüptingimused". Seetõttu kasutatakse Eesti õiguses terminit „tüüptingimused“ sisustamaks terminit “lepingutingimused” direktiivi 93/13 tähenduses.[66]

Direktiiviga jäetakse liikmesriikidele võimalus otsustada, kuidas tuleb riigisisesel tasandil teostada kontrolli lepingutingimuste arusaadavuse ja ebaõigluse üle tarbijalepingutes.[67]

Eestis kehtib kaheastmeline lepingutingimuste kontrollsüsteem. Esialgu tuvastatakse, kas tüüptingimus vastab arusaadavuse nõudele ning kas see sai lepingu osaks. Seejärel teostatakse kontrolli selle vastavuse üle direktiivi artiklile 3 ja VÕS §-le 42.[67]

Artikli 3 lõikes 3 viidatud lisas leidub loetelu lepingutingimustest, mida käesolevat direktiivi silmas pidades võib lugeda ebaõiglaseks.[4] Need tingimused täpsustavad VÕS § 42 lõikes 1 sisalduvat ebamõistlikult kahjustavate tüüptingimuste tuvastamise üldreeglit. Lisas toodud loetelu ei ole liikmesriikidele küll siduv, kuid nad peavad sellega siseriikliku õiguse tõlgendamisel arvestama.[68]

Toetudes muuhulgas direktiivi lisas esitatud tingimustele, võttis Eesti seadusandja vastu VÕS § 42 lõike 3, mis sisaldab nn tarbijalepingute tingimuste „musta nimekirja“. Tegemist on tüüptingimustega, mille ilmnemisel ei pea tarbija tõendama, et need on ebaõiglased ehk ebamõistlikult kahjustavad. Need on seadusest tulenevalt automaatselt tühised.[69]

Eesti kohtupraktika[muuda | muuda lähteteksti]

Direktiivile 93/13 on viidatud ka mitmetes Riigikohtu lahendites, kus tüüptingimuste hindamisel viidatakse VÕS asjakohaste sätete kõrval ka nende aluseks olevatele direktiivi artiklitele.

Üks taoline kohtuasi on Eesti Vabariigi (Tarbijakaitseameti kaudu) hagi Elisa Eesti AS vastu tüüptingimuste kasutamise keelamiseks, mis ei võimalda tarbijatele tasuta arve edastamist. Elisa Eesti AS lõpetas alates 1. jaanuarist 2014 tarbijatele tasuta arvete esitamise. Edasi pidid tarbijad tasuma nii paberkandjal kui ka e-kirja teel esitatud arved. Hageja leidis, et hinnakirjas kehtestatud tasud arve esitamise eest olid tarbijat ebamõistlikult kahjustavad VÕS § 42 lõike 1 ja § 42 lõike 3 punkti 23 tähenduses.[70]

Riigikohus nõustus alama astme kohtute seisukohaga, et vaidlusaluse tüüptingimuse tühisus ei tulene VÕS § 42 lõikest 3 punktist 2, kuna arve edastamise näol ei olnud tegemist tellimata teenusega VÕS § 42 lõike 3 punkti 2 tähenduses.[71] Seejärel viitas Riigikohus asjaolule, et tüüptingimus võis olla tarbijat ebamõistlikult kahjustav tulenevalt VÕS § 42 lõikest 1.[72]

VÕS § 42 lõike 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud.[73] Siinkohal viitaski Riigikohus direktiivi artiklile 4 punktile 1, mille kohaselt võetakse lepingutingimuse hindamisel arvesse lepingu sõlmimise objektiks oleva kauba või teenuse laad ning viidatakse lepingu sõlmimisel kõigile sellega kaasnevatele asjaoludele ning kõigile teistele kõnealuse või muu lepingu tingimustele, millest see sõltub.[3] Kuna Riigikohus ei ole siinkohal asja sisuliselt lahendanud, andis ta ringkonnakohtule suunise, kuidas tõlgendada vaidlusaluse tüüptingimuse võimaliku tühisust tuginedes VÕS § 42 lõikele 1 ja direktiivi artiklis 4 lõikes 1 sätestatud reeglile.[70]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ Tarbijakaitseseadus. – RT I, 24.11.2021, 4
  2. ↑ Ginter, C. Tüüptingimustest VÕS ja direktiivis 93/13/EMÜ. – Juridica 2001/VII
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 Nõukogu direktiiv 93/13/EMÜ, 5. aprill 1993, ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes. – EÜT L 95, lk 29-34.
  4. ↑ 4,0 4,1 "Ebaõiglased lepingutingimused". Your Europe. Vaadatud 29.03.2022.
  5. ↑ EKo C-609/19, BNP Paribas Personal Finance SA v VE, ECLI:EU:C:2021:469, p 8.
  6. ↑ C-609/19, BNP Paribas Personal Finance SA v VE, p-d 12-13.
  7. ↑ C-609/19, BNP Paribas Personal Finance SA v VE, p 19.
  8. ↑ EKo C-776/19-782/19, VB jt v BNP Paribas Personal Finance SA ja AV jt v BNP Paribas Personal Finance SA ja Procureur de la République, ECLI:EU:C:2021:470, p 10-11.
  9. ↑ C-776/19, VB jt v BNP Paribas Personal Finance SA, p 14.
  10. ↑ C-776/19, VB jt v BNP Paribas Personal Finance SA, p-d 20, 23.
  11. ↑ EKo C-932/19, JZ v OTP Jelzálogbank jt, ECLI:EU:C:2021:673, p-d 11-12.
  12. ↑ C-932/19, JZ v OTP Jelzálogbank jt, p 13.
  13. ↑ C-932/19, JZ v OTP Jelzálogbank jt, p 14.
  14. ↑ C-932/19, JZ v OTP Jelzálogbank jt, p 18.
  15. ↑ EKo C-776/19, VB jt v BNP Paribas Personal Finance SA ja AV jt v BNP Paribas Personal Finance SA ja Procureur de la République, ECLI:EU:C:2021:470, p 28.
  16. ↑ 16,0 16,1 C-776/19, VB jt v BNP Paribas Personal Finance SA, p 24.
  17. ↑ C-776/19, VB jt v BNP Paribas Personal Finance SA, p-d 26-27.
  18. ↑ C-776/19, VB jt v BNP Paribas Personal Finance SA, p-d 29, 32, 33.
  19. ↑ C-776/19, VB jt v BNP Paribas Personal Finance SA, p 36-38, 40.
  20. ↑ C-776/19, VB jt v BNP Paribas Personal Finance SA, p-d 42, 46.
  21. ↑ C-776/19, VB jt v BNP Paribas Personal Finance SA, p 47.
  22. ↑ C-776/19, VB jt v BNP Paribas Personal Finance SA, p 48.
  23. ↑ C-932/19, JZ v OTP Jelzálogbank jt, p 7.
  24. ↑ C-932/19, JZ v OTP Jelzálogbank jt, p 33.
  25. ↑ C-932/19, JZ v OTP Jelzálogbank jt, p 46.
  26. ↑ C-932/19, JZ v OTP Jelzálogbank jt, p 44.
  27. ↑ C-932/19, JZ v OTP Jelzálogbank jt, p 51.
  28. ↑ C-776/19, VB jt v BNP Paribas Personal Finance SA, p 50.
  29. ↑ EKo C-186/16, Ruxandra Paula Andriciuc jt v Banca Românească SA, ECLI:EU:C:2017:703, p 43.
  30. ↑ C-609/19, BNP Paribas Personal Finance SA v VE, p 29.
  31. ↑ EKo C-621/17, Gyula Kiss ja CIB Bank Zrt. v Emil Kiss ja Gyuláné Kiss, ECLI:EU:C:2019:820, p 32.
  32. ↑ C-186/16, Ruxandra Paula Andriciuc jt v Banca Românească SA, p 35.
  33. ↑ C-609/19, BNP Paribas Personal Finance SA v VE, p 21.
  34. ↑ C-609/19, BNP Paribas Personal Finance SA v VE, p 30.
  35. ↑ C-609/19, BNP Paribas Personal Finance SA v VE, p 33.
  36. ↑ C-609/19, BNP Paribas Personal Finance SA v VE, p 35.
  37. ↑ C-609/19, BNP Paribas Personal Finance SA v VE, p 36.
  38. ↑ C-609/19, BNP Paribas Personal Finance SA v VE, p 37.
  39. ↑ C-609/19, BNP Paribas Personal Finance SA v VE, p 39.
  40. ↑ C-776/19, VB jt v BNP Paribas Personal Finance SA, p 49.
  41. ↑ C-776/19, VB jt v BNP Paribas Personal Finance SA, p 60.
  42. ↑ EKo C419/18, Profi Credit Polska S.A. v Bogumiła Włostowska jt, ECLI:EU:C:2019:930, p 53.
  43. ↑ C-609/19, BNP Paribas Personal Finance SA v VE, p 66.
  44. ↑ C-609/19, BNP Paribas Personal Finance SA v VE, p 60.
  45. ↑ C-609/19, BNP Paribas Personal Finance SA v VE, p 63.
  46. ↑ C-609/19, BNP Paribas Personal Finance SA v VE, p 68.
  47. ↑ C-609/19, BNP Paribas Personal Finance SA v VE, p 65.
  48. ↑ 48,0 48,1 C-609/19, BNP Paribas Personal Finance SA v VE, p 67.
  49. ↑ C-609/19, BNP Paribas Personal Finance SA v VE, p 71.
  50. ↑ C-776/19, VB jt v BNP Paribas Personal Finance SA, p 90.
  51. ↑ C-776/19, VB jt v BNP Paribas Personal Finance SA, p 93.
  52. ↑ C-776/19, VB jt v BNP Paribas Personal Finance SA, p 103.
  53. ↑ C-609/19, BNP Paribas Personal Finance SA v VE, p-d 20, 40.
  54. ↑ C-776/19, VB jt v BNP Paribas Personal Finance SA, p 61.
  55. ↑ EKo C-125/18 Marc Gomez del Moral Guasch v Bankia SA, ECLI:EU:C:2020:138, p 51.
  56. ↑ C-776/19, VB jt v BNP Paribas Personal Finance SA, p 64.
  57. ↑ C-776/19, VB jt v BNP Paribas Personal Finance SA, p 65.
  58. ↑ C-776/19, VB jt v BNP Paribas Personal Finance SA, p-d 67, 69.
  59. ↑ C-776/19, VB jt v BNP Paribas Personal Finance SA, p 72, 74.
  60. ↑ C-776/19, VB jt v BNP Paribas Personal Finance SA, p-d 73, 75, 76.
  61. ↑ C-776/19, VB jt v BNP Paribas Personal Finance SA, p 78.
  62. ↑ C-776/19, VB jt v BNP Paribas Personal Finance SA, p-d 80-81.
  63. ↑ C-776/19, VB jt v BNP Paribas Personal Finance SA, p-d 82, 84, 85.
  64. ↑ C-776/19, VB jt v BNP Paribas Personal Finance SA, p-d 86, 88.
  65. ↑ C-776/19, VB jt v BNP Paribas Personal Finance SA, p 89.
  66. ↑ Kull, I. Võlaõigusseadus I. Üldosa (§§ 1-207). Komm vlj. Tallinn: Juura 2016, lk 1.
  67. ↑ 67,0 67,1 Kull, I. VÕS § 37/4.1. – Võlaõigusseadus I. Üldosa (§§ 1-207). Komm vlj. 2. vlj. Tallinn: Juura 2016
  68. ↑ Kull, I. VÕS § 42/4.7.1. – Võlaõigusseadus I. Üldosa (§§ 1-207). Komm vlj. 2. vlj. Tallinn: Juura 2016
  69. ↑ Kull, I. VÕS § 42/4.8.1. – Võlaõigusseadus I. Üldosa (§§ 1-207). Komm vlj. 2. vlj. Tallinn: Juura 2016
  70. ↑ 70,0 70,1 RKTKo 3-2-1-135-15.
  71. ↑ RKTKo 3-2-1-135-15, p 3.
  72. ↑ RKTKo 3-2-1-135-15, p 15.
  73. ↑ Võlaõigusseadus. – RT I, 15.03.2022, 14.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Tarbijakaitse_ja_ebaõiglased_lepingutingimused&oldid=6497974"