Tallinna teletorn

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Tallinna Teletorn)
Tallinna teletorn
Üldandmed
Asukoht Tallinn, Eesti
Ehituse algus 1975
Ehituse lõpp 1980
Avamine 11. juuli 1980
Renoveeritud 2007–2012
Aadress Kloostrimetsa tee 58a, Tallinn, EE 11913
Omanik Levira AS
Koordinaadid 59° 28′ 16″ N, 24° 53′ 15″ E
Tehniline ülevaade
Kõrgus 314 m
Lifte 2
Projekt ja ehitus
Arhitekt David Bassiladze, Juri Sinis
Ehitusinsener Jevgeni Ignatov
Kaart

Tallinna teletorn on ringhäälingusaadete edastamiseks ehitatud ehitis, mis asub Tallinnas Pirita linnaosas. Torni kõrgus on 314 meetrit.

Tallinna teletorn on maailma kõrgemaid vaateplatvormiga ehitisi ühendava World Federation of Great Towersi liige.[1]

ENSV Riikliku Televisiooni- ja Raadiokomitee Vabariikliku Raadio-Telekeskuse Tallinna teletorn valmis 1980. aasta Moskva suveolümpiamängude Tallinnas toimunud purjeregatiks ja ehitus oli osa programmist, kuid seda planeeriti juba enne olümpiamängude korraldusõiguse andmist Moskvale. Nurgakivi pandi paika 30. septembril 1975 või isegi viis päeva varem (25. septembril).[2] Torn avati ametlikult 11. juulil 1980. 170 meetri kõrgusel asuv vaateplatvorm oli külastajatele avatud 26. novembrini 2007, mil see renoveerimiseks suleti. Torn taasavati külastajatele 5. aprillil 2012.[3]

Teletorni arhitektid on David Bassiladze ja Juri Sinis, insenerid Vladimir Obõdov ja Jevgeni Ignatov. Ehituse töödejuhataja oli Aleksander Ehala.

Torn koosneb 190 meetri kõrgusest raudbetoontüvest ja sellele kinnitatud 124-meetrisest metalltornist. Torni all on kahekorruseline hoone seadmetele, vestibüülidele ja konverentsikeskusele. Torni läbimõõt on all 15,2 m ja seina paksus all on 50 cm. 140 meetri kõrgusel on torni läbimõõt 8,2 m. Ehitamiseks kulus 10 000 m3 betooni ja 1900 tonni terast. Torni kogumass on umbes 25 000 tonni.

Ideaaltingimustes saab signaali edastada kuni 90 km kaugusele.

Tallinna teletorni konstruktsioonierisused[muuda | muuda lähteteksti]

Teletorn õhust

Tallinna teletorni ehitusel osales 32 ehitusettevõtet. Teletorni projekti loojad olid NSV Liidu Sideministeeriumi Riikliku Projekteerimisinstituudi spetsialistid Moskvas. Projekti peainsener oli Jevgeni Ignatov, peakonstruktor Vladimir Obõdov, arhitektid Juri Sinis ja David Bassiladze.

Projekteerijatel oli kaks ülesannet, neil tuli valida teletorni konstruktsioon ja ehituskoht. Konstruktsiooniks valiti vabalt toetuv raudbetoonist alus koos terasest antenniosaga, üldkõrgusega 314 m. Raudbetoonist televisioonitorni sisemusse saab paigaldada kõik seadmed, ehitada vaateplatvormi koos restoraniga, kuhu võib tõusta tornis oleva kiirliftiga. Ideaaltingimustes võimaldab torni kõrgus edastada kvaliteetset raadio- ja televisiooniprogrammi 90 km raadiuses.

Koha valikul pidi arvestama kaugusega linna tihedasti asustatud elurajoonidest, et tagada saadete kvaliteetset vastuvõttu. Silmas peeti veel pinnasegeoloogiat, kaugust lennujaamast ja Tallinna siluetti. Teletorn otsustati ehitada kesklinnast 8 km kaugusele puhketsooni, botaanikaaia ja motoklubi lähedusse. Koha kõrgus on 23 m üle merepinna. Teletorn paistab üle ümbritseva maastiku. Torn on nähtav nii merelt kui ka linnast.

Konstruktsioonilt koosneb torn kolmest osast: vundamendist, 190 m kõrgusest raudbetoontüvest ja 124 m kõrgusest terasantennist. 150–182 m vahel asub torni ülaehitis, mille läbimõõt on 38 m. Seal asuvad vaateplatvorm, restoran ja kommertsraadiote aparaadiruum. All tornitüve ümber asub kahekorruseline alumine ehitis, mille läbimõõt on samuti 38 m. Seal asuvad tehnika- ja abiteenistusruumid.

Torni raudbetoonist vundamendiplaat, mille läbimõõt on 38 m ja paksus 2,5 m, asub 8,5 m sügavusel. Sellele plaadile toetub raudbetoonist tornitüvi, mille läbimõõt jalami juures on 15,2 m, 180 m kõrgusel 8,2 m. Tüve seina paksus on all 50 cm, üleval 35 cm, ja seda põhjusel, et torn püsiks stabiilne ka tugevate tormide puhul. Kuni 1967. aastani olid kõik Eesti kõrghooned projekteeritud nii, et peaksid vastu teise tuuletugevusrajooni tuulejõule, kuid võttes arvesse 1967. aasta tormi, mil tuule kiirus ulatus 42 m/s, arvestati torni projekteerimisel neljanda tuuletugevusrajooniga.

Torni kogumass on üle 20 000 tonni.[4] Torni raskuskese asub tornitüve jalami juures ja seepärast ei saaks ta ümber kukkuda isegi siis, kui vundamendiplaat asuks maapinnal.

Peatöövõtja oli Tallinna Ehitustrust, alltöövõtjad Raudbetoontoodete Ehitustrust, Trust Metallkonstruktsioonid, Trust Raadioehitus. Tellija oli Eesti NSV Sideministeeriumi Teletorni Ehituse Direktsioon, mille eesotsas oli direktor Vootele Tõsine.

Pildid[muuda | muuda lähteteksti]

Ehituskäik[muuda | muuda lähteteksti]

Raudbetoontüve valmistamisel kasutati liugraketist. Raketis paigaldati 2,5 m kõrgusele, monteeriti sarrus ja valati betoon. Järgmise vöösektsiooni betoonimiseks tõsteti raketis üles ja ahendati nõutava läbimõõduni. Praegugi võib näha tornitüvel iga 2,5 m tagant betoneerimisjärke.

Betoneerimine kestis 8 kuud. Kasutati betooni mark M-400 põlevkivituha-portlandtsemendi sideainel, mille töötasid välja Tallinna Polütehnilise Instituudi teadlased professor Verner Kikase juhtimisel. Betoon on arvestatud kolmesajale külmakindluse tsüklile. Edasised uuringud näitasid, et betooni tugevus on normatiivsest suurem.

Torni antenniosa on valmistatud terassilindritest. Metallkonstruktsioon paigaldati väljatõukemeetodil. Esmalt tõsteti üles väiksema läbimõõduga silinder, selle alla asetati suurema läbimõõduga alumine silinder ning plokkide ja vintside abil tõugati ülemine silinder ülespoole. Koostamise käigus monteeriti üleval igale silindrile televisiooni- ja ultralühilainesaatjate vibraatorid.

Ülemise torniümbrise metallsõrestik massiga üle 120 tonni pandi kokku maapinnal, torni tüve ümber ja tõsteti siis 170 m kõrgusele. Ehitustöid juhtisid algusest lõpuni töödejuhataja Aleksander Ehala ja brigadir Väino Saar, kes lahendasid ehitusel tekkinud probleeme ning kelle nõu projekteerijad alati kuulda võtsid.

Teletorn on keeruline ehitis ja seepärast toimub selle seisundi üle pidev geodeetiline kontroll, jälgimaks vundamendi vajumist, vertikaalhälvet, raudbetooni ja metallkonstruktsiooni seisundit ning muid parameetreid. Teletorni tipu lubatud kõrvalekalle tuule mõjul on 1,5 m, vaateplatvormil 90 cm. Peale tuule mõjutab torni ka päikesesoojus, mille mõjul tipp joonistab kõverjoone. Torni terasosas, kõrgustel 190 kuni 260 meetrit on kahte inimest mahutav lift ja luugid väljumiseks välisplatvormidele, millelt kontrollitakse ja parandatakse antenne. Tornitüve sees on 1050 astmega trepp keldrikorruselt kuni 190 m kõrgusele.

Restoran Galaxy 2006. aastal

Ehituse kronoloogia

  • 30. september 1975 – torni nurgakivipanek
  • aprill 1976 – vundamendiplaadi paigaldustööde lõpetamine
  • mai 1977 – raudbetoontüve ehitamine, paigaldatud oli 17 500 tonni betooni ja 330 km sarrust
  • veebruar 1978 – tornitüve sisemuses on viiekümne kahest raudbetoonplokist koosnev liftišaht
  • aprill 1978 – alustatati antenni metallosa kokkupanemist
  • 13. juuni 1978 – torn saavutas projektkõrguse 314 m
  • 30. oktoober 1978 – ülemise ehitusosa sõrestiku ülestõstmine
  • detsember 1978 – ülemise ehitusosa 16 toe paigaldamine, torn sai projekteeritud silueti
  • 20. detsember 1979 – eetrisse saadeti esimene signaal
  • 11. juuli 1980 – Tallinna teletorni avamine
  • november 2007 – Tallinna teletorn suleti külastajatele (põhjus nõuetekohaste evakuatsiooniteede ja väljapääsude puudumine)
  • 4. aprill 2012 – taasavati külastajatele uuenenud teletorn

Konverentsikeskus[muuda | muuda lähteteksti]

Torni all on kahekorruseline hoone seadmetele, vestibüülidele ja konverentsikeskusele.

Vaateplatvorm ja restoran[muuda | muuda lähteteksti]

Vaateplatvorm 2012. aastal
Vaateaken 21. korruse põrandas

Vaateplatvorm ja restoran asuvad teletorni 21. ja 22. korrusel, 170 meetri kõrgusel. Tornis on kaks lifti, mis liiguvad kiirusega 3,5 meetrit sekundis ning jõuavad üles 49 sekundiga. Kohvik-restoran on Põhja-Euroopa kõrgeim avatud vaateplatvormiga restoran. Teletorni 21. korrusel on panoraamvaatega püsinäituse saal. Ilusa ilmaga näeb sealt 50 kilomeetri kaugusele. Korrusel on üles seatud 22 puutetundlike ekraanidega robotit, mille abil võivad külastajad tutvuda Eesti saavutustega, mis on tunnustust leidnud kogu maailmas. Vaateplatvormil on ridamisi klaasiga kaetud allavaatamise kohti, kuhu nõrganärvilistel ei soovitata astuda. 21. ja 22. korrusel on Eestis esimest korda kasutatud udusprinklersüsteemi, mis tulekahju korral tekitab ruumis tuld kustutava udu.[5]

Juhtumid teletornis[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1980. aasta aprillis hoidis Väino Saar ehitusel ära suure õnnetuse. Sel päeval süttisid keevitaja lohakuse tõttu tornitüve šahti asetatud kaablid. Tõmme oli tugev nagu korstnas ja tuli tõusis kiiresti viiendalt korruselt kõrgemale. Väino Saar jõudis tulest ette, raius kaabli 23. korrusel läbi ega lasknud tulel metallosale levida. Kuumenemisel oleks metallosa võinud kokku variseda. Kuu aja pärast olid tulekahju tagajärjed kaotatud.
  • Augustiputši päevil Eestis, üritasid 21. augusti varahommikul 1991 Pihkva dessantdiviisi sõdurid teletorni hõivata.[6][7]
  • Aegade jooksul on teletorni antenne vahetatud. Seoses FM-laineala saatjate kasutuselevõtuga rekonstrueeriti leviantennid. Päris torni tippu paigaldati 12 m kõrgune torukujuline piluantenn 45. telekanali saatja jaoks. Selle antenniga on seotud ka torni üks must päev. Tallinnas ettevõtja Jüri Makarov lõi uut telejaama Tipp TV ja paigaldas teletornile Itaalia saatja 45. televisioonikanali jaoks. 12 m pikkune toru, saatja antenn, oli ostetud Ameerika Ühendriikidest ja Makarov otsustas selle paigaldada kopteri abil. Peterburist oli tellitud kopter, mis maandus teletorni kõrvale platsile. Alustati antenni paigaldamise eeltöid.
Kopteri abil võeti torni tipust edukalt maha vana raadiosideantenn. 1994. aasta 19. mai varahommikul tõusis kopter õhku koos uue antenniga, et asetada antenn torni tipus olevasse pessa. Saabus otsustav hetk – kopter koos trossi otsas rippuva antennitoruga asus tornitipu kohal, proovides toru pessa asetada. Tuul oli üsna tugev, umbes 8 palli (kuni 20,7 m/s). Antenn puudutas torni, lendurid tegid valeotsuse, et antenn on kindlasti paigas, viskasid ära kinnitustrossi ja paari sekundi pärast kukkus toru tornist alla. Seejuures lõi toru vastu restorani katust ja põrkas vastu piiret. Vaateplatvormi katusetala ja aknad purunesid, antenn murdus pooleks. Hiljem telliti uus antenn ja antennimehed paigaldasid selle edukalt juhtivinsener Vitali Lonkini juhendamisel. Restorani katuse parandasid remondimehed Väino Saare juhtimisel.

Tehnilisi andmeid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Torni kõrgus 314 m
  • Vaateplatvormi kõrgus 170 m
  • Alus merepinnast 24 m
  • Kogumass > 25 000 t
  • Vaateplatvormi läbimõõt 38 m
  • Vundamendi sügavus 8,5 m
  • Vundamendiplaadi paksus 2,5 m
  • Lubatud kõrvalekalle tuule mõjul torni tipus 1,5 m
  • Vaateplatvormi lubatud kõrvalekalle 90 cm
  • Betoonosas (keldrist kuni metallosani) on 1050 trepiastet
  • 13.–18. korruseni pole torn otseselt seest tühi, vaid need korrused on 20 m kõrgused (seal asuvad ainult liftišahtid ja tuletõrjetrepp).

2010. aasta veebruari seisuga edastati Tallinna teletornist järgmisi tele- ja raadioprogramme:

FM-saatjad

Televisioonisaatjad

GSM-saatjad

  • Telia
  • Elisa
  • Tele 2

Sport[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. The Great Towers
  2. "«Minu aasta 1991»: Tallinna teletorni tuled". Originaali arhiivikoopia seisuga 18. oktoober 2013. Vaadatud 28. augustil 2011.
  3. http://www.teletorn.ee/
  4. Pekka Erelt: "Teletorn võinuks valmimata jääda ehk 314 meetrit fotodes" Eesti Ekspress, 5. aprill 2012
  5. Urmas Tooming. Teletorni renoveerijad pistsid rinda hulga takistustega. Postimees, 4. aprill 2012 (vaadatud 26.05.2019)
  6. «Minu aasta 1991»: Tallinna teletorni tuled. Postimees, 25. juuli 2011 (vaadatud 26.05.2019)
  7. Kaario, Ahti (17. august 2016). "Kolme elokuun päivää – näin Viro itsenäistyi uudelleen 25 vuotta sitten"
  8. Trepijooks
  9. Tallinna teletorni trepijooks 2016

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Tiit Masso. "100 ehitist". Tallinn: Valgus, 1983
  • Georgi Morozov. "Tallinna Teletorn 20". 1993

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Meedias