Metsapõleng

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Metsatulekahju)
Jump to navigation Jump to search
Metsapõleng

Metsapõleng ehk metsatulekahju ehk metsapõlemine on metsaalal toimuv põlemine, mis ei ole inimeste kontrolli all.

Metsamajanduse osana kasutatakse ka kontrollitud põletamist. Samuti põletatakse suuremate tulekahjude ärahoidmiseks ka metsa all olevat põlevat materjali ehk kütust. Metsa on põletatud alepõllunduses. Kulupõletamine on Eestis keelatud.[1]

Põhjused[muuda | muuda lähteteksti]

Enamiku metsatulekahjude põhjustajaks on tänapäeval inimene. Põhjusteks on nii hooletu suitsetamine kui tuletegemine, metsa jäetud klaasikillud, mootoritest lennanud sädemed, laskeharjutustel maha kukkunud tulised padrunikestad, isesüttimine ülekuumenenud turbaaunades, kaarleegid kõrgepingeliinides ja kuritahtlik süütamine.[2]

Uue metsatulekahju võivad süüdata ka teisest põlengust lennanud sädemed. Harva võib tulekahju põhjustada välgulöök (1% Eesti tulekahjudest, kuid 45% Kanadas).[1]

Kõige rohkem tulekahjusid on Harjumaal ja Ida-Virumaal suurte linnade läheduses, sest neid metsi külastatakse kõige enam.[3]

Suure tuleohu korral võidakse keelata metsade külastamine.[2]

Metsatulekahjude liigid[muuda | muuda lähteteksti]

Eestis eristatakse enamasti kolme tüüpi tuld: maatuld, pinnatuld ja ladvatuld.[4] Maatuld nimetatakse ka pinnasetuleks. Samamoodi jaotatakse kütused nende asukoha järgi pinnasekütusteks, pinnakütusteks ja ladvakütusteks.[1][5] Maa-, pinna- ja ladvatulekahjud jagunevad nende levimiskiiruse, leegi kõrguse ja mõju järgi taimestikule nõrgaks, keskmiseks ja tugevaks. Nõrk tuli võib mõjutada vaid alustaimestikku, tugev tuli võib ära põletada ka puud.[1][5]

  • Maa- ehk pinnasetuli

Pinnasekütused on huumus, turvas, kõdu ja juured. Nad põlevad tavaliselt ilma leegita, hõõgudes ja miilates. Lihtsustatult võib öelda, et maatule korral põlevad mulla pealmised kihid ja neis leiduv materjal.

Maatuli levib kõige aeglasemalt edasi, aga võib kõige kauemaks põlema jääda.[1][5][4]

  • Pinnatuli

Pinnakütused on maas ja maapinna lähedal leiduv materjal, nagu maha langenud lehed, okkad ja oksad, rohi, puhmad ja madalad põõsad.

Pinnatuli võib taimestikust kiiresti üle põleda või kauemaks põlema jääda, kahjustades taimi.

Enamik metsatulekahjudest on pinnatulekahjud (90–95%).[1][5]

  • Ladvatuli

Ladvatuli levib puuvõralt teisele juhul, kui puud kasvavad piisavalt tihedalt. Põlevad jämedad oksad, puutüved, kõrged põõsad ja võrades leiduv materjal. Esineb ainult koos pinnatulega.

Ladvatuli tekib harva (alla 5% juhtudest), aga kui tekib, siis levib kiiresti edasi ja põleb suure kuumusega.[1][5][4]

  • Redeltuli

Lisaks eelloetletud tulekahju liikidele räägitakse ka redeltulest, mis on ühenduseks pinnatule ja ladvatule vahel. Redeltule korral ronib tuli nagu mööda astmeid üles ja süütab võrad. Headeks astmeteks on madalal asuvad kuivanud oksad ning roni- ja vääntaimed.

  • Lendtuli

Lendtuleks võib nimetada tuulega põlengualalt edasi lendavaid sädemeid, mis võivad süüdata uusi tulekahjusid.

Kütusest[muuda | muuda lähteteksti]

Tulekahju kütuseks on metsas leiduv materjal, nt sammal, rohi, puhmad, puud ja põõsad. Tulekahju levimiskiirus sõltub põleva materjali iseloomust: põlengu kulgu mõjutavad kütuse niiskus, temperatuur, suurus, kogus ja pidevus. Tuli levib kiirelt edasi, kui tema teel on tihe ja pidev, ilma lünkadeta taimkate.

  • Mõned seaduspärad:
  • Märg materjal süttib raskemini ja põleb aeglasemalt kui kuiv.
  • Soojem kütus süttib kergemini kui jahedam, sest temperatuuri tõustes kütuse niiskusesisaldus väheneb.
  • Peenem materjal süttib kergemini kui jämedam ja põleb kiiremini. Jämedamat materjali on aga jällegi raskem kustutada.
  • Mida rohkem kütust, seda suurem tulekahju.
  • Ilma mõju

Tuleohtlik aeg algab peale lume sulamist, kui kulu ja varis on kuivanud, ja kestab kuni sügiseste vihmaste ilmadeni.[1][6] Põua ajal taimestiku niiskusesisaldus alaneb ja tuleoht kasvab.

Tulekahju levikuks on kõige soodsam kuiv tuuline ilm. Tuul kuivatab kütuseid ja annab tulekahjule hoogu, suunab tule levikut tuule suunas ning võib sädemeid edasi kanda. Tuul võib viia hõõguvaid sädemeid üle teede, jõgede ja teiste levikutõkete ja sel moel uue tulekahju süüdata.

Isegi asjaolu, kas kütus on päikese käes või varjus, omab tähtsust süttimise seisukohalt. Päikese käes on kütuse temperatuur kõrgem ja niiskusesisaldus madalam. Pilvistel päevadel ei soojene kütus nii palju kui päikesepaistelistel päevadel ja tuleoht on madalam.

Ka ilma ööpäevane vaheldumine mõjutab tulekahju kulgu. Tuleoht on kõige väiksem enne päikesetõusu ja kõige suurem pärastlõunasel ajal, mil on kõige soojem ja kuivem. Päeval on põlemine intensiivsem, sest õhuniiskus on väiksem, temperatuur on kõrgem ja tuul on tugevam.

  • Reljeefi mõju

Lõunanõlvadel on päikselisem, kuivem ja soojem kui põhjanõlvadel ja seal levib tuli kiiremini. Mida järsem nõlv, seda kiiremini tuli seda mööda üles ronib.

  • Metsa liigilise koosseisu mõju

Kõige tuleohtlikumad on hõredad, kuivad ja valgusküllased männimetsad, kus on tihe puhmastest alustaimestik.[2] Kuusikutes on tuleoht veidi väiksem.[5]

Kõige väiksem tuleoht on lehtmetsades, sest lehtmetsas on puud kõige suurema niiskusesisaldusega, mistõttu põleb seal enamasti vaid maapinnal asuv taimestik.

Segametsad on üldiselt vähem tuleohtlikud kui okasmetsad, sest lehtpuud teevad metsa varjulisemaks ja niiskemaks.

Tuleohu vähendamine[muuda | muuda lähteteksti]

Kuna enamik metsapõlenguid tekib inimese süül, on olulisel kohal ennetuses lõkkeplatside ja suitsetamiskohtade rajamine metsa külastajatele. Tule leviku tõkestamiseks rajatakse ka tuletõkestusribasid, metsasihte ja metsateid. Okasmetsadesse võib istutada lehtpuuribasid.[6]

Kustutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Metsatulekahjude kustutamiseks on kasutusel märg ja kuiv meetod. Kuiva meetodi puhul eraldatakse võimalik kütus füüsiliselt tulekahjust. Märja meetodi korral kustutatakse tuld vee või kustutusvahenditega. Tule leviku piiramiseks võidakse kasta ka veel süttimata kütust.

Tulekahju võidakse kustutada ka vastutulega, mis tähendab, et tule teel olev materjal põletatakse ära.

Väikest põlengut võib ise kustutada seda pühkivate liigutustega lämmatades.[2]

Tule mõjud[muuda | muuda lähteteksti]

Hara raba Lahemaa rahvuspargis üks, kaks ja kolm aastat peale põlengut

Tuli mõjutab nii taimi, loomi kui mulda. Pärast tulekahju, kui maapinda kattev taimestik on hävinenud, jõuab maapinnale rohkem päikesekiirgust. Maapind soojeneb ja jahtub rohkem, ka on muld niiskem, sest rohkem vihma jõuab maapinnale ja taimelehed auravad vähem. Tulekahju käigus vabanevad surnud orgaanikasse talletunud toitained, samuti muutub muld peale põlengut aluselisemaks.[7]

Tule ökoloogiline tähtsus[muuda | muuda lähteteksti]

Tuli on küll harvaesinev, ent täiesti tavaline nähtus igas ökosüsteemis, millel on häiringuna suur ökoloogiline tähtsus. Igal ökosüsteemil on talle iseloomulik põlemise sagedus, mis aitab ökosüsteemil uueneda. Tuli loob maastikule häilusid, kus saavad kasvama hakata enamat valgust vajavad taimeliigid ja noortaimed, misläbi kasvab liigirikkus. Muutused tulerežiimis võivad viia soovimatute muutusteni ökosüsteemis, kui eelise võivad saada liigid, kes pole seal ajalooliselt kasvanud. Liiga harva põlemise tõttu võidakse okasmetsas välja suretada okaspuud, liiga sagedase põlemise korral ei pruugi aeglasema kasvuga taimed enne järgmist tulekahju viljuda. Nii võivad need kooslusest kaduda.[7]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 Kristi Teppo ettekanne "Metsatulekahjud – must või valge?", vaadatud 8.12.2016 http://www.eramets.ee/life/images/stories/mets%20ja%20tulekahjud.pdf
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 Infovoldik "Kuidas hoida ära metsatulekahju", vaadatud 8.12.2016 http://www.eramets.ee/life/images/stories/kylastajatele.pdf
  3. Erametsakeskuse koduleht, artikkel "Mets", vaadatud 8.12.2016 http://www.eramets.ee/life/index.php?option=com_content&view=article&id=50&Itemid=53
  4. 4,0 4,1 4,2 Ökoloogialeksikon, koostaja Viktor Masing, Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn 1992, lk 158
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 5,5 Talvari, A. 2011, Hädaolukorrad Eestis: merereostus ja metsatulekahjud, lk 49–63 https://digiriiul.sisekaitse.ee/bitstream/handle/123456789/285/Talvari_Hadaolukorrad%20Eestis.pdf
  6. 6,0 6,1 Infovoldik "Tulekaitse", vaadatud 8.12.2016 http://www.eramets.ee/life/images/stories/metsaomanikule.pdf
  7. 7,0 7,1 Wikipedia, The Free Encyclopedia. artikkel Fire ecology, vaadatud 26.10.2016 https://en.wikipedia.org/wiki/Fire_ecology