Suurtükiväepataljon

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Disambig gray.svg  See artikkel räägib üldmõistest; Eesti kaitseväe üksuse kohta vaata artiklit Suurtükiväepataljon (Eesti kaitsevägi)

Suurtükiväepataljon on kaudtuleotstarbeliste suurtükkidega relvastatud pataljon, mis kuulub suurtükiväe relvaliigi (väeliigi) koosseisu. Suurtükiväepataljon võib kuuluda lahinguüksuste brigaadi, suurtükiväerügemendi või suurtükiväebrigaadi koosseisu. Suurtükiväepataljon (tavaliselt eriotstarbeline) võib olla allutatud üksikuna ka otse diviisile või korpusele.

Suurtükiväepataljoni koosseis ja relvastus[muuda | muuda lähteteksti]

USA välisuurtükiväe patarei positsioonil Iraagis

Suurtükiväepataljon koosneb staabist ja 3–6 patareist. Patareid koosnevad rühmadest. Tänapäeva suurtükiväepataljon on relvastatud tavaliselt 12–27 üldjuhul samatüübilise kaudtulerelvaga (reeglina haubitsad) sõltuvalt kasutatavast relvasüsteemist ja allüksuste struktuurist. Kaudtulerelvad on jaotatud suurtükipatareidesse (tulepatareidesse). Pataljoni suurus on sõltuvalt relvastusest ja struktuurist tavaliselt 300–800 inimest. Pataljoni koosseisus on oma juhtimis- ja lahinguteenindust toetavad allüksused (staabi- ja teeninduspatarei) ja mõnikord ka suurtükiväeluure allüksused.

Suurtükiväepataljoni juhib vanemohvitser, tavaliselt kolonelleitnant, kelle tööorganiks on pataljoni staap.

Sõltuvalt armee kaudtulesüsteemi ülesehitusest võivad suurtükiväepataljoni koosseisus olla ka tulejuhid, kes on koondatud kas omaette patareiks (elemendiks) või jagatud suurtükipatareidesse. Eesti kaitseväes kuuluvad tulejuhid orgaaniliselt lahinguüksuste koosseisu.

Suurtükiväepataljon täidab oma kaudtuletoetuse ülesandeid tulepositsioonide alal asuvatelt tulepositsioonidelt.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Pataljonisuuruse üksuse teke suurtükiväes[muuda | muuda lähteteksti]

Suurtükiväe põhilise üksusena tunti pikka aega peale suurtükkide kasutuselevõttu patareid. Seoses sõjapidamise keerukamaks muutumisega, tule kontsentratsiooni vajaduse ja süsteemi juhtimise ning tagamise parandamise vajadusega hakati üksikuid patareisid umbkaudu Napoleoni sõdade ajajärgul koondama suuremateks üksusteks.

Pataljonisuurune suurtükiväeüksus ja selle nimetused Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti kaitseväe Suurtükiväepataljoni embleem. Kiri endiselt "Suurtükiväegrupp"

Vabadussõja ajal ja lühikest aega pärast selle lõppu nimetati Eestis suurtükiväe pataljoni suurust üksust vene nimetuse eeskujul divisjoniks. Hiljem nimetati Eesti Sõjaväes kuni 1940. aastani pataljonisuurust suurtükiväeüksust suurtükiväegrupiks.

Traditsiooniline suurtükiväegrupi nimetus oli kasutusel ka taasloodud Eesti kaitseväes aastail 1998–2008. Alates 2009. aastast nimetatakse kõiki kaitseväe Maaväe pataljonisuurusi üksusi selguse huvides ühtlustavalt pataljonideks.

Kaitseväe suurtükiväepataljon paikneb Tapa sõjaväelinnakus ja on 1917 formeeritud Eesti suurtükiväe brigaadi ning hilisema Vabadussõjaaegse 1. suurtükiväepolgu õigusjärglane.

Moodustamine ja Vabadussõda (1917-1920)[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti 1. suurtükiväerügemendi patarei nr 1 võitluses Landeswehri vastu.

Suurtükiväeüksuse formeerimine algas 1917. aasta alguses, kui suurtükiväelased hakkasid koonduma kaevikute suurtükiväeüksusesse, mis 1917. aasta detsembriks koosnes paarisaja mehega. 26. detsembril 1917 moodustati 1. Eesti jalaväepolgu alluvuses 1. diviisi komandöri käskkirja alusel suurtükiväelaste komando. Üksuse ülemaks sai nooremleitnant Joosep Sild. Üksus varustati 24 vene kolmetollise 1902. aasta mudeli põllusuurtükiga ja laskemoonaga Vene impeeriumi 44. ja 45. suurtükiväebrigaadist.

1. Eesti suurtükiväebrigaad moodustati 16. jaanuaril 1918 Haapsalus, selle ülemaks määrati alampolkovnik Andres Larka. Veebruariks koosnes brigaad viiest patareist, milles oli 26 suurtükki, 21 ohvitseri ja 801 sõdurit. Kuid 21. veebruaril 1918 saadeti see bolševike poolt laiali. Pärast bolševike taganemist sakslaste eest lubati 26. veebruaril Eesti diviis uuesti formeerida, kusjuures suurtükiväebrigaadi ülemaks sai kapten Karl Tiitso. Lõplikult demobiliseeriti ja desarmeeriti brigaad Saksa okupatsioonivõimude poolt 5. aprillil. 15. novembril 1918 alustas kapten Hugo Kauler Tallinnas endiste suurtükiväeohvitseride koondamist. 21. novembril 1918 nimetas Eesti sõjaminister Andres Larka ta 1. suurtükiväepolgu ülemaks ja andis talle ülesande selle formeerimiseks. Esialgu oli üksusel raskusi varustuse leidmisega ja Eesti Vabadussõja esimesed lahingud peeti 28. novembril 1918 Narvas jalaväena. Detsembris 1918 õnnestus eestlastel osta sakslastelt kaks 7,7 cm FK 16 põllusuurtükki. Soomest saadi veel üks partii suurtükke, mis koosnes kahekümnest 87 mm mudeli 1877 ja neljast 76 mm mudeli 1900 põllukahurist. 1919. aastaks koosnes Eesti suurtükivägi kolmest polgust, millest igaühes oli kaks patareid. Kokku osales Vabadussõjas 18 patareid, mis tegutsesid Viru rindel, Viljandis, Valgas, Võrus ja Cēsise all Lätis Balti Landwehri vastu.

Suurtükkide arv[muuda | muuda lähteteksti]

•Vabadussõja lõpul oli Eestil 300 suurtükki.

•II MS eel oli Eestil koos mobilisatsiooni varudega 250 suurtükki.

Vabadussõja ja rahuaja relvad
M1902 (76 mm) •Vene

•98 ühikut

•Laskekaugus 8,5 km

•Mürsu kaal 7,5 kg

•Aastast 1903

•10-12 l/min

Ordnance QF 18-pounder (84 mm) •Briti

•59 ühikut

•Laskekaugus 5,9 – 10,10 km

•Mürsu kaal 8,4 kg

•Aastast 1904

•20 l/min max, jätkusuutlik

4 l/min

M1910 (107 mm) •Vene

•20 ühikut

•Laskekaugus 12,5 km

•Aastast 1910

•5 l/min

Ordnance QF 4.5-inch howitzer (114 mm) •Briti

•23 ühikut

•Laskekaugus 6,7 km

•Mürsu kaal 16 kg

•Aastast 1908

•4 l/min

sFH 13 (149,1 mm) •Saksa

•8 ühikut

•Laskekaugus 8,8 km

•Mürsu kaal 42 kg

•Aastast 1913

•3 l/min

M1910 (152,4 mm) •Vene

•29 ühikut

•Laskekaugus 8,7 km

•Mürsu kaal 43,5 kg

•2-4 l/min

•Aastast 1910

234mm Suurtükk Suurupis •3 tükki

•Laskekaugus kuni 24 km

305mm suurtükk Aegnasaarel •4 tükki
Eesti nõrkused[muuda | muuda lähteteksti]

•Vähene suurtükkide kogus (Andmed väga erinevad CA 250-300 ühikut)

•Väga palju erinevaid relvi ( laskemoon, väljaõpe)

•Logistiline „horror“

•Moona järel ja juurde vedu raskendatud.

•Relvastus pigem aegunud, võrreldes suur-riikidega

•Relvade varuosade nappus

•Sõja korral oleks Eestlastel olnud võimalus sõjasaagina saadud suurtüki mürske kasutada.

Eesti Vabariik ja Nõukogude okupatsioon (1920-1940)[muuda | muuda lähteteksti]

1920. aasta märtsis demobiliseeriti üksus ja paigutati ümber Narva. See koosnes neljast patareist, väljaõppekomandost ja 1. kindlus-tükiväegrupist. Üksus nimetati mitu korda ümber. 1. juunil 1920 nimetati see eestikeelseks: 1. välja suurtükiväe divisjon . 1. jaanuaril 1921 nimetati see eestikeelseks: 1. suurtükiväepolk . 24. novembril 1922 nimetati see eesti keeleks: 1. suurtükiväerügement . 15. märtsil 1924 reformiti üksus 1. diviisi suurtükiväeüksuseks (eesti keeles: 1. diviisi suurtükivägi ), mis koosnes 1. suurtükiväegrupist (eesti keeles: 1. suurtükiväegrupp ), mis baseerus Narvas, ja 2. suurtükiväegrupist (eesti keeles: 2. suurtükiväegrupp ), mis baseerus Rakveres. Diviisi ülemaks sai major Georg Leets ja 1. suurtükiväegrupi ülemaks major Erich Toffer. Üksus sai oma lipu 28. oktoobril 1928. aastal. 1939. aastaks koosnes 1. suurtükiväegrupp staabist, erikomandost, kolmest patareist, millest igaühes oli neli vene 76 mm välihaubitsat mudel 1902 ja üks patarei kahe saksa 150 mm raske välihaubitsaga. 19. septembril 1940, kui Nõukogude võim oli Eesti okupeerinud, anti välja käskkiri üksuse laialisaatmise kohta. Üksuse likvideerimine lõpetati 19. detsembril 1940

Taastamine ja tänapäev (1996 - praegu)[muuda | muuda lähteteksti]

Tükiväepataljoni reservväelased õppusel 2011. aastal

Jõupingutused suurtükiväepataljoni moodustamiseks taasloodud Eesti Vabariigis hakkasid kuju võtma 1996. aastal, kui Soome kaitseväe juhatuse alluvuses loodi töörühm nimega "Viro projekti" (inglise keeles: Estonian project), et aidata kaasa Eesti kaitseväe arendamisele. Reservkolonel Jouko Kivimäki valiti suurtükiväe taastamise ja arendamise abistamiseks. Üksuse formeerimine ei olnud lihtne, sest ohvitsere oli väga vähe, infrastruktuurist oli suur puudus ja vajalik varustus peaaegu puudus. Nende piirangute tõttu alustasid esimesed sõdurid väljaõpet Soomes 1997. aasta septembris. 1998. aasta alguseks olid sõdurid oma väljaõppe lõpetanud. Soome kaitsevägi annetas ka mitmesugust varustust, sealhulgas 105 mm haubitsad H61-37, mis saabusid ajavahemikus 1997. aasta detsembrist kuni 1998. aasta veebruarini.


Üksus taastati ametlikult 20. märtsil 1998, kui Põhja Eraldiseisev Jalaväepataljon muudeti suurtükiväegrupiks. Üksus sai oma lipu 20. märtsil 2001. 1. veebruaril 2003 allutati üksus Tapa väljaõppekeskusele. 2003-2004 sai suurtükiväegrupp Saksamaalt 155 mm haubitsad FH-70. 2008. aastal sai ta Soomest 122 mm haubitsad, mis asendasid vanad 105 mm haubitsad. 1. juulil 2008 viidi üksus üle Kirde-Regiooni Kaitsekomando alla. 1. jaanuaril 2009 nimetati suurtükiväegrupp ümber suurtükiväepataljoniks. 1. augustil 2014 liideti pataljon 1. jalaväebrigaadi koosseisu. 1. augustil 2014 liideti pataljon 1. jalaväebrigaadi koosseisu. 2014. aasta seisuga koosnes suurtükiväepataljon staabist, staabi- ja tugipatareist, suurtükiväekoolist ja tulepataljonist.


Praegu varustatakse pataljoni ümber 18 iseliikuvate haubitsaga K9 Thunder, mille täieliku lahinguvalmiduse saavutamist prognoositakse aastaks 2026.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]