Surju mõis
_kaart.png)
Surju mõis (saksa keeles Surry või Hoff Suria) oli Uulu mõisa kõrvalmõis Pärnumaal Pärnu kihelkonnas.[1] Mõis rajati 16. ja 17. sajandi vahetuse paiku.[2]
Kuna Surju mõis oli kõrvalmõis, domineeris selle juures majandusfunktsioon esinduslikkuse üle. Mõisasüdames on säilinud kunagine valitsejamaja (endine apteegimaja), mõisa endine töölistemaja (praegune hooldekodu ja perearstikeskus), mõned kõrvalhooned, teeäärsed graniitpostid ning läbi pargi kulgev munakivitee. Härrastemaja ehk suvemõis, mis asus Surju pargis, põletati maha 1905. aasta revolutsiooni ajal. Hiljem ehitati hoone uuesti, kuid lammutati 20. sajandi esimesel poolel. Praegu asub selle hoone kohal tantsulava, mille all olev vundament on osaliselt nähtav.[3][4][5][6][7]
Mõisa omanikud
[muuda | muuda lähteteksti]On teada, et 1544. aastal läänistas ordumeister Hahn Sorje küla. Hahni tütar abiellus Wigant von Ungerniga, kes sai kaasavaraks Suroi ehk Sorje. Ungerni tütar abiellus Chr. von Düreniga, kes sai kaasavaraks Surju, mille väärtus oli 2000 marka. See panditi omakorda 1597. aastal 1900 marga eest Hans Platele. Södermanlandi hertsog Karl oli Pärnus laagris ja läänistas 26. septembril 1600 Surri küla Hans Platele, hiljem muudeti see päritavaks. Pole teada, millal Surju külast sai päris mõis.[5]
Surju mõis kuulus Platede suguvõsale kuni 1710. aastani, mil Carl Detolf Plate suri. Temast jäid maha naine ja alaealine laps. Seejärel sai mõisa omanikuks naisevend notar Jacob Johan Kirchner, kelle suguvõsale mõis edasi pärandus. 1805. aastal pantis Karl Magnus von Kirchner Surju mõisa 10 aastaks 38 000 hõberubla eest Heinrich August von Bockile. Juba aasta hiljem loovutas von Bock Surju mõisa pandiõiguse Daniel Gottlieb Sucknile 45 000 assignaatrubla eest. 1807. aastal pantis Julie Elisabeth von Vietinghoff Uulu mõisa oma isale Daniel Gottlieb Sucknile 32 000 hõberubla eest. Kuna Suckni ei suutnud pandilepingut ümber vormistada ostulepinguks ega mõisa esialgne omanik seda tagasi lunastada, müüdi Uulu ja Surju mõis 1819. aastal oksjonil Johann Stael von Holsteinile 23 900 rubla eest.[5][8]
_endine_valitsejamaja.jpg)
_lauda_varemed.jpg)
_endine_t%C3%B6%C3%B6listemaja.jpg)
Liivimaa õuekohtu 25. septembri 1846. aasta otsusega kinnitati Johann Stael von Holsteini testament, mille kohaselt päris Uulu-Surju mõisa tema poeg Gotthard Reinhold Staël von Holstein. Sellest ajast sai mõis fideikomissvalduseks ja jäi perekonna omandisse kuni riigistamiseni 1919. aastal.[8]
Stael von Holsteinide ajastu
[muuda | muuda lähteteksti]Taali mõisnik parun Johann Erich Stael von Holstein omandas Uulu ja Surju mõisa 1819. aastal, ent ei elanud kummaski mõisas püsivalt. Ta viibis seal peamiselt majapidamise kontrollimiseks või juhiste andmiseks. Sügiseste jahtide ning jahipidude ajal viibis mõisnik aga Surjus ja Uulus pikemalt, koos suguvõsa ja sõpradega.[5]
1846. aastal päris Surju ja Uulu mõisa tema poeg kaardiväeleitnant Gotthard Reinhold Staël von Holstein. Pärast erruminekut asus ta elama Uulu mõisa ja algatas oma valdustes suuri ümberkorraldusi. Lisaks mõisate majandamisele ja mõisamaade laiendamisele pööras ta tähelepanu hariduse edendamisele. Paruni nõudlikkuse ja karmi käe tõttu hakati teda kutsuma Raudparuniks, samuti Vanaks Reinuks.[9]
1893. aastal[8] sai Surju ja Uulu mõisate omanikuks Raudparuni vanim poeg Alexander Magnus Stael von Holstein. Tema ajal suurendati Uulu ja Surju mõisa karja ning muudeti see friisitõuliseks. Põllumaid laiendati, metsad jaotati sihtide abil kvartaliteks.
Surjuga oli kõige tihedamalt seotud Alexander Magnuse vanim poeg Peter Reinhold Friedrich Stael von Holstein, kes oli ka Surjus sündinud.[viide?] Rahvas tundis teda kui Pikk-Peetrit, tema 220-sentimeetrise kasvu tõttu. Parunipojal oli Surjus oma maja, mis asus mõisa pargis. Seal korraldati pea igal pühapäeval simmaneid, kuhu kõik olid oodatud lõbutsema ja tantsima.[5]
Pärast oktoobrirevolutsiooni lõppes senine mõisa majapidamine. Paljud mõisatöölised lahkusid ja Uulu mõisahoone põletati maha. Parun Alexander Magnus Stael von Holstein põgenes Saksamaale, kuid tema poeg Peter Reinhold Friedrich jäi end Eestisse varjama kuni Saksa okupatsioonini, mil ta naasis Surju. Ta hakkas müüma Uulu ja Surju talusid sularaha eest ning rentima Uulu mõisa maid väiksemateks üksusteks pisirentnikele.[5]
1926. aastal lahkus Peter Reinhold Friedrich Eestist Saksamaale, kuid külastas Surjut hiljem mitmel korral.[5] Alexander Magnus Stael von Holstein suri 19. novembril 1919. Tema poeg, viimane Uulu ja Surju mõisahärra Peter Reinhold Friedrich suri 3. detsembril 1954 Lüneburgis.[viide?]
Mõisakompleks
[muuda | muuda lähteteksti]_h%C3%A4rrastemaja_asukoht_(tagant).jpg)
Surju mõisa härrastemaja ehk suvemõis, mis asus mõisa pargis Surju (Siiraku) oja paisjärve ja Reiu jõe vahelisel alal, hävis tulekahjus 1905. aastal. Selle asemele ehitati uus maja, mis aga ei valminud ja lammutati 1930. aastatel. Lammutatud hoone materjale kasutati töölistemaja ümberehitamiseks individuaalelamuks.[5] Praegu asub härrastemaja kunagisel kohal tantsulava.
Tööliste maja (praegune hooldekodu ja perearstikeskus), mida tihti peetakse peahooneks, on keskmise suurusega ühekordne puithoone, millel on pealeehitus. Pealeehitus asub hoone keskteljel, selle viilkatus on põhihoone katuseharja suhtes risti ja kõrgem. Hoonet katab kõrge, üleulatuvate räästastega viilkatus ning seinad on vooderdatud rõhtlaudadega. Hoonel on hilised suured aknad kas kahe või kolme poolega, nende ülaosas on tihe ruudustik. Keskteljel paikneva peaukse ees on väike klaasitud veranda. Algne hoone võib pärineda 19. sajandi lõpust ja asub jõega paralleelselt.[10]
Valitsejamaja on väiksem ühekordne puithoone, mis materjalilt ja kujunduselt kordab peahoonele omaseid jooni (viilkatus, akende kuju, vooderdus jm). Hoone asetseb jõega risti.[10]
Laudad, mis asusid valitsejamajast üle tee, on valdavalt lammutatud. Need olid kaks pikka maakivist ja osaliselt krohvitud paralleelselt asetsenud hoonet, mis olid omavahel ühendatud vahehoonega.[10] Algsed ehitised võisid pärineda 19. sajandi II poolest.[11]
Mõisapark
[muuda | muuda lähteteksti]_park.jpg)
Peahoone juurde kuulus 19. sajandil rajatud vabakujunduslik park. Selle piiriks on läänes Reiu jõgi ja idas Surju ojast paisutatud järv, mis eraldavad parki Surju asulast. Pargi loodeservas viib sild üle paisu endisesse mõisasüdamesse. Pargi oluliseks kujunduselemendiks on paisjärv, mille veepeeglid ja saared rikastavad vaateid.[12]
Pargi läänepoolse osa puud olid istutatud tihedate kontrastsete mitme- ja üheliigiliste rühmadena või üksikpuudena, mis vaheldusid eri suuruses lagendikega. Praeguseks on säilinud vaid üks suurem lagendik, kuhu on paigutatud lava. Idapoolne pargiosa on metsasem. Park on kasutusel Surju elanike puhkekohana.[12]
Puistu liigirikkus on keskmine. Valitsev puuliik on harilik vaher, mille kaasliigid on harilik jalakas, harilik tamm ja harilik pärn. Vähemal määral esinevad harilik saar, harilik haab ja arukask. Paisjärve ääres kasvavad sanglepad, hallid lepad ja hõberemmelgad. Hõberemmelga teisendi sericea ja sordi "Tristis" isendite hulgas on puid ümbermõõduga 350–560 cm.
Haruldasematest puudest on puistus künnapuud. Huvitav on rippuvate teise järgu okstega vitskuusk ehk sugakuusk. Võõrokaspuudest on silmapaistvalt suured siberi lehised.[12]
-
Surju mõis härrastemaja vundament mõisa pargis -
Surju mõis härrastemaja vundament mõisa pargis -
Surju mõis munakivitee mõisa pargis -
Surju mõis teeäärsed graniitpostid mõisa pargis -
Surju mõis pargi tee
_h%C3%A4rrastemaja_vundamendi_nurk.jpg)
_h%C3%A4rrastemaja_vundament.jpg)
_munakivitee_Surju_pargis.jpg)
_graniitpostid_Surju_pargis.jpg)
_pargi_tee.jpg)
Talud
[muuda | muuda lähteteksti]Mõisnik Johann Erich Stael von Holstein nimetas 19. sajandi esimesel poolel ligi veerandsada talu USA osariikide ja teiste tuntud välismaiste paikade järgi. Osa neist talunimedest on tänapäevaks kadunud, kuid mõned võõra algupäraga nimed on kasutusel. Mitmel juhul on keeruline võõrapärane kohanimi muutunud maakeeles suupäraseks. Ajalehe Uus Eesti Pärnu Uudised artiklis "Ameerika toodi Uulu" nimetati parunit seetõttu Saksa ja Ameerika asundusliku kultuuri rajajaks-ristijaks ning arvati, et tegu on muinsuskaitset vajava pärliga.[5][13]
Aegamööda asendati kaartidel ja lepingutes need nimetused rahvapärastega: Montevideo – Munta, Pernambuco – Puka, Missouri – Missuri, Riogrande – Riiukrana, Jersey – Järsi, Suriname - Suurisnõmme.[5][14]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ http://www.mois.ee/pikknims.shtml (vaadatud 01.03.2016)
- ↑ Surju mõis Rahvusarhiivi Eesti ala mõisate registris (vaadatud 01.03.2016)
- ↑ Valdo Praust (2009). Pärnumaa mõisad. Tallinn: Tänapäev. ISBN 978-9985-62-780-8. OCLC 555547735.
- ↑ "EELIS Infoleht". eelis.ee. Vaadatud 25. aprillil 2023.
- ↑ 5,00 5,01 5,02 5,03 5,04 5,05 5,06 5,07 5,08 5,09 Piiri, Elvi; Pukk, Taavi (2008). Kodupaigas on suvi. Surju mõisast sovhoosini. Surju. Lk 11–26.
- ↑ "EELIS Infoleht". eelis.ee. Vaadatud 25. aprillil 2023.
- ↑ "EELIS Infoleht". eelis.ee. Vaadatud 25. aprillil 2023.
- ↑ 8,0 8,1 8,2 "Kinnistute register - Kinnistu detailandmed". www.ra.ee. Vaadatud 25. aprillil 2023.
- ↑ "See lugu rääbib Uulu külast". Oma Leht. 1. november 2014.
- ↑ 10,0 10,1 10,2 "Surju mõis • MKA arhiiv". register.muinas.ee. Vaadatud 25. aprillil 2023.
- ↑ "Surjus laguneb omanikke vahetav laut". Pärnu Postimees. 21. september 2006.
- ↑ 12,0 12,1 12,2 Olev Abner (2012). Eesti pargid. 2. Kd 2. Tallinn: Varrak. ISBN 978-9985-3-2620-6. OCLC 844090379.
- ↑ "Ameerika toodi Uulu". Uus Eesti Pärnu Uudised. 22. jaanuar 1937.
- ↑ "Viguriga kaardid: kauged kohanimed koduses Eestis". Teadus. 11. detsember 2021. Vaadatud 2. mail 2023.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Surju mõis Rahvusarhiivi Eesti ala mõisate registris
- Uulu ja Surju mõisa plaan (Rahvusarhiiv)