Suhtlusoskused

Suhtlusoskused (lähtudes suhtluse definitsioonidest) tähendab oskust kontakteeruda teise inimesega, anda ja vastu võtta informatsiooni, tajuda teist inimest, tema sõnumit ja ennast selles situatsioonis, mõjutades vastastikku üksteist.

Suhtluse mõiste[muuda | muuda lähteteksti]

Suhtlust on defineeritud mitmeti, näiteks:

Suhtlemine on inimestevaheline teabevahetuse protsess, mille käigus toimub vastastikune tajumine ja tundmaõppimine ning sotsiaalsete suhete aktualiseerimine.
Suhtlemine on säärane vähemalt kahe või enama isiku ühistegevus, kus ühe partneri tegevuse edukus sõltub suuremal või vähemal määral teis(t)e tegutsemisest.
Suhtlemine on sotsiaalse inimese eneserealisatsiooni põhivorm, aga ka isiksusliku eneseaktualiseerimise keskne tee ja enesearendamise tähtsamaid mooduseid.
Suhtlemine tähendab ühise tähenduse loomise protsessi.

Seega kujutab suhtlemine endast kommunikatsiooni (teabevahetuse) pertseptsiooni (isikutaju) ja interaktsiooni (vastastikuse mõjutamise) protsessi.

Inimene suhtleb tahtmatult omandatud (kehakeel, sõnad) ja teadlikult õpitud (kirjalik suhtlus) vahendite kaudu.

Suhtlusoskuste mõiste[muuda | muuda lähteteksti]

Küsimus, kuidas täpsemalt kirjeldada suhtlusoskusi, on olnud probleemiks alates selle teemaga sügavama tegelemise algusest 20. sajandil.

Suhtlusoskused kuuluvad sotsiaalsete oskuste, ka nn elamisoskuste (ingl life skills) hulka.^[1]^[2]^[3]

Sotsiaalpsühholoogias^[4] jaotatakse inimestevahelise suhtlusega seotud protsessid järgmisteks tasemeteks:

Intrapersonaalne – isikusisesed (hoiakud, sotsiaalne identiteet jne)
Interpersonaalne – isikutevahelised (kommunikatsioon, sotsiaalne interaktsioon jne)
Intragrupiline – grupisisesed (gruppide liigid, -dünaamika, otsustamine grupis, konformsus, rollid jne)
Intergrupiline – gruppidevahelised (nt gruppidevahelised hoiakud jne)
Ühiskonna tasandi protsess – isiksus ja ühiskond, kultuur, mass, sotsialiseerumisprotsess jne.

Kõigil nendel tasemetel toimub suhtlemine kas iseenda, teise inimese või teistega. Kõigil nendel tasemetel on kasutusel suhtlusoskused.

Suhtlusoskusi on liigendatud mitmel moel. Mõned näited:

Kontakt, orienteerumine partneris, arutelu (analüüs, süntees), otsus, tegutsemine^[5]
Kontakt, kuulamine, enesekehtestamine, konflikti lahendamine^[1]^[6]

Suhtlusoskuste skeem[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti Suhtlemistreenerite Ühing töötas 2007. aastal välja mudeli, mille abil on võimalik suhtlusoskusi kaardistada ja neid treenida (õpetada).

Suhtlusoskuste skeem, nn roos, kirjeldabki suhtlusoskusi.

Sellel skeemil jagunevad suhtlusoskused baasilisteks ja kompleksoskusteks. Joonisel on kujutatud oskused nii, et iga järgmine (kiht) sisaldab ka eelnevaid.

Baasilised suhtlusoskused[muuda | muuda lähteteksti]

Baasilised suhtlusoskused on järgmised.

Kontaktioskus, mis sisaldab nii kontakti loomise, hoidmise kui ka lõpetamise tehnikaid.
Aktiivse kuulamise oskus, mis lisab vaiksele (passiivsele) ja toetav-julgustavale kuulamisele veel kolm tehnikat: ukseavajad, ümbersõnastamise ja täpsustamise.
Selge eneseväljendamise ehk vastutust võtva väljendusviisi kasutamise oskus, mis oma olemuselt tähendab mina-sõnumite andmise oskust (mina-keel).

Esmaseks kompleksoskuseks võib pidada kehtestavat käitumist ehk enesekehtestamist, mis eeldab lisaks kontakti, aktiivse kuulamise ja selge eneseväljendamise kasutamisele ka kindla suhtlusstiili/hoiaku omamist (võidan-võidad mõtteviis).

Suhtlemise kompleksoskused[muuda | muuda lähteteksti]

Järgnevad kompleksoskused nagu konflikti reguleerimine, veenmine, tagasisidestamine, aga ka müügi, läbirääkimiste, nõustamis- jms oskused sisaldavad kõiki eelnevaid, kuid neis on veel midagi (mudelid, tehnikad). Ka omavad keerulisemad kompleksoskused omavahelist ühisosa, nt konflikti reguleerimine sisaldab nii tagasisidestamise kui veenmisoskuse teatud komponente.

Kõige üldisemaks, laiemaks suhtlusoskuseks peetakse mõjutamist. Mõjutamine on suhtlemise tegelik eesmärk.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

↑ ^1,0 ^1,1 Bolton, R. (2005). Igapäevaoskused. Väike Vanker.
↑ Juusola, M. (2011). Tugevaks armastatud lapsed. Ajakirjade Kirjastus.
↑ Gazda, G. (1967). Basic approaches to group psychotherapy and group counseling (2nd. ed.). Springfield.
↑ Hayes, N. (2002). Sotsiaalpsühholoogia alused. Külim.
↑ Watzlavick, P., Beavin, J.A., Jackson, D.D. (1967). Pragmatics of human communication. New York: Norton.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
↑ Gordon, T. (2003). Tõhus juht. Väike Vanker.

[:0-1] 1,0 ^1,1 Bolton, R. (2005). Igapäevaoskused. Väike Vanker.

[2] Juusola, M. (2011). Tugevaks armastatud lapsed. Ajakirjade Kirjastus.

[3] Gazda, G. (1967). Basic approaches to group psychotherapy and group counseling (2nd. ed.). Springfield.

[4] Hayes, N. (2002). Sotsiaalpsühholoogia alused. Külim.

[5] Watzlavick, P., Beavin, J.A., Jackson, D.D. (1967). Pragmatics of human communication. New York: Norton.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)

[6] Gordon, T. (2003). Tõhus juht. Väike Vanker.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]