Täpsustamine
 |
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Detsember 2018) |
Täpsustamise all mõeldakse aktiivse kuulamise puhul küsimuste esitamist.
.jpg)
Oluline on kasutada uurivaid küsimusi, et räägitust paremini aru saada. Täpsustavad küsimused piirduvad ainult rääkija poolt räägituga. Seetõttu on kasutusel ka termin selgitamine[1].
Küsimustega ei tasu liialdada, pigem tuleks esitada neid võimalikult vähe, sest järjestikused küsimused tekitavad või suurendavad ebavõrdsuse tunnet (ühel on õigus küsida ja pärida, teine peab vastama).
Küsimine[muuda | muuda lähteteksti]
Küsimustel on kalduvus[2]:
- tekitada või suurendada psühholoogilist ebavõrdsust küsija kasuks (küsija on võimu- ehk kõrgemal positsioonil),
- kohustada vastama, pannes nii rääkija sõltuvusse küsijast. Viimasel juhul võib rääkija reageerida protesti või mõne kaitsemehhanismiga.
- panna rääkija tundma ennast või oma privaatsuse piire ohustatuna.
Selleks, et küsimused suhet ei rikuks ja ka vastused saadaks, soovitatakse[2]:
- esitada üks küsimus korraga, jättes vastamiseks pausi, nt Kuidas sa seda mõtled, kas läheme vasakule või paremale? vs Kuhupoole me minna võiksime?
- jätta aega vastamiseks, mõnikord võib paus venida suhteliselt pikaks. Oodake vastus ära! Kui inimene on kogenud suhtlemist meetodil ise-küsin-ise-vastan, siis ei hakka ta kohe küsimusele vastust moodustama;
- sõnastada küsimused arusaadavalt. Kirjakeelele omased põimlaused võivad suulises keeles jääda segaseks, nt Kas ta on ikka nõus, mida siis küll teha, kui ta nõus ei ole ja me tegelikult tahame teda kaasa, noh sinna ju, kas siis ikka alustame või? vs. Mida me siis teeme, kui ta ei nõustu?
- jälgida suhtluspartnerit (rääkijat). Ebakindluse ilmnemisel selgitada, mis põhjusel infot vajate, nt Mis su aadress on? vs. Mul on vaja su aadressi, et saaksin kiirelt sulle homme järele tulla, kui vaja. Kus sa elad?
Juhul kui neid soovitusi ignoreeritakse, siis võivad esitatud küsimused
- viia rääkija segadusse, sest ta ei saa täpselt aru, millest jutt
- ahvatleda rääkijat valetama, sest vastus on ebamugav või ta ei tea seda, ja ta kardab paista rumalana
- panna rääkija otsima küsijale sobivamat vastust, eriti kui sellest sõltub temasse suhtumine
- alandada rääkijat ja seega rikkuda suhet.
Täpsustamist ehk küsimuste esitamist kasutatakse ka selleks, et reageerida nn keerulistele (ebamäärastele, segadust tekitavatele vms) sõnalistele väljenditele, mida rääkija kasutas. Lähtudes N. Chomsky keel süva- ja pinnastruktuuri käsitlusest,[3] töötasid R. Bandler ja J. Grinder[4][5] välja metamudelid, kus kirjeldatakse eelpoolnimetatud sõnu/väljendeid ja lisatakse nende jaoks täpsustavaid küsimusi.
Küsisõnad[muuda | muuda lähteteksti]
Küsimused võivad olla avatud (vajavad vastamiseks pikemat lauset/ lauseid) või suletud (valikuvõimalusi 2-3 nt kas-küsimuse puhul jah, ei).
Nagu ukseavajategi puhul on rääkijat ennast avama innustavateks küsimusteks pigem kuidas- ja mida-küsimused st traditsioonilised avatud küsimused. Vähem on soovitatav kasutada kas-küsimusi ja võimalusel tuleks vältida miks-küsimusi (vähemalt seni, kuni usaldussuhe on loodud).[6]
Miks-küsimustel on kalduvus üles kergitada selliseid tundeid nagu ärevus, süütunne ja ebakompetentsuse tunne. Selliste tunnete tekkimisel reageerib inimene kas vastu vaidlemisega või enda õigustamisega.[6] Kasulikum küsimus algab sõnaga kuidas.
| Miks? | Kuidas? |
| K: Miks sa hiljaks jäid?
R: Ega mina üksi ei jäänud! Sa jäid ka! |
K: Kuidas juhtus, et sa hilinesid?
R: Ma kavatsesin tulla kella 9-se bussiga, kuid jäin sellest maha. |
| K: Miks sul on töö tegemata?
R: Ega mina süüdi ei ole, vajalikke vahendeid ju pole ja sa ise ei öelnud ka, et sellega on kiire. Kogu aeg sa süüdistad mind! |
K: Kuidas juhtus, et sa töö tegemata jätsid?
R: Ma arvasin, et sellega ei ole kiiret, ja hakkasin teisi ülesandeid tegema. Ja siis tuli ootamatult teade, et töö tuleb esitada. |
Kas-küsimustele vastatakse sageli jah või ei vastusega. Seega ei käivita kas-küsimus rääkimist. Kui inimene räägib, siis me saame rohkem infot mõistmiseks, otsuste tegemiseks jne. Siiski, ebaselge lõpuga või pooleli jäetud kas-küsimus võib viia laiema vastuseni, kuid seda eelkõige juhul, kui rääkija rääkida ka tahab, nt Kas sa oled mõelnud tänase õhtu peale ka või ...
Kuna ei miks- ega kas-küsimused üldjuhul ei aita meil teemaga edasi minna, sellest paremini aru saada, siis tasub nende kasutamist vähendada.
Kui usaldussuhe on juba loodud, siis ei pruugi miks- ja kas-küsimused enam takistusteks saada.
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ McKay, M., Davis, M., Fanning, P. (2004). Suhtlemisoskused. Väike Vanker.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ 2,0 2,1 Jalak, K., Kõiv, K. (2001). Nõu andjast nõustajaks.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ Chomsky, N (2000). Language and Mind. Cambridge University Press.
- ↑ Bandler, R., Grinder, J. (1975)). The Structure of Magic I: A Book About Language and Therapy. Palo Alto, CA: Science & Behavior Books.
{{raamatuviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust:|aasta=(juhend)CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ Bandler, R., Grinder, J. (1975). The Structure of Magic II: A Book About Communication and Change. Palo Alto, CA: Science & Behavior Books.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ 6,0 6,1 Smith, M.J. (2004). Kui ütlen ei, tunnen end süüdi. Väike Vanker.