Isikutaju

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Suhtlusoskuste skeem nn roos (ESTÜ, 2007)

Isikutaju on suhtlemiskompetentsuse näitaja, mille käigus toimub partneri ja tema antava informatsiooni kindlaksmääramine, analüüs ja hindamine. Tajutakse situatsiooni, kontakti olemasolu, distantsi, partneri seisundit, teksti ja palju muudki. Tajumise tõesus, sügavus ja detailsus võib olla eri inimeste puhul erinev.[1]

Tajudes pannakse tavaliselt tähele neid tunnuseid, mis vastavad tajuja huvidele, kogemusele, isiksuslikele omadustele. Tajutakse partneri teatud omadusi: välistunnuseid, tundeseisundit, liigutusi, käitumist, sõnu. Selle töötlus toimub (sageli alateadlikult) oma kogemustest, huvidest, väärtushinnangutest ja isiksuslikest omadustest lähtuvalt, mille tulemusena tekib kujutlus tajutavast. Iga inimene tajub teist erinevalt.[1]

Partneri tajumisel toimivad teatud mehhanismid ja efektid, tänu millele meie tajukujutlus on kas rohkem või vähem moondunud.

Tajumehhanismid[muuda | muuda lähteteksti]

Inimene on võimeline teadvustama oma sagedamini kasutatavaid tajumehhanisme, sest need tunduvad talle abistavana ja on muutunud harjumuseks. Kuid alateadlikult kasutatakse märksa mitmekesisemaid tajumehhanisme.

Isikutaju mehhanismid võimaldavad kiiremini süstematiseerida partnerilt tulnud infot, määratleda partnerit, situatsiooni ja suhtlemissituatsiooni (kes, mida, miks jne.). Nendeks tajumehhanismideks on:

  • kategooriate kohaldamine ehk nö  lahterdamine nt vanuse, elukutse, rahvuse, välistunnuste, sotsiaalse staatuse järgi. Näiteks: naine, keskealine, arst, hiinlane, lühike, miljonär), mis käivitab varem välja kujunenud käitumismustri kasutamise (nt väikese lapsega suhtlemisel kasutame automaatselt kõrgemat hääletämbrit, kusjuures sõnavaliku erinevus tuleneb ka lapse soost).
  • loogiline järeldamine, mil lähtutakse ebapiisavatest otsustusallikatest, ühendades vähemalt kahte  erinevat, isegi vastuolulist infot inimese kohta. Näiteks: fenomen "andekas laiskvorst" on enamusele tuttav, tavaliselt tekib see juhul, kui esmamulje inimesest on kui andekast, targast ja püüdlikust, seejärel saadud info aga seda ei kinnita ja kooskõla säilitamiseks oma kujutluses lisatakse "andekale" "laisk".
  • analoogiate kasutamine - enamasti kasutatakse teise inimese tajumisel analoogiat iseendaga. Näiteks: mina olin vihane, kui paljundusmasin rikki läks, tajutav inimene on kontoris ja vihane, järelikult on ka temal midagi masinatega lahti. Tegelikkuses valutab tal võib-olla hoopis hammas.
  • empaatial põhinev isikutaju, mille korral püütakse oma ettekujutuses asuda teise inimese kohale, tema rolli, "pugeda tema nahka" lootes teda paremini mõista.
  • projektsiooni puhul kantakse teisele üle enda seisundit, mõtteid. Tegemist on kaitsemehhanismiga, mille puhul inimene, kes keeldub tundmast või endale teadvustamast välise reaalsuse ebameeldivamaid aspekte,  lahendab sel teel oma emotsionaalse konflikti ja vähendab ärevust.
  • juhttunnusest lähtumise puhul võetakse mõni välistunnus ja liidetakse sellele enda arvates kokkukuuluvaid (sise)tunnuseid. Näiteks : meeldiv inimene, seega ka tark, ilus, sõbralik jne.
  • tavatõdedest ehk implitseeritud isiksuseteooriast lähtuva tajumise aluseks on müüdid, uskumused, kõnekäänud, vanasõnad, millele toetudes liidetakse välistunnustele teatud isiksuslikke omadusi. Näiteks: paksud inimesed on heasüdamlikud, ilusad tüdrukud on rumalad, suure ninaga mehed on joodikud jne.

Tajuefektid[muuda | muuda lähteteksti]

Tajuefektideks on:

Esmamulje efekt  kujuneb välja tavaliselt umbes 30 sekundi jooksul märkamisest ja mõjutab kogu järgnevat suhtlemist. Esineb vaid nn. tutvumisstaadiumis. Esmamuljel tajutu mõjutab edasise taju valikuid ja inimene tajub just seda, mida ootab. Esmamulje efekti toetavad ka eelarvamused välistunnuste, kultuurierinevuste jms kohta.

Korduv(kordus)taju efekt  esineb korduva suhtlemise puhul püsiklientide, tuttavate, töökaaslaste jt. suhtes. Sellisel juhul inimene küll vaatab, aga ei näe, ja kuuleb, aga ei kuule. Näiteks tuttavate puhul ei tajuta enam erisusi nagu kokutamine, vandumine vms.  Korduvtaju stambist vabanemiseks on kasulik uurida suhtlemiskaaslase arvamusi, ettekujutusi jms.

Võõristusefekt esineb juhul, kui tuttavat inimest tajutakse uudses situatsioonis, tavapärasest erineva väljanägemisega, ekstreemolukorras vms. Võõristusefekt põhjustab kõigepealt üllatuse, seejärel tekib äratundmine. Inimest hakatakse nagu uuesti märkama, tähele pannes ka sellised tunnused, mida varem ei märgatud.

Lahkumismulje efekt on seotud lahkumisrituaaliga. Meeldiv lahkumismulje loob aluse järgmiseks meeldivaks suhtlemiseks. Viisakas ja meeldiv suhtlemise lõpetamine on eduka suhtlemise (sh teeninduse)  oluline tunnus. Lahkumisrituaale on põhjalikumalt kirjeldatud kontakti lõpetamise (linkida) teema raames.

Johari aken[muuda | muuda lähteteksti]

Johari aken peegeldab käitumise spontaansuse ja maski vahekorda. Igal inimesel on olemas tegelik olemus, samas ta varjab sellest teatud olulisi asju ja selleks kannab maski.

Suhtlemissituatsioonides kontrollime me tegelikult ainult avatud ja varjatud alasid, samas minu enda pime ala on mulle tundmatu, kuid kliendile märgatav. Ja siis veel tundmatu ala, mis tihti avaldub ekstreemsetes situatsioonides, suurte muutuste ja ootamatuste ajal.  Ka suhtluspartneril on kõik need alad olemas.

Johari aken

Mida avaramad on suhtlemisel inimeste avatud alad, seda kergem on neil üksteist mõista. Positiivsete suhete puhul avatud ala tavaliselt suureneb. Konfliktide, arusaamatuste, mittemõistmise puhul suureneb varjatud ala. Suur pime ala peegeldab madalat enesetundmist, tugevaid kaitsemehhanisme.

Hea on, kui inimene saab vähendada oma pimedat ala, kuid selle ala avalikustamine tavaliselt kahjustab suhteid.  Oluline on tajuda piiri, mida ma annan teada. Vaba ja spontaanse suhtlemise puhul on inimese käitumisele tavaliselt omane suur "pime" ja väike "varjatud" ala. Avatud ala suurendades või vähendades saab reguleerida oma suhteid teiste inimestega.

Sattudes uude situatsiooni ja soovides saavutada usaldust kahandavad inimesed sageli oma varjatud ala.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Fiske, S.T., Taylor, S.E. (1991). Social Cognition. NY: McGraw Hill.