Mittesõnalised suhtlusvahendid
 | See artikkel on esitatud liitmiseks artikliga mitteverbaalne suhtlemine. Lisateavet artikli arutelust |
.jpg)
Mittesõnalise ehk mitteverbaalse suhtlemise (kõnekeeles kehakeele) puhul kasutab inimene suhtluseks oma keha liigutusi, hääle omadusi jt vahendeid, mis pole otseselt sõnad, kuid võivad neid nii asendada kui täiendada. Mittesõnaline suhtlus inimeste vahel on vanem kui sõnaline suhtlus. Mittesõnaline suhtlus on kiirem suhtlusviis.[1][2][3][4][5]
Spontaansed ja mittespontaansed suhtlusvahendid[muuda | muuda lähteteksti]
Enamikku mittesõnalisi eneseväljendus- ja suhtlusviise-/vahendeid kasutab suhtleja ilma selge teadvustamiseta ja mõtlemata, kuidas need suhtluspartnerile paistavad. Kohati on oma mittesõnalist käitumist siiski võimalik teadlikult kontrollida. Kui eesmärk on ehe kontakt ja koostöine suhe, siis selleni viib loomulik ja sisemisest vabadusest lähtuv, mitte manipuleeriv käitumine.
Kahe inimese suhtluses sisaldab kummagi osapoole mittesõnaline käitumine igas ajaühikus nii palju muutusi, et kõigi nende teadlik märkamine pole võimalik, kuigi alateadvus suure osa neist registreerib. Alateadvusse pääsenud info alusel võivad teise osapoole suhtes tekkida sümpaatia ja usaldustunne, kuid ka kahtlus ebasiiruses ja varjatud eesmärkides.[5][6]
Nähtavad ehk visuaalsed mittesõnalised suhtlusvahendid[muuda | muuda lähteteksti]
Nähtavad suhtlusvahendid on:[1][7]
- kehahoiak ja pea asend
- pinged eri kehapiirkondades
- suletud/avatud poos
- näoilme, mh emotsioonide väljendumine näos
- pilgu suund, pilkkontakt teise osapoolega (silmadega antakse edasi informatsiooni sümpaatsuse, külgetõmbe, kompetentsuse, usaldusväärsuse ning enda psüühilise seisundi kohta[8])
- ruumiline distants suhtlemisel ehk prokseemika (nt eri distantsil toimub suhtlemine erineva lähedusastmega: sõpradevaheline, ametlik jne distants[6])
- oma isikliku füüsilise ja psühholoogilise suhtlusruumi suurus ja kaitstus
- kehaosade liikumine e žestid
Populaarteaduslikus kirjanduses on kirjeldatud nähtavate mittesõnaliste suhtlusvahenditena eelkõige žeste. Uurijad on žeste klassifitseerinud järgmiste tunnuste alusel:[1][5]
- Embleemid: iseseisvad žestid, kokkuleppelised (nt võidu žestina v-kujuline sõrmede asend, tunnustus pöidla ülestõstmisena)
- Illustraatorid – seotud kõnega
- rütmurid (toksimised)
- ideograafid (vehkimised)
- osutavad žestid
- ruumižestid (ruumisuhe, nt nii pikk, nii lai)
- kinetograafid (keha tegevuse kirjeldused)
- piktograafid (kujutatav asi, nt selline)
- Tundežestid (nt süü puhul silmade katmine käega)
- Vestluse reguleerijad (emotsioonid)
Kuue põhiemotsiooni – rõõmu, kurbuse, viha, üllatuse, hirmu ja vastikuse – väljendumist näoilmes mõistetakse eri kultuurides ühtemoodi[9], kuid muu miimilise eneseväljenduse kohta kultuurideülesed normid puuduvad. Tänapäeval võib kultuuride vahel (ida-lääs) mõne põhiemotsiooni äratundmine siiski teatud määral erineda.[10]
Suurem osa võõra kultuuri mittesõnalistest suhtlusviisidest vajab õppimist analoogselt võõrkeele omandamisega.
Jälgida saab ka tahtele allumatuid kehareaktsioone, nt punastamist, higistamist, hingeldamist jms, mis tekivad nii füüsilise pingutuse tagajärjel kui ka füüsilise pingutuse puudumisel. Hingamissageduse muutused tulenevad nii negatiivsetest kui positiivsetest mõjuritest.[8]
Kuuldavad mittesõnalised vahendid ehk paralingvistiline keel[muuda | muuda lähteteksti]
Kuuldavaid suhtlusvahendeid võib jagada:[1]
a) kõnega seotud helilisteks signaalideks, mille ühisnimetaja on intonatsioon:
- hääle valjus (nt hääle valjenemine viitab ärritusele[11]) ja kõrgus, hääle värin
- kõne tempo ja rütm (nt kiire tempoga kõne mõjub ärevust tekitavalt, samas aeglane tempo pigem rahustavalt[11])
- kõnepausid (nt rääkija tekitatud paus võib mõjuda järgnevat teksti eristavalt, rõhutavalt, samas tahtmatult tekkiv paus võib väljendada ebakindlust)
ja
b) kõnega kaasnevateks helideks:
- partiklid (üksikud muutumatud mittetäistähenduslikud sõnad, mille eesmärk on anda teada oma suhtumist (nt vau, assaa, ptüi, muidugi) või võita aega, et ennast paremini väljendada (nt noh...noh, eee, äää)[12]
- naer
- ohkamine
- käteplaksud
- nutt jms
Negatiivse värvinguga helid (kõrge tämber, vali hääl) varjavad või muudavad sõnalist infot rohkem kui positiivse värvinguga helid[11].
Haistetavad ehk olfaktoorsed suhtlusvahendid[muuda | muuda lähteteksti]
Lõhnana tajutavad suhtlusvahendid on:
- inimese individuaalne loomulik lõhn
- tehislõhnad (parfüüm, deodorant, alkoholi-, tubakalõhn)
- keskkonnalõhnad, mida inimene endaga kaasa toob (haigla lõhn, tööstuslikku päritolu lõhnad)
Puudutusega seotud ehk taktiilsed suhtlusvahendid[muuda | muuda lähteteksti]
Suhtlemine füüsilise kontakti kaudu toimub:
- puudutustega (nt kätlemine, õlalepatsutus, suudlus, paitus, embus, kallistus)
- otsese füüsilise mõjutamisega (nt paaristants, tõukamine, kaklus)
Mittesõnaliste suhtlusvahendite kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]
Suhtlemine sujub tulemuslikumalt, kui
- aeg-ajalt teadvustada oma nähtavaid ja kuuldavaid suhtlusviise (nt olukorras, kus teine pool avaldab survet)
- osata tähele panna muutusi teise poole mittesõnalises käitumises (nt mis toimus suhtluses vahetult enne, kui teine pool oma avatud kehaasendi kinnise vastu vahetas)
Oma suhtlusoskusi teadlikult arendades tuleb õppida märkama muutusi teise poole mittesõnalises käitumises ja selle info abil teadlikult mõjutada suhtluse kulgu.
Mittesõnalisi suhtlusvahendeid soovitatakse vaadata tervikuna, mitte teatud signaale üle tähtsustada või kontekstist välja rebida.
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Bachmann, T. (1984). Sõnatu keel. Noorus,1,3,5,7,9,11.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: koht sisaldab numbrit (link) - ↑ Mehrabian, A. (1971). Silent messages. Belmont, California: Wadsworth.
- ↑ Andersen, P.A. (1999). Nonverbal Communication: Forms and Functions. Mountain View, CA: Mayfield.
- ↑ Gamble, T.K. (2017). Nonverbal messages tell more : a practical guide to nonverbal communication. New York: Routledge.
- ↑ 5,0 5,1 5,2 Ekman, P. ja Friesen, W. (1969). The Repertoire of Nonverbal Behavior: Categories, Origins, Usage, and Coding. Semiotica.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ 6,0 6,1 Hall, E.T. (1966). The Hidden Dimension. Anchor Books.
- ↑ Lambert, D. & The Diagram Group (1999). Body language. Harper Collins Publishers.
- ↑ 8,0 8,1 Nierenberg, G, I, Calero, H, H. (1997). Kuidas lugeda kehakeelt. Kirjastus Pärnu trükk.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ Darwin, Ch, (1872). The Expression of the Emotions in Man and Animals.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) CS1 hooldus: üleliigsed kirjavahemärgid (link) - ↑ Jack, R.E., Blais, C., Scheepers, C., Schyns, P., Caldara, R. (2009). Cultural Confusions Show that Facial Expressions Are Not Universal. Current Biology. Sep, Vol. 19 Issue 18. Lk 1543–1548.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: koht sisaldab numbrit (link) CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ 11,0 11,1 11,2 Hall, J. (1980). Voice tone and persuasion. Journal of Personality and Social Psychology, 38. Lk 924–934.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: koht sisaldab numbrit (link) - ↑ Hennoste, T. (2000). Sissejuhatus suulisesse eesti keelde. Akadeemia, nr 5–11.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: koht sisaldab numbrit (link)