Statsionaarne faas

Allikas: Vikipeedia

Statsionaarne faas ehk liikumatu faas on kromatograafilises süsteemis fikseeritud tahke aine (sorbent, geel, kolonni sisesein) või selle pinnale kantud spetsiaalne vedelik, mis interakteerub keemiliste ühenditega erinevalt ning seetõttu eluendi voolus ainete segu komponendid lahutuvad üksteisest.

Paljudel juhtudel kasutatakse kromatografeerimiseks tahkeid kandjaid, s.o. peeneteralisi materjale (silikageel, tärklis, tselluloos, diatomiit jm), mis on immutatud vee või mõne orgaanilise vedelikuga (statsionaarne faas). Enimkasutatavad statsionaarsed faasid on kõrge keemistemperatuuriga polümeersed estrid, eetrid, silikoonõli jm. Näiteks paberkromatograafias on statsionaarne faas paberil adsorbeerunud veemolekulid (vee ja tselluloospaberi molekulid on polaarsed). Aga paber võib olla immutatud ka mittepolaarse orgaanilise ainega.

Silikageeliga seotud erineva polaarsusega statsionaarsed faasid: polaarne, vähepolaarne, mittepolaarne ja kiraalne.

Seotud faas ehk immobiliseeritud faas on statsionaarne faas, mis on kovalentsete sidemetega seotud kolonni siseseintega või täidisega.


Ainete kromatograafilise lahutamise olemus ehk mehhanism põhineb erinevate ainete osakeste füüsikaliste või keemiliste omaduste erinevustel. Vastavalt sellele valitakse statsionaarne faas, millest oleneb lahutamise mehhanism:

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]